Sherlock Holmes: A Game of Shadows (2011)

Hakkan vist harjuma. Seekord ei tundunud kung-fu Sherlock üldse mitte nii võõristav. Guy Richie filmid mulle ju laias laastus väga meeldivad. Saan aru, mis talle meeldib ja kuidas talle meeldib. Meeldis ka film. Algus oli küll pisut igav, aga kaks viimast kolmandikku olid põnevad ja tempo oli meeldiv. Isegi huvitav oli vaadata, milline kisell oli igivanadest ja ärakantud Conan Doyle-i juttudest osatud kokku keeta. 7.

London Boulevard (2010)

London. Kuritegelik maailm. Hoogne rockmuusika mängib taustaks. Vanglast vabanevat kurikaela mängimiseks liiga ilus Colin Farrell vabaneb vanglast. Enam paha ei taha teha, aga ega sellest maailmast pole kerge välja minna. Ikka tullakse ligi ja palutakse mõni ots teha. Ja selles ämblikuvõrgus jääbki siplema. Selliseks Londoni allilma filmi jaoks kaugelt liiga meeldiv film. Aga samas kui mingi asi on meeldiv, siis on see noh vähemalt tore. Ja mulle meeldis. Farrel lihtsalt sobib mõnda rolli hästi.

6.

Surma hinda küsi surnutelt (1977)

Tore Mati Undi näidend kommunistide kangelaslikust elust Eesti esimeses vabariigis. Lisaks veel Jüri Sillarti kaameratöö ja Lepo Sumera muusika ja lavastajaks polnud ka vilets vend - Kalju Kiisk. Lisaks veel head näitlejad meilt ja mujalt. Suht all-star meeskond. Film, mida sa lapsena kindlasti ei mäleta, aga igaüks mäletab mõnda kohta. Minul tuli kohe vaadates tagasi pilt reeturist Elle Kulli hukkamine Klenskaja poolt. Küsisin sõpradelt, nendel meenusid hoopis teised kohad. Häid kohti oli lademes. Filmiliselt suht suurepärane film. Mind ei häirinud ka punane toon. Ütleme ausalt..poliitiliselt korrektne mürgelfilm kuumast detsembrist oli selle filmiga võrreldes ruutjuur. Üldse on Eesti film alahinnatud. Kuidagi kõlab selline arvamus, et meie filmid on sellised igavad ja lahjad. Viimasel ajal neid ETV2-st üle vaadates mul tavaliselt pettuda ei tule. Noh jah ...eks ma valin ikka ka hoolega.

7.

The Conspirator (2010)

Ameerika. Lincoln on just mõrvatud. Rahvas on leinas. Rahvas on vihane. Mida anda vihasele rahvale. Ikka kättemaksu ja hukkamist koidikul. Poliitikud saavad sellest aru. Võetakse kinni hulk Boothi käsilasi ja kästakse kohtul asi joonde ajada. Sõrad ajab vastu advokaadinooruk, kes leiab jultumust vehkida konstitutsiooniga ja kutsub otsima enne tõendeid ja siis alles poomisnööri pingutama. Lootusetu võitlus, aga ilus imal traagiline lugu. Redford on leidnud toreda väikse pisiasja ajaloost ja teinud sellest suure eepose tõest ja vaprusest. Kujutan ette, et ameerika ajaloost leiab miljoneid seiku, kus poliitika või raha nimel on normaalne loogika kukele saadetud ja tehtud kõlavaid loosungeid eirates nö sohki. Kujutan ette, et kui see film meie kinno oleks tulnud, siis saaksin üksi kinos käia. Vaevalt, et see väga palju vaatajaid leiaks. Liiga nišiteema ja liiga vähe staare ja sära. Mulle aga Redford istub. Selline rahulik vana mees. Ei tõmble. Ei mängi Batmanis kolli ega midagi. Teeb rahulikult täpselt ühesuguseid igavavõitu kvaliteetseid filmisutsakaid mida on väga meeldiv vaadata.

7.

Viini postmark (1968)

Moraalsel allakäigutrepil kõndiv endine rindemees otsustab tõmmata liivale joone ja veab sõbraga margiploki peale kihla, et enam ei valeta. Kuradi raskeks läks elu , aga hing läks iga minutiga puhtamaks. Nõukogude eluolu silmas pidades on kogu jant küll naeruväärne, aga puhtalt filmivaatajana väga mõjus. Väga hästi õnnestunud.
Film, mida lapsena ei suutnud vaadata. Igav ja arusaamatu. Polnud vist teemad, mille vastu noorukid väga huvi tunneksid. Nüüd vaatasin ja mõistsin täielikult. Võibolla ongi hea, et nüüd esimest korda nägin. Mulje oli suht rabav. Ega palja paremaid Eesti filme ei teagi. Põhiline, et filmil oli raju tempo. Eesti filmid tavaliselt sellega silma ei paista. Pigem vastupidi. Noh paar erandit ikka leiaks kui otsiks. Sisu oli mõnusalt lihtne. Meenutas mõnda Hollywoodi lihtkomöödiat. Moraal oli etteaimatav, aga filmiga sobis. Juba filmi algustiitrid olid võimsad. Järvet oli väga hea. Korralikud kõrvalosad. Ja siis veel see surematu tootmisnõupidamine oma seltsimees Taskuga.

8.