...raisk

Contagion (2011)

2012-01-24T00:18:00.003+02:00

Toimub, siis see, mida me kõik hirmuga ootame... Nakkushaigus, mida ei saa pidama. Inimesed hakkavad kärbeste kombel surema. Algus 2 siis 2 miljonit jne. Ravimifirmade märg unenägu. Vabandan küünilise keele eest. Film on tiine esimese, teise ja kolmanda järgu staaridest, kes oma sutsaka ära teevad. Ikkagi selline kõnekas ja tähtis teema. Pahad inimesed ...enamasti targad ja ahned ..plaanivad alati hooletult midagi hirmsat ja sellele on ju vaja tähelepanu juhtida. Filmi raudselt kõige positiivsem osa on see, mida köhatav kaasinimene kinosaalis sinus esile kutsub. Hirmu ja huumorit samaaegselt. Seda kahjuks ei jätku kauaks. Selline vinguvalt moraliseeriv ja igale poole näpuga näitav jutustamisviis ajab pisut oksele ja tekitab trotsi. Just sellise filmi jaoks on leiutatud kõnekäänd - puust ja punaseks. Et IGA LOLL ka aru saaks. Meenutas igaviku kestvat sotsiaalreklaami raudteel kõndimise kahjulikusest või turvavöö kandmise elementaarsusest. Huh.

4.

Klute (1971)

2012-01-16T01:26:00.003+02:00

Kaob mees. Väiksema linna oluline ärimees. Ainuke vihje on ropp kiri prostituudile New Yorki, mis töösahtlist leitakse. Firma ja perekond paluvad pärast politsei loobumist asja uurima hakata perekonnatuttavast eksvõmmil. Saatuse õnneks on selleks valitud hämmastavalt noor ja usutava Donald Sutherland. Teine punkt saatusele, et naispeaosaliseks maandus suurepäraselt noor ja hullumeelselt värske Jane Fonda. Fonda jaoks kohe järgmine film pärast seda kuulsat hobuste mahalaskmise lugu, millest isegi pruun Ene pildi avaldas. Poleks uskunud, et prostituuti saab sedasi mängida. Aus ja kuradima ilus. Ei mingit põdemist ja moraalitsemist julma elu üle, mis toreda naisterahva hooratööle meelitas. Kui need suurepärased kaks kokku said, siis tekib paratamatult keemia, mis on nii võimas, et mõrvari otsimine muutub tühiseks ja tüütuks. Filmi oli võimas. Tehtud oli hoole ja armastusega. Iga kaader, iga paus, iga dialoog oli südamega tehtud ja korralikult ära nikerdatud. Juhusliku polnud siin filmis midagi. Pakula üks esimesi ja üks parimaid filme.

9.

Drive (2011)

2012-01-06T18:03:00.001+02:00

Suutsin sellel aastal oscarifilmid enne valimist ära vaadata. Drive või Moneyball. Üks kahest.
Drive-st rääkides... Pisut veidrikult salapärane noormees hambaork suunurgas, kes naljalt autost ei väljuks. Õnnistus oli fakt, et kuskil teises kolmandikus ei hakatud selgitama, et miks ta selline on ja kuidas ja miks ta isa surma sai ja üleüldse..sentimentaalsust ei üritatud mulle pähe määrida. Autosõbrast kaskadöör töötas kohakaasluse alusel äraminekuautojuhina. Aitas varastel objektilt kiiresti kaduda. Aga eks iga normaalne inimene teab juba filmi sisu niigi. Trailer võttis ka filmi sisu 2 minutiga iluasti kokku. Sisu polnudki nagu väga oluline. Meeleolufilm. Ilus rohekas toon. Kandvad pausid jne. Peategelase pausid olid vast liiga kandvad. Enne igat lauset oli vast liiast 30 sekundit mõelda. Oleks väiksemast pausist ka aru saanud, et tegemist on erakliku seksika mässajaga...James Dean-i uuestisünniga. Erinevalt Deanist ei pidanud Gosling kuskil punktis maski eest rebima ja väherdes tundeid purskama. Jäi lõpuni jahedalt lahedaks. Üha verisemaks muutva tuulejope oleks võinud siiski mingi hetk välja vahetada. Ülepingutused sellega vist piirduvad. Need polnud ka midagi negatiivset. Lihtsalt on vaja kruvi üle keerata mutris, et point kohale jõuab. Film oli mõnus. Muusika oli mõnus. Operaator oli geenius. Režisöör saab oscari.

8.

What`s New Pussycat (1965)

2011-12-29T18:10:00.002+02:00

Nii vanasid filme tavaliselt ei julge vaadata. Võõristavalt teismoodi tehti asju. Kuid sellise ansambli poolt ja nii lustaka pealkirjaga tehtud asi võlus ära. Peaaegu ei kahetse. Woody Alleni kirjutatud esimene päris film ja näitlejadebüüt. Sellised faktid juba iseenesest on vaatamist väärt. Ja kõik (va võibolla Peter Sellers) on nii kuramuse noored. Film ise räägib kolmest imelikust mehest ja nende probleemidest naistega. Probleemid olid tolleaegsetele komöödiatele omaselt hirmsad. Ülepaisutatud lõbusus, mis päädib hullumeelse tagaajamisega. Woody Allenit tunneb ära episoodiliselt. Käsikiri vist väga tema oma valitud teema ei tundu olevat. Selline kerglane jant. 30 aastast vanameest on ikkagi lahe vaadata.

5.

Moneyball (2011)

2011-12-28T23:51:00.004+02:00

Alustaks juttu minu vennapoja juhmist näost pärast kinoskäiku. Seda filmi ei ole võimalik vaadata-mõista kui sa pesapalli ei armasta. Kinoomanikud on olnud meeldivalt humaansed ja pannud kinolevis Rahapallile sellise nime, mida keegi kunagi vaatama ei lähe - Edu Valem. Õige kah, pole vaja neid horde üksikuid daame, kes Brad Pitti peale tormi joostes kinost pärast poolt tundi pettunult ja vihaselt väljuvad. Samas oleks patt jätta näitamata film, mis Brad Pitt-ile tõennäoliselt Oscari või siis vähemalt nominatsiooni toovad. Teist moodi pole reaalne. Normaalse ameeriklase teeb selline film relvituks. Pesapall on tõesti romantiline mäng, aga ainult asjasse pühendatutele. Film on kindlasti väga hästi õnnestunud. Peab ikka andekas olema, et teha nauditavat 3-tunnist filmi vaese klubi direktorist, kes hakkas kõhutunde asemel mängijaid valides ehedat matemaatikat usaldama. Ise natuke kardsin, et noh..ei meeldi selline bradpitlus minu armastatud spordiala kallal, aga karta polnud vaja. Pitt oli tubli. Isegi NEED kohad kus nö braveheartlike kõnesid pidi pidama polnud tarvis viiulid peale keerata, et paremini nokiks. Hea film tõesti.

8.

The Son of No One (2011)

2011-12-28T23:24:00.005+02:00

Noor ja väga kole mees, vihjan siin tema kohutavatele vuntsidele, määratakse tööle New Yorgi allkäinud, aga arhitektuuriliselt superlahedasse agulisse. Koledate vuntsidega noormees on sealt pärit ja teda kummitab üks väga inetu saladus, mille juured viivad tagasi lapsepõlve. Tüütu lugu? Vägagi!. Al Pacino on lihtsalt kohutav. Keegi peaks talle kirjutama, et aitab küll. Selline ätt võib ainult vanadekodus toimuvat mängida. Vastiks vaadata ausalt. Kõiki häid näitlejaid ei premeerita kahjuks vinge vanamehe välimusega viimasel karjääriveerandil. See kole jamps, mis film kahtlemata oli , oli ju trailerist hästi näha. Miks siis vaadata? New Yorki agulites on midagi müstilist. Kui neid maha ei lammutata, siis poole sajandi pärast lähevad kõik need allakäinud peldikud jälle moodi ja neid hoitakse nagu Tallinna Vanalinna Unesco kultuuriväärtuste nimekirjas. Need sik-sakilised kortermajad olid rajud.

2.

Black Death (2010)

2011-11-14T22:10:00.003+02:00

Sean Bean on raudrüü jälle tolmust puhtaks pühkinud ja jälle mõõga haaranud. Ei heida ette. Päris hästi sobib talle see keskaegne värk, peaaegu samahästi kui tüüpilist IRA terroristi mängima. Suht meeldiv näitleja. Usaldusväärne ja lollikindel valik. Peaks mainima, et filmi vaatasingi põhiliselt Beani pärast. Natuke huvitab muidugi ka sünge keskaeg. Ajajärk on halvas mõttes huvitav. Järgmine kord oli kõik sama pe***s vist Hitleri aegu. Sisu pole filmil midagi geniaalset. Hulk segase taustaga mõõgamehi lähevad tsekkama mingit sooküla, kus millegipärast katka ei levi. Kahtlustatakse kõige hullemat -saatanat. Müstika lahendus on mingis mõttes üllatav. Lõpp oli jälle jama. Ajaviiteks võib vaadata kui telerist tuleb.

5.

The Parallax View (1974)

2011-11-12T20:19:00.003+02:00

Üks film jälle minu lemmikaastakäigust - 1974. Naljas-naiivsevõitu põnevuslugu ajakirjanikust, kes satub hullumeelselt raske pähkli kallale. Ajajärk oli huvitav. Mehed juuksuris ei käinu ja naised rinnahoidjatest ei hoolinud. Seda võib selle filmi kohta julgelt öelda. Millegipärast oli eriti kuum sõna läbi varajaste ameerika filmide selline mehhaaniline ajusurkimine, kus inimesele pannakse nö juhe taha ja programmeeritakse aju ümber. Mitu filmi tuleb meelde. Noh, eks kus suitsu seal tuld. Eks selliseid katseid ohtralt ju-siis tehti. Mida iganes.
Naiivsevõitu sisust hoolimata on Pakula filmi tore vaadata. Väga sama käekiri kui järgmine (tema vist kõige kuulsaim film) kõikidest presidendi meestest rääkivas filmis. Sarnasust leiab ka tema viimaseks jäänud filmiga Pelikani memorandumiga. Meeleolu ja põnevust lisavad kruvikeerded on sarnased. Tore vaatamine igatahes. Peaks Klute-i ka ära vaatama. Pidi olema ka samasugune.

6.

The White Ribbon (2009)

2011-11-12T00:29:00.003+02:00

Tutvus Michael Haneke filmidega algas halvasti. Viisin nooruspõlves hoolimatusest tütarlapse Funny Games-i vaatam. Fiasko. Date lahkus pärast 5 minutit kinost...nuttes. Kunagi hiljem vaatasin filmi lõpuni. No ei jätnud kõige paremat muljet. Mingi Austria veidrus. Valge pael jäi kohe reklaamist silma. Minu kadunud vanaema oli umbes sama aja laps kui filmi tegevustik. Pinnisin temalt pidevalt välja lugusid tema lapsepõlvest. Jättis sellise meeldiva mulje. Kardetavasti oli tolleaegne elu sama mustvalge nii Tsaari-Eestis ja Keiserlikul Saksamaal. Vanaema ei tahtnud hakata last reaalsusega muserdama. Film oli väga ilus. Vaikne ja külm. Väga mitte filmilik. Meenutas pigem raamatut või mustvalget fotot. Kartsin, et tuleb üks ilge kuntsiline manifest, aga oli hoopis tore realistlik ja samas mitte liiga jäle.
Inimesed ongi tegelikult sellised. Praegusel ajal isegi jäledamad, kuna nad on paremini teesklema õppinud.

8.

The Guard (2011)

2011-10-28T00:05:00.002+03:00

Harva kui tunned juba enne filmi, sisututvustuse, näitlejate ja traileri pealt ära, et see on just see mida sa vajad. See raudselt meeldib. Kui see tunne tekibki, siis tavaliselt see on väär. Seekord tabas täpselt kümnesse. Just selline film mulle meeldib. Aeglane, mitte liiga naljakas ja mitte liiga julm. Selline vahepealne, aga kindlasti peab olema just nii vaimukas kui mina seda tahan. See film oli täpselt selline nagu ma tahtsin. Iirimaa väikekülas töötab konstaabel. Võiks vast võrrelda Käsmu konstaabliga, et suurusjärku ja meeleolu tabada. Ilus kant. Lihtne töö. Kohalikud on täpselt sama imelikud kui politseinik, või täpsemalt Garda, nagu iirlased ilusti on nimetanud. Toimub mõrv, vist esimene küla ajaloos. Järgmisena saabub FBI ja Dublini parimad pojad politseiperekonnast. Kohe saabub 500 milonit (pool biljonit) maksev narkolast. Partner saab surma. Ema sureb vähki. Igast sellist tavalist politseijama tundub jah? Vale! Narratiiv pole absoluutselt oluline. Oluline on meeleolu, oluline on inimhingede tabamine, olulised on suurepärased tegelaskujud. Klišeed on olematud. On tabatud iirilik külaromantika, aga ilma vastiku turismi-riverdance varjundita. Ei ole selline ebameeldiv kõhe tunne, et sattusid mõne kahtlase viski reklaamklippi. Kõik on suht super. Kunagi sõitsin sealt kandist läbi. Film tõi sama tunde meelde, mis kohapeal põgusalt tuntud sai. Uimane ookeaniäärne elus arusaamatu iiri keelega. Oscareid usutavasti ei võida, aga mina vaatan seda kindlasti veel.

10.

The Adjustment Bureau (2011)

2011-10-23T18:52:00.002+03:00

Vaatasin selle juba ammu. Kuidagi raske on selle kohta midagi öelda. Selline libe asi. Pole hea, ega pole ka halb. Reeglina sellised teise reaalsuse asjad mulle sobivad. AB sobis ka, aga teatud piirini. See romantikaasi läks minujaoks liiga läägeks. Tihe ja põnev teemapool oli jälle tasemel. Kostüümikuntsnik oli liiale läinud.

6.

Ace Ventura: Pet Detective (1994)

2011-10-09T15:52:00.002+03:00

Sellised filmid on tavaliselt saastad. Imeliselt võib tõdeda, et see on erand. Raudselt väärt film. Pole ma isegi mingi Jim Carrey fän ega midagi. Lihtsalt kosmiliste kokkusattumuste kohaselt on kõik klappinud. Ei oskagi täpselt välja tuua, mis nii väga meeldib. Lihtsalt meeldib. Ameerika jalgpall, hullumeelsed nalja ja mõnusalt vabalt tehtud. Samas jäi kõik ilusasti paika. Ei veninud ja ei olnud nõme. Või kui oli nõme, siis oli juba nii nõme, et läks kunstiks kätte ära.

8.

Shelter (2010)

2011-10-06T23:34:00.004+03:00

Doktoriproua saab huvitava patsiendi. Ajuarstile eriti magus pala. Täiest üle võlli skisofreenik. Noh läheb ravimiseks. Selgub igasugu asju. Asi on keeruline ja tume. Kuni vana kurjani endani välja. Vanahea Julianne Moore ja koleda näo ja ilusa nimega noor meesnäitleja näitlesid püüdlikult. Käsikirjutaja oli loomingu endast eriti vabalt välja lasknud. Tekkis hirm, et kõikide tolgendavate süžeeliinidele ei jõua filmi lõpuks mingi enam-vähem normaalne sõlm peale siduda. Minu jama on selles, et mõni kuu tagasi vaadatud tumeda thrilleri lõpplahendus on minu peast täielikult kadunud. Mina küll ei mäleta millega see film lõppes. Kahjuks väga vist ei huvita ka. Küllab seal mingi hea ikka selle kurja mingil määral nurka surus. Iseenesest oli vähem piinlikum kui oleks võinud olla. Mingi tujuga täiesti vaadatav.

5.

Nordwand (2008)

2011-09-14T22:25:00.003+03:00

Üks mägi Euroopas ei taha alpinismile alistuda. Proovijaid leidub. Õnnestujaid mitte. Ajad on euroopas just pööraseks keeranud. Hitler on värskelt möllama pääsenud. Vaja feimi Suurele Saksamaale. Film jälgib kahte hästi toidetud saksa musternoormeest. Sirge silmavaate ja arenenud kehaehitusega. Nemad ju peaks ikka selle neetud mäe otsa välja turnima. No võibolla isegi oleks... Film on ülihästi ja maitsekalt tehtud. Näitas mulle eelkõige selgelt kui armetud putukad on inimesed mässava looduse ees. Filmi alguses nii rõõsad ja tugevad noormehed muutuvad haledalt niutsuvateks kaltsudeks. Hirmus oli vaadata.

8.

The Lincoln Lawyer (2011)

2011-09-09T19:58:00.002+03:00

No mingi eriti ülbe advokaat võtab vastu vale kliendi. Sellise kurja ja kavala. Ryan Phillipe teeb jälle hea kurja osa. Siis kui juba loomulikult täiesti hilja on avastab see jurist, et tema munad pole enam tema valduses. Ülejäänud film läheb munade tagasi saamiseks. Trailer jättis mitte just väga paljut lubava filmi mulje. Keerulise perekonnanimega Matthew on parajalt ebameeldiv näitleja ka. Vastikult edev täpsemalt. Film pisut üllatas. Kõvasti vaadatavam kui trailer. Ameerikas on nii sitt kohtusüsteem, et sellest saab kerge vaevaga haarava süžee valmis heegeldada. Peaaegu, et soovitan.

6.

The Towering Inferno (1974)

2011-09-07T23:51:00.003+03:00

Raamatud, mille põhjal see kunagi kassapomm sündis kirjutati vaadates hirmuga WTC ehitamist. Päris õudne lugu. Nii kinolinal kui päriselus. Film võis sellel vanal ajal (siis kui ma sündisin muide) tõesti hull niiduk olla. Sellised katastroof filmid olid tollel ajal päris uus ja seksikas kraam. Poseidoni film töötas hästi, taheti teha kohe järgmine. Järgmine tuli isegi parimini välja. Towering Inferno noppis muide ka täiesti korraliku oscarit. Vältimaks konkurentsi otsustasid Fox ja Warner ühiselt filmi valmis teha. Mõlemad poole kulust. McQueen ja Newman said mõlemad miljon näkku ja mõlemal oli täpselt samapalju lauseid käsikirjas. Nüüd ...kompuutriajastul vaadatuna on Inferno täiesti korralik film. Vähemalt ei karanud staarid rohelise kanga ees vms. Newman ja McQueen tegid enamus trikke ise ja said marrastust ja vett.

7.

Source Code (2011)

2011-09-07T23:44:00.002+03:00

Mees saadetakse mingi füüsikutele tuntud süsteemi järgi pisut ajas tagasi, et peatada/paljastada ohtlik terrorist. Umbes nagu mängiks arvutimängus rasket kohta ja save-ini pead välja vedama. Proovida tuli palju. Meelelahutus oli kvaliteetne. Sai vaikides ja võpatades sisse ahmitud. Midagi rabavat ja vaimukat kirjutada ei oska. Meeldis vist, aga külma kalaga vastu põske ei saanud.

6.

Centurion (2010)

2011-09-03T23:44:00.002+03:00

Lapsena ma oleks jumaldanud seda filmi. Olin täielik hull selliste julmade mõõgafilmide järgi. Nüüd vaatasin kerge muigega. Pisut imelik film oli. Jube tõsiselt võtsid kõik oma asja. Isegi endisest bonditüdrukust venelanna üritas oma tumma nõia osas elu parimat rolli teha. Polnud nagu põhjust väga rabeleda. Filmi tähtsaim roll oli võimalikult palju mõõgavihinat ja surmakorinat fikseerida. Aga jah, samas midagi nagu oli. Neil Marshalli filmides on tavaliselt (kõigis kolmes mida näinud olen) alati midagi lahedalt omapärast olnud. Koopafilm on siiamaani üks lemmik õudukas.

5.

Kill the Irishman (2011)

2011-08-24T12:20:00.002+03:00

Lugu räägib iirisoost Clevelandi pätist, kes julges itaalia perekonnakurjategijad kukele saata ja tahtis oma nö asja ajada. Makaronisõpradele see muidugi väga muljet ei avaldanud ja need üritasid iiri pätti nii maha kui õhku lasta. Karismaatiline kurjategija, kes vahest tõi vaestele pühadeks kalkuni või andis vastikule motojõukurile vastu vahitmist saavutas rahva seas populaarsuse ja atentaatidest pääsemine lisas legendaarsust. Ühesõnaga päris huvitav filmilugu, mis põhineb pärislool. Lisaks sellele, et film meeldis oli mul hea meel selle üle, et paljud nö langenud staarid said üle pika aja päris filmis mängida. Noh väikesed osad, aga ikka oli meeldiv näha Val Kilmerit, Ray Liottat, Christopher Walkenit midagi tõsist tegemas. Isegi Vinnie Jones oli talutav. Peaosalist teinud Ray Stevenson oli ka väga sheff. Häiris tema ülepingutatud soeng. Naeruväärne oli pisut. Natuke rohkem häiris see iiri ila, mis filmi lõpu poole ehtima hakkas. See jälle ei väsi mind imestamast, miks mängivad maafia vanamehi ikka ja jälle Dannie Aiello ja Paul Sorvino...krt nad on seda juba 150 korda teinud umbes. Nad on head, aga väike vaheldus oleks abiks.

6.

The Boat That Rocked (2009)

2011-08-21T16:18:00.004+03:00

Olen sunnitud või noh meeldivalt sunnitud olnud vaatama ühte ultraromantilist filmi Love Actually umbes 9 korda, kuna mu naisele see kohutavalt meeldib ja seda näidati mingi aeg umbes iga 3 nädala tagant erinevates kanalites. Fenomenaalne film. Imal aga hea. Rokkivast laev oli kodanik Richard Curtise teine film lisaks mainitule. Imelik, et sellist meest pole sunnitud umbes 10 sellist lõbusat filmi tehtama. Tuleb hästi välja. Headel näitlejatel meeldib väga tema filmides osaleda. The Boat That Rocked oli ka hea film. Õnneks polnud gaas nii põhja vajutatud kui esimesel filmil. Hea oli. Love Actually-st oli kaasa võetud Bill Nighy, kes on viimasel ajal kujunenud üheks mu lemmik vanameheks. Tema viimase aja töögraafikut vaadates tuleb tõdeda, et peale minu on teda veel teised avastanud. Harry Potter, Kariibimere piraadid, Underword ja palju väiksemaid toredaid filme. Rockipiraatide filmi juurde tagasi tulles...film pakatas positiivsest energiast ja heast huumorist. Enamus tegelasi oli väga täpselt välja joonistatud. Erilise lõbuga tegi oma asja vastikut ministrit mänginud Kenneth Branagh oma abilise hr.Tussiga. Muusika oli filmi tegelik peaosaline. Midagi mõnusamat ei tohiks olla tööotsast sellistesse filmdesse muusikat valida. Loodetavasti ei jää see andeka stsenerist Curtise viimaseks oma tehtud asjaks.
7.

The Mechanic (2011)

2011-08-21T00:22:00.003+03:00

Kui tubli nõukogude laps tahtis kosmonaudiks või bussijuhiks saada, siis iga kolmas ameerika juntsu tahab arvatavasti palgamõrvariks saada. Nii kuradima palju on selliseid filme. Eliitpalgamõrvar, kellele meeldib juhuslikult klassikaline vinüülplaadimuusika ja kes ehitab oma tugevate kätega klassikalisi autosid üles, satub jamasse. Algab, kestab ja lõppeb selline film samamoodselt. Palju mõtetut vägivalda ja palju läbi ülikulunud šablooni veetud sisujooni. Iga liigutus-plahvatus on vähemalt minut varem ette aimatud. Jason Stathami uskumatud seiklused viletsates ameerika actionfilmides ei taha kuidagi otsa lõppeda. Nii vahva oleks vahelduseks teda näha mõnes Jane Austini romaani jälgivas kostüümidraamas pisut jämedavõitu aga tarmukat tallimeest mängimas, kes peenel preilil korsetti lahti urgitseb. Filmi teine (väiksem) staar Jon Foster tundus kuidagi värskem kui täiesti siledaks kulunud Stathami mängitud kangelane.

3.

The Next Three Days (2010)

2011-08-20T17:20:00.004+03:00

Ilus õhtu lõppeb ebatavalise hommikuga. Keskklassi koju saabub hommikusöögi keskpaigas politsei ja viib pereema vangi. Olevat mõrvanud ühe inimese. Tõendid on enam vähem head ja vangi ta läheb. Loomulikult ei jää Russell Crowe kauks jõude istuma. Kardetavalt süütu abikaasa ja ema on vaja vanglast välja saada. Päris korralik film. Sellist lihtsat ja kvaliteetset asja tuleb Hollywoodist liiga vähe. Russell Crowe on mõnusalt vanaks ja muhedaks saanud. Filmi miinuseks võiks olla see, et ruttu ununeb. Vaevalt nädal aega tagasi vaadatud asi, aga ega ma väga selgelt ei mäleta, kas naine ikka oli süüdi või mitte. Järelikult ei pidanud vajalikuks salvestada. Ega see hea märk pole põnevusfilmi puhul. Eks ta ikka üks liinitoodang ole. Suht vaadatava, aga ikkagi..
5.

Vanishing on 7th Street (2010)

2011-08-17T22:57:00.002+03:00

Vool läheb ära. Tuled kustuvad. Kui jälle põlema lähevad, siis on enamus inimesi kadunud. Alles jäänud riided ja kingad. Käputäis inimesi on mingil peenel põhjusel alles jäänud. Algab küsimuste ja vastuste voor. Mis toimus, miks toimus...jne. Ei ole ju kõige rabavam sisututvustus. Ei olnud ka väga lootusandev film. Saatuseks odavmüük. Noh kui kuidagi komplimendiks kõlbaks, siis ütleks, et ootasin tunduvalt hullemat. Kohtati päris vaadatav. Näitlejad oli minujaoks suht uduselt teada. Väga püüdlikult ja segavalt ei üritanud näidelda. Kui siis ainult kohati. Väike vaikne ulme-õudusfilm. Midagi väga ebameeldivat pole.

5.

The Social Network (2010)

2011-08-12T16:02:00.003+03:00

On kujunenud isiklikuks tavaks, et Oscaritel kõige võimsamalt niitnud filmi ma ei taha vaadata. Vaatan mitu kuud hiljem, siis kui sisemine vastumeelsus taevasse kiidetud asja vastu on lahtunud. Siis saab rahulikult keskenduda. Departed-id vaatasin vist lausa 2 aastat hiljem. Ja väga meeldis. Sotsiaalse võrgustikuga olid tunded eriti kahestunud. Facebooki loomine eriti lubav sisu ei tundunud. Sama huvitav oleks teada lugu mehest, kes hambaharja leiutas võis siis sellest kodanikust, kes taipas vetsupaberi rulli keerata. Aga samas David Fincher ei ole võimeline pettumust valmistama. Igav pole tema filme vaadates kunagi hakanud. Võtsin siis ja vaatsin ära. Ja igav mitte sugugi ei hakanud. Väga hea film. Lugu ei olnud tõesti metsikult huvitav. Viletsam lavastaja oleks teinud kindlasti paraja käki. Kuid Fincher oli teinud imet. Minujaoks tundmatu suurus Eisenbergi oli ka võimas. Ebameeldivalt meeldiv sitapea. Rikkaks vist teistmoodi ei saagi. Pead ära otsustama, kas sulle on tähtis sõbrad või auahned plaanid. Rikkad nolgid olid lahedad. Võib-olla, et liiga lahedad. Nii koomiliselt vastikuid inimesi oli kohe lahe vaadata. Sümpaatse lause ütles üks neist filmis: „Me ei saa talle midagi teha. Kõigile tunduks nagu ajaksime võimlas Karate Kid-i taga“. Siis veel see koht, kus Zuckerberg tütarlapsele õlut pakkus. Üritas lahe olla. Võimas koht. Naersin südamest. Hirmus elu võib Zuckerbergi oodata. Pole veel 30-ndki täis, kui juba oled biljonäär ja sinust elust on tehtud vinge Hollywoodi kassafilm. Kuhu edasi. Keskeakriis tuleb võimas. Motika ostmisest jääb väheks. Loodetavasti tulevased põlvkonnad, kes seda filmi vaatama satuvad mäletavad, mis asi see Facebook selline oli. Tundub, et (loodetavasti) sureb varsti maha. Kindlasti (kardetavasti) tuleb varsti turule mingi veelgi karmim sotsiaalne narkootikum.

8.

A Bridge Too Far (1977)

2011-08-12T01:40:00.002+03:00

Tähterikas sõjafilm mehelt, keda traileristes kindlasti nimetatakse : „The man who made Gandhi“. Rüütlilt, kes sobis hästi jõuluvana mängima. Film tekitab alguses hämmingut ja paneb kerkima mõne kulmu. Tahaks kavalehelt kontrollida, kas see on ikka teine maailmasõda millest jutt käib . Ei ole tukslevaid vereklompe või ära lendavaid jäsemeid, mida Spielbergi kuulsas sõjafilmist mäletame. Meeleolu on pidulik. Lahingusse minnakse rõõmuga, ohvitserid lasevad kaasa pakkida kindlasti golfivarustuse ja õhtusöögi kuue ja viskavad kindlasti umbes 3 mõnusta briti nalja. Film räägib ühest untsu läinud opertastioonist, mida auahne kindral Montgomery tahtis kindral Pattonile nina alla hõõruda, et tõestada, kes on mees. Täpsemalt operatsioon Market Garden või siis veel täpsemalt maailma suurim langevarjuoperatsioon. 35 tuhat meest hüppas lennukist. Kõik, mis ma sellest lugenud olen ei meenutanud sekundikski seda, mis ekraanil toimus. Ekraanil oli kõik nii väärikas, ilus ja puhas. Lõpp oli muidugi sama, mis ajaloos – liitlased said parajalt kõrvetada. Tahtsid liiga suurt tükki korraga alla neelata. Isegi sakslased olid väärikad ja viisakad. Üldse mitte nii julmad natsid kui tavalistes filmides. Ainuke asi, mis enamust sõjafilmi meenutas oli fakt, et tankist välja jooksev sakslane röögib kuidagi teise tooniga kui mõni teine rahvas. Kuidagi kiledamalt. Näitejate ansambel meenutas korvpalli unistuste meeskonda mingilt olümpialt. Sõjafilmid mõjuvad staaridele millegipärast magnetina. Selles siis olid tähtsamad ohvitserid Antony Hopkins, Sean Connory, Robert Redford, Gene Hackman ja palju teisi. Sellised staare täis sõjafilmid on toredad jube selle poolest, et nad kestavad umbes 2 nädalat. Kõik kuulsad lõustad peavad oma sutsaka vääriliselt ära saama teha. Hopkinsi sutsakas oli kõige mõnusam. No eks ta ole sellest kambast kõige parem näitleja ka. Film kestis ja kestis. Lahingumöllu oli meeldivalt mõõdukalt. Enamus ajast näitlejad näitlesid. Lugesid mõnusaid dialooge ette. Päris meeldiv filmielamus oli. Võib võrrelda vana kalli ja tolmuse veinipudeli äralahendamisega päikseloojangulisel õhtul. Peaks vist ennast kokku võtma ja Gandhi ära vaatama

9.

True Grit (2010)

2011-08-09T15:19:00.001+03:00

Tüdruk tahab isa surma eest tasuda. Leiab mehe ja teine tuleb ise juurde. Ajavad taga ja saavad kätte. Kogu lugu. Kuidas ennast täpselt väljendada? Üks „järjekordne vendade Coenid film“. Vaatasin, meeldis...aga vaimustust ei tekkinud. Sama tunne vist on tabanud viimast kümmet Coenide filmi järgselt. Pisut vist üle keskmise Coenid film. Kindlasti Fargo ja Lebowski mõjusid rohkem. Kõik oli pisut umbne. Osatäitjad olid liiga täpselt valitud. Lugu mille ümber film keerles jättis pisut igava mulje. Aga tehtud oli hästi. Ajas ei vanane. Viisakas roadmovie. Näitlejatest meeldis enim Josh Brolin. Bridges vana ja kähiseva karvase joodikuna ei tekitanud eriti värskeid elamusi. Olen nagu ennegi seda osa mängimas näinud. Damon on lihtsalt pisut ära tüüdanud. Üritas seekord ka liiga palju. Üldse tundus film liigse üritamisena. Kohe pidid vägisi nautima iga stseeni ja dialoogi. Filmi lõpuks tekkis väsimus.

6.

The Way Back (2010)

2011-08-06T00:34:00.001+03:00

Hulludest inimestest. Stalini hakklihamasin oli ikka üle mõistuse julm ja tõhus. Selle süsteemi võitmine nõudis täiesti ebanormaalset tahtejõudu. Esiteks on sind täiesti süüdimatult kodust kaasa võetud. Täiesti süüdimatult uskumatult pikaks ajaks täiesti hullumeelsetesse tingimustesse vangilaagritesse saadetud. Kõik see vaimne vägistamine ja füüsiline vintsutus peaks inimest piisavalt töötlema, et tal enam vaimujõudu pole põgenemiseks. Et asi veel hullem oleks, siis Siberist põgenemine pole ju naljaasi. Tuhanded ülimalt ebasõbralikud kilomeetrid lahutavad sind vabadusest. Surm valitseb igal sammul ja igal moel. Sured nälga või siis lastakse tabamisel maha. Film räägib ühest vähesest õnnestunud katsest. Grupp hulle kõndis läbi Venemaa Mongooliasse. Seal avastati, et Mongoolia on vahepeal kommunistlikuks riigiks saanud. Edasi läbi Gobi kõrbe Tiibetisse. Ja edasi Indiasse. Loomulikult enamus kohale ei jõudnud. Mõni jõudis . Kui see poleks päriseluliste sündmuste põhjal kirjutatud, siis ei usuks eriti. Loen praegu ühtesid memuaare just Gulagi vangilaagrist. Väga film meeleolus mööda ei pane. Tegelikult ei pane üldse mööda. Võibolla on isegi näitab vangipõlve liiga leebelt. See tuleb kasuks. Tavaliselt filmid kipuvad vinti üle keerima. Toppima sisse nõmedaid stampe inimhinge ilust, vaprusest ja vennalikkusest. TWB-i vanglaosa on suht õnnestunud. See pole ka filmi põhi tegevuspaik. Film on üks pikk rännak. Nälg, janu ja surm. Pole midagi öelda. Film on hästi õnnestunud. Peter Weir on ennegi korduvalt hästi õnnestunud. Selline eepika sõber. Nimekirja scrollides leiab sealt palju filme, mida olen näinud ja mis on meeldinud ja mida pole taibanud tema tehtuks pidada. Näitlejatest oli kõige huvitavam Colin Farrell. Minu lemmik näitlejate hulka just ei kuulu, aga teine nähtud järjest nähtud hea osa temalt. Crazy Heartis tegi ka super sutsaka. Teda peaosas omavad filmid ei ole nii hästi muljet avaldada suutnud.

7.

Battle Los Angeles (2011)

2011-07-29T15:20:00.002+03:00

See film sobib hästi verivärsketele ameerika noorsõduritele vaatamiseks enne missioonile saatmist. Moslemid on ka mingis mõttes tulnukad. Eriti kui seda sedasi serveerida. Kurjad tulnukad tuleb ju hävitada. Sihtida sinna kohta, kus ameeriklastel süda asub. Kujutan ette kuidas tulevasel merejalaväelasel päästikusõrm tõmblema hakkab seda filmi suurelt ekraanilt ja korraliku soundiga vaadata. Päris masendav film oli. Ei mingit lugu ega salapära või üldse midagi, mis heal filmil peab olema. Tüütu ja nonstopne püssiragin ja plahvatusekõmin. Mitte kui midagi polnud vaadata. Arvutimängu igav level, kus on lõpus vaja mingi suurem koll pikaaegse tulejõuga ära tappa. Ajaraizk.

2.

You Will Meet a Tall Dark Stranger (2010)

2011-07-27T11:40:00.002+03:00

Järjekordne Woody Allen film. Töökas vanahärra. Film keskeakriis võlust ja eelkõige valust. See kriis võib ikka väga jube olla. Eks aeg näitab, kas minu poeg peab kunagi vanemaks saades tajuma oma isa hulluks minemist. Loodetavasti mitte. Vanad inimesed võivad ikka võimatud olla. Mida vanemast peast hullus saabub seda jubedamad tagajärjed. Woody Allen teab ilmselt millest ta räägib. Tema enda plahvatus oli eriti võimas. Jättis maha oma elu armastuse ja muusa, et põgeneda kodust nende ühise kasutütrega. Film ise oli päris tore. Aga paraku üpris igav. Puudu jäi just plahvatusohtlikusest. Woody Alleni filmis on tavaliselt 1-3 kiiret ja pinevat hetke, kus gaas põhja vajutatakse ja vaataja hoiab hinge kinni või naerab. Selles filmis olid need kohad pisut lahjad. No eks näis, kas järgmised (Allen on väga töökas inimene) taiesed on surematumad.

5.

The Bang Bang Club (2010)

2011-07-26T17:23:00.004+03:00

Film peitis endas mitut ohtu..rassiline diskri- mineerimine ja pressifotograafia. Nendest ei osata tavaliselt väga vaadatavat filmi teha. Eriti halvad on filmid fotograafidest. Kuna ma ise pean päevast päeva fotograaf olema, siis olen eriti kriitiline. Arstid naeravad Dr.House-i ka alati välja. Ryan Phillipe on ka ohtlik näitleja, kes suudab vahest terve filmi untsu keerata. Ja lisaks kõigele jäi trailerist suht lahja mulje. Film ise üllatas. Täiesti korralik film. Seltskonnast Lõuna-Aafrika pressifotograafidest, kellest said legendid. Päev nägi neil välja hirmuäratav. Valge aja jooksid nad lendlevate kivide ja hoope jagavate pikkade nugade (ei tule meelde kuidas neid nimetati) eest kõrvale põigeldes ringi ja võtsid lolli järjekindlusega üles üksteist peksvate ja tapvate mustanahaliste vahelisi tänalööminguid. Toimetustest läbi ja siis klubisse pidutsema. Kuna seda mida pildistada oli toimus tihti ja vägivald läheb lehelugejatele üle maakera väga korda, siis oli elus põnev ja lõbus. Kõik "ilus", aga kippus otsa saama. Noad ja kivid asendusid tulirelvadega ja õhtused narkootikumid said mõnele mehele liiga koormavaks. Üllatavalt hästi olid filmi õnnestunud samaaegselt rääkida nii seltskondade kui ka indiviidide lood üksikuna ära. Lamedatest klišeedest hoiduti. Film oli meeldivalt tasakaalus. Lihtne vaadata. Nalja ei tehtud ja traagikat ei filmitud aeglustatult.

8.

5 Days of War (2011)

2011-07-25T16:23:00.002+03:00

Ei saa kuidagi aru saada vene karu sõjamasinast ja selle juhtidest, aga selliste filmide tegemine on ikka üks kahtlane üritus. Gruusia, kes sõjas valusasti haiget sai oleks võinud need kümmekond miljonit dollarit kuidagi kasulikamalt ära kasutada. Ehitada sõjapõgenikele korralik kino vms. Film oli paras õudus. Kui sulle tundus kunagi, et meie Nimed marmortahvlil on pisut imalavõitu, siis see Gruusia PR film peaks sind vähemalt oksendamise piirile viima. Mis seal salata...Andy Garcia oli kadestamisväärselt sarnane Gruusia presidendile ja Renny Harlini tugevaim külg on igasugust kiiret madinat lavastada...aga film ise...oh õudust. Keda selline jube soust veenma peaks. Eriti lolle ameerika koduperanaisi? Ma arvan, et isegi Mart Laaril oleks seda piinlik vaadata. Kõige õudsamad kohad, mis diivanil piinlikusest nihelema panid olid sellised pikad dialoogid, mis rääkisid nö tausta lahti. Seda peaks ette kujutama sedasi, et grupp näitlejaid on välja printinud paki valitsuse poliitikaosakonna pressiteateid ja üritavad neid pausid ja erinevate hääletoonidega näidelda. No ei olnud ilus ega usutav. Naljakas olid nö naiskangelanna. Selline suurte rindadega modellivälimusega linnadaam üritas, mis ta üritas...ei tulnud välja. Soome aksendiga rääkiv kuri kasakas oli vähemalt naljakas. Tüsenev Val Kilmer fotoreporterina oli lihtsalt katastroof. Kui madinakohad poleks nii toredalt naiivsed ja nooruslikult särtsakad olnud, siis poleks mingi nipiga suutnud seda käkki lõpuni vaadata. Loodetavasti meie valitsus pronksööst sellist filmi ei telli.

2.

Franklyn (2008)

2011-07-25T14:01:00.004+03:00

Film ei olnud üldse see, mida ma piltidelt nägin ja aimata oskasin. Ootasin sellist üle keskmise tavapärast ulmefantastilist lastefilmi. Filmi plussiks loeks kohe kindlasti seda, et esimesed minutikümned ei saanud ma eriti midagi aru. Sümpaatselt segane värk. Ette rutates võin öelda, et mõnest asjast ei saanud lõpuni aru. Mida lõpupoole seda selgemaks ja reaalsemaks kõik muutus. Päris ära ei jõudnud õnneks tüüdata. Lõpp oli ka hea. Sisu ei hakkaks peensusteni lahkama. Pole enam huvitav vaadata vms. Ryan Phillipest pole kunagi eriti midagi pidanud. Selles filmis vist tundus ta esimest korda hea. Siiamaani on ta pigem sellise halva näitleja sünonüüd olnud minu jaoks. Enam pole.

6.

Le scaphandre et le papillon (2007)

2011-07-25T10:08:00.002+03:00

Külastasin sellist heade filmide riiulit. Külastuse tegi huvitavaks veel fakt, et ma prantsuse filme tavaliselt ei suuda vaadata. Mingi füüsiline tõrge. Ei sobi minuga. Tuukrikell ja liblikas tuli ise õnneks tasuta kätte ja suutsin leida jõu seda vaadata.
Sisu oli iseenesest hirmuäratav. Edukas ja uhke mees saab südamerabanduse ülimalt ebameeldiva kõrvalnähuga. Ta lihtsalt ei suuda enam midagi liigutada. Ainukesed asjad, mis toimivad on silmad. Selline õudne olek on mulle ja kindlasti teistele noorsookirjanduse austajatele tuntud romaanist Krahv Monte Cristo. See tähestiku ja silmapilgitusega suhtlemine. Mis võib olla veel õudsam. Ei saa mööda küsimusest, kas see on elu. Ja kui on, siis kas see on elamist väärt. Oled kõigile suht naeruväärne vaatepilt. Ei saa isegi televiisoris kanalit vahetada. Rääkimata muudest ja vajalikemast tegevustest. Peab ikka tahtmist olema, et suuta ennast sundida silmapilgutuskeele abil raamatut kirjutada. Kardan, et ta oli pigem erand. Normaalne inimene tema asemel murduks ja sureks vaikselt ja nukralt ära. Kui filmist rääkida, siis oli see väga hea. Sellised meditsiiniteemad on rasked teha, kuna traagika on üüratu ja nutumoment ajab nutumomenti taga. Hea haigusefilm peab olema kanal-kahelikust nutudokumentaalist võimalikult kaugel. Julgen öelda, et see film oli õnneks väga kaugel labasest nutufilmist. Näitlejaga samuti vedas. Õnneks oli algselt plaanitud Johnny Depp kinni piraadifilmiga. Prantslane ja prantsuskeelne film mõjusid väga ehtsalt ja usutavalt.

8.

Passengers (2008)

2011-07-19T17:21:00.003+03:00

Kukub alla lennuk. Ellu jääb käputäis inimesi. Noor ja ilus ajudoktor pannakse neid jälgima ja remontima. Noh, et stress jms üle läheks. Midagi ametlikus cräshiraportis ei taha klappida ellujääjate ütlustega grupiteraapias. Doktoripreili hakkab kahtlustama ja nuhkima. Patsiendid hakkavad salapäraselt kaduma. Ühesõnaga iga minutiga läheb asi ikka keerulis-müstilisemaks. Üsna ruttu selgub, et pole tegemist sellise lihtsa värvilise põnevusfilmiga, mida arvasin telekavast lugedes olevat. Juhtusin ikka sellisele keerulise susser-vusser-night-shyalaman-stiilis-müstika-thrillerile. Mingi hetk(see oli juba pärast seda, kui film oli oma tõsiseltvõetavuse minetanud) hakkasin põnevusega ootama kuidas küll lavastaja ja kirjutaja selle üle igasugu mõistuse piiri läinud teemade kruvimise juhtmed jälle lõpus kokku suudavad ühendada. Eriti ei suutnud. Äraarvatav ja laisk lõpp. Pisaratekoht nutma ei ajanud jms. Suht mittesoovitav film..kui just ei ole selline müstika hull..keda meditsiin toetama peaks.

4.

Season of the Witch (2011)

2011-07-18T15:16:00.002+03:00

Mitte kuigi muljetavaldav logistikafilm pimedast keskajast. Nõiad, katk, templirüütlid, Nicolas Cage ...ühesõnaga kirju värk. Kindlasti saaks seda filmi paremini teha. Selline sünge värk tuleb filmis vahest hästi välja. Selles filmis oli kõik kuidagi võlts ja plastmass. Näitlemine oli ka keskmisest viletsam. Nicolas Cage oli oma tuntud piiratuses. Tegi oma ära nagu spordireporter ütleks. Meeleheitlikult näidelda ei üritanud. Südant pahaks ei ajanud. Sellistes filmides meeldib ta mulle hästi. Ei oskagi midagi rohkem lisada. Selline vähekoormav film pärast rannamõnude vahele nautida.

4.

Jonah Hex (2010)

2011-07-16T12:41:00.002+03:00

Midagi neis koomiksifilmides siiski on...miks ma neid muidu nii tiheda tihedusega vaatan. See oli üks lahjamaid. Loomulikult ei ole ma seda koomiksit silpigi lugenud, ega sentimeetritki vaadanud...aga julgen öelda, et film oli kindlasti viletsam kui originaalmaterjal. No teistmoodi ei ole lihtsalt võimalik. Lugu nagu oli. Oli nagu üritatud ühte 1,5-sesse filmi mahutada kõik, mis toppida annab. Lisaks kiirelt üle vuristatud sisule pidi film sisaldama palju mõtetut plahvatamist kui ka väga ebaolulise naistegelase väga olulise ilukeha demostreerimist. Lisaks Brolini ja Malkovichi mehelikult ülbet kuid ebausutavalt tuima dialoogi. Rohkemaks eriti aega ei jäänud. Mõtetult palju igavat vägivalda ja vilets make-up. Malkovich võiks rohkem normaalseid filme teha. Sellised kurikurikaelad hakkavad pisut maha käima. Aga järelikult on karjäärikõveras jõudnud kätte punkt, millest on raske joont ülespoole vedada. Pead mängima seda mida nõutakse ja mida pakutakse.

3.

Test pilota Pirxa (1979)

2011-07-15T23:48:00.003+03:00

Lapsepõlv oleks olnud hoopis vaesem ilma selle filmita. Need purunevad käed ja kargelt tõsine robotite otsimine jätsid koolieelikust minusse kustumatu jälje. Täpselt muidugi ei mäleta, aga õudne võis see film mulle tunduda küll. Samasse eluetappi jäänud Galaktika seriaal oli selle filmi kõrval tore laseritega meelelahutus. Tõsised kivinäod laevapardal ja loomulikult pildil olev filmi keemispunkt mõjusid nõukogude lapsele kainestavalt. Õnneks ma ei mäleta, kui kaua ma võõraid ja tuttavaid onusid kahtlustavalt robotiteks mõtlesin. Vist polegi seda filmi pärast õrna noorukiiga näinud. Nüüd kibestunud keskealisena seda vaadata oli üllatavalt meeldiv. Film oli meeldivalt lihtne. Missioon, minategelasest kangelane ja Tallinnfilmi töötajate poolt loodud suht okei kosmoselaev. Igasuguste kosmosemasinate loomiseks nõukogudemaal tehnikat eriti võtta polnud. Liiga palju oli vast lihtsalt "ping" tegevaid seadeldisi. Vanemast peast väärib ära märkimist filmi algus, millest eriti midagi meeles polnud. Mõnus ameerikalik algus. Mägedes roniv Pirx saab ettepaneku juhtida roboteid testivat kosmoselendu. Meenus kohe mäeküljel rippuv Tom Cruise mingis Võimatu missiooni osas. Kurat teab kust välja aetud Ford Mustang ja paar osavat filmilõiku mingis rahvusvahelises lennujaamas. Meeskonnaliikmed olid hästi valitud. Kõik olid parajad kivinäod ja võisid varjata robotile omaseid juhtmeid ja lambikesi. Üks neist puha eestlane isegi. IMDB-ist selgus, et too kaasmaalane mängis Mõmmi ja Aabitsas mingit hundikutsikat. Ja nagu selgus ühest Postimehe artiklist võitis see Poola-Eesti ulmefilm Trieste filmifestivalil Kuldse Asteroidi nimelise preemia. Ridley Scotti Tulnukas pidi leppima hõbedasega. Tegemist on kindlasti filmiga, mida vaatan hea meelega ka 30 aasta pärast...kui vanajumal niipalju aastaid annab.

7.

Hanna (2011)

2011-07-04T23:35:00.004+03:00

Avanes hiljuti meeldiv võimalus kinos käia. Sobivat filmi valides tabas mind paaniliseks pettumuseks, et ükski film eriti huvi ei paku. Kas on päris masendav lugu mõnest müstilisest mõtetutusest või siis midagi eriti nutuhimulisele näitsikule. Ühesõnaga kavast vaatas vastu hunnik...teadagi mida. Suvine värk. Inimesed tahtvat lõõgastuda. Hanna tundus halbades variantidest parim. Kuigi teatud kahtlus puges hinge. Tundus nõme lugu, aga head näitlejad..ja trailerist paistis, et ka püüavad palju. Filmi algus oligi filmi kõige toredam osa. Selline talvine värk. Isa ja tütar ja metsik loodus. Edasi läks juba kahtlasemaks. Sellised labased koomiksivandenõud, üliässalt näidelda üritav Cate Blanchet ja napakalt kunstipärased võttekohad ja kaadrid. Eks produtsendid tahtsid proovida kuidas romantiliste kaunisfilmide lavastaja sellise märulijuraga toime tuleb. No tuli küll eksole, aga tagantjärgi jäi ikkagi selline tunne, et kas ma ei oleks seda kaht tundi millegi kasulikumaga sisustada võinud. Magada näiteks vms. Oli üks keskpärane, ilusti filmitud euromätrix. Mingit hingelist lähedust ühegi tegelesega ei tundnud. Paljukiidetud käsikiri oli igav ja totakas. Ei oska midagi eriti kiita , et arvustus nüüd nii hävitavana ei mõjuks. Kindlasti parem film kuumal suvepäeval kinos istumiseks kui mõni Kiirete ja Vihaste 57-s osa.

5.

Kaks päeva Viktor Kingisepa elust (1980)

2011-06-26T16:05:00.003+03:00

Üks täiesti unustatud kaheosaline telefilm. ETV2 suvatses arhiividest välja tuhnida. Propagandasousti kohta oli päris nauditav vaatamine. Korralikult tehtud. Näitlejad oli head. Krjukov on lausa sündinud Kingisepa rolliks. Sai vist hiljem uuesti proovida. Mandri oli Poskana väga mõjus. Üllatav-naljaka kõrvalosaga maha Jaanus Nõgisto. Teda ei oleks küll osanud oodata. Kokkuvõttes oli üllatavalt korralik elamus. Kahju, et seda filmi niimoodi häbenetakse, et isegi imdb-ist ei ole võimalik seda leida. Loodetavasti mõni rahvuslikult meelestatud arhivaar, seda ära ei kustuta vms.

6.

The Two Jakes (1990)

2011-06-26T15:55:00.003+03:00

Chinadowni järg. Pärast Polanski põgenemist jäi käsikiri aastateks vedelema. Küllap jäi tegemata film Nicholsoni hingele kripeldama ja võttis mees ise lavastada. Ei oskagi öelda, kas oleks olnud parem kui film oleks üldse tegemata jäänud. Filmi õhustik oli enamvähem tabatud, aga film oli ise ebaühtlane. Harvey Keitel oli päris kohutav. No ei sobinud ta sellesse rolli. Kujuteldamatult piinlik oli vaadata Keiteli nutmas. No oli piinlik koht. Külmavärinad tekkisid. Samas Madeleine Stowe oli ikka veel kohutavalt ilus. Loodetavasti keegi kunagi kolmandat osa tegema ei hakka.

4.

Law Abiding Citizen (2009)

2011-04-06T18:10:00.002+03:00

Kaitseministeeriumi Mäkiaveril tapetakse ära pere. Mõrvar pääseb kergelt. Maksab kätte. Tapab ära. Vähemalt üritab. Kõik, kes vähegi asjaga seotud. Advokaadid, prokurörid, kohtunikud, kontoriametnikud jne. Kuna tegemist on osavnäpuga, siis kasutab selleks igasugu vigureid. Tutvusringkond on filmi maapõhja sõimanud, et ebausutav ja nõme või nii. No eks ta paras crap oli kah. Kuigi kuigi oli film päris meelelahutuslik. Oli kõvasti mõeldud neid ebareaalseid sisukäike välja. Päris madalalaubaline just polnud. Pigem nagu kentsakas. Sama juhm käsikiri kui CSI Miami suvalisel osal. Jamie Foxx mulle ei meeldi. Selline wannabe Denzel. Butler oli lihtsalt tuim.

4.

Hereafter (2010)

2011-04-05T11:21:00.004+03:00

Ootused olid päris kõrgel. Ikkagi Eastwood, kes on küpses eas ja naljalt mingit jama ei suvatse toota viimased 20 aastat. Algus oli uhke. Tsunaami oli lahe. Edasi pidi nagu film hakkama. Aga ei hakanud. Üritati sind kaasata mingisse kahtlasesse teooriasse. Ehitati ja ehitati mingit lugu, aga kuidagi valmis ei saadud midagi. Iga jumala stseen venis mõtetult pikaks lobisemiseks tühistel teemadel. Eastwoodi helilooming mõjus seekord kuidagi naeruväärse ja sobimatuna. Loota jäi ainult vinge lõpukiirenduse ja teravmeelse püändi peale. Kahjuks lõpp oli eriti mage. Poiss leidis tüdruku ja nad elavad praegugi veel õnnelikult.. Kuidagi väsinud ja uimane oli kogu asi. Matt Damonist hakkab pikapeale kõrini saama. Liiga palju on viimastel aastatel mängida jõudnud.

4.

Unstoppable (2010)

2011-04-04T14:19:00.003+03:00

Denzel on vana vedurimees, kellele antakse kantseldada üks noort masinisti mängiv tuim ja noor näitleja. Esimesel tööpäeval läheb raudteel jamaks, mis paneb proovile nii meeste omavahelised nö suhted ja kaalukausile asetab tuhatmiljoni inimese elu. Sellisest savist voolitakse filmi jooksul välja ordenit väärt kangelased. Lõpus on kõik niiii õnnelikud ja viskavad mitu muhedat nalja. Meeldivalt rumal, aga vajalik meelelahutus. Meelelahutusliku Ridley Scotti veelgi meelelahutuslikum vend Tony on Denzel Washingtoni ära kodustanud ja kütab järjest põnevusfilme teha. Rongifilme on lausa kaks tükki järjest teinud. Laisaks läheb. Peatamatu meeldis pisut rohkem kui metroofilm. Oli kuidagi sujuvam ja lihtsam. Ka Denzel meeldib mulle sellistes lihtsakoelistes filmides rohkem. Rasketes filmides kukub ta ropult näitlema. Natuke piinlikult palju püüab. Päriselus rongi juhtiva inimese jaoks oli Pidurdamatu kindlasti tülgastavalt naiivne ja solvavalt eksitav, aga oma aju mitte keeruliste mõtetega koormata mittearmastava minu jaoks oli film meeldiv labane meelalahutus, mille käigus 90 minutit möödusid meeldivalt kiiresti ja valutult.

5.

The Black Windmill (1974)

2011-04-03T01:19:00.003+03:00

Michael Caine on inglise luureametnik, kelle teismeline poeg röövitakse segastel põhjustel. Segased põhjused ja kurikaelade kaval plaanimine paneb Caine-i tööandja kahtlustama. See kõik on tublile luurajale liig, mis liig. Ainus laps tuleb päästa. Caine haarab ohjad, selgitab välja ja maksab kätte. Lõpuks oli asi ikkagi rahas. Julmavõitu kättemaksu ingliks sobib Cain hästi. On enne ja ka pärast neid hästi ja väga hästi mänginud. Filmi lahedaimaks tegelaseks oli kindlalt peategelase kentsakas ülemus. Meenutas väga inspektor Clouseau-d Pink Pantherist. Ainult tõsine, mittekoomiline variant.

5.

Armadillo (2010)

2011-03-31T22:58:00.004+03:00

Tänapäeva demokraatiasõjad teevad minu üha enam nõutuks. Demokraatia on tore asi. Projektipõhistele sõjajumalatele sobib ideaalselt nö loosungiks staabisoojaku seinale. Reaalselt näeb see demokraatiasõdimine armetu ja ajuvaba välja. Lähed trambid üle kohaliku vaese agraaramoslemi põllu, lööd ukse maha ja ütled võltsilt tere ja küsid kus pahad on. Vahel saab mõni sõber haavata, vahest lendab mõni teine sõber tuhandeks lihatükiks. Kui nutirakett tapab kogemata kellegi ema või lapse, siis palud viisakalt sõjaväebaasist läbi astuda ja võtta sulle leinaks ettenähtud rulli raha pisarate pühkimiseks. Baasi jõudes teeb rühmaülem väikse briifingu, kus saab kiita ja laita. A la..sina Jesper lajatasid selle käsigranaadiga osavalt. Pats pats käib ülema küsi õlal ära. Õhtuks mängid natuke arvutisõda ja vaatad toonuse tõstmiseks pisut pornot. Kord kuus saavad tublimad lendava hobuse kujulised plekkplönnid frentsinurka ehtima. Kuna enamus uhkes kõrbevarustuses häid sõjardeid on 18-21 aastaseid, siis võib sõda Afganistanis pidada lapsepõlve lõpupeatükiks. Selliseks küpsuseksamiks. Hiljuti kärgatas skandaal ühe inglase kirjutatud raamatu ümber, mis võttis liiga avameelselt käsitleda, seda lootusetud taplust. Kära oli tõesti vihane. Minister, president...kes vähegi suutis püüdis ebasiiralt vehkida headest tavadest kuni hukkunute lähedaste privaatsusega. Väga väheveenvad olid need argumendid. Siin kirjutajale ja toreda Taani dokumentaalfilmi vaatajale jäänud mulje kiskus ikka sinna suunas, et kui selle sõja karjuvat lootusetust nähes leidub üha vähem noori, kes läheb sinna demokraatia sõna huultel suurt seiklust otsima või pereisasid, kel just see paarsada tuhat majakarbi viimistlusest puudu.

7.

The Duellists (1977)

2011-03-29T09:49:00.003+03:00

Napoleoni aeg. Kaks meest lähevad tülli. Tühise asja pärast küll, aga see ei loe. Üks peab surema. Kuna vastased juhtusid võrdsed, siis läheb parema selgitamisega aega. Korduvad duellid viivad meid läbi kogu Napoleoni armee tõusu ja languse. Ikka jääb lõplikust võidust lahutama emma või kumma haavata saamine. Ära ei lepita. Tundub, et naiivne ja igav film. Tegelikult mitte. Tegelikult päris nauditav jälgimine. Tegemist on kuulsa Ridley Scotti esimese filmiga. Raha kulus filmile alla miljoni. Enamus raha läks kostüümirendidks. Midagi ei ehitatud. Maksimaalselt oli kasutada kümmekond sõdurit. Kardetavasti tuli see materjaalne minimalism filmile väga kasuks. Teatrietendus looduskaunites kohtades. RS-i geniaalsus tuleb hästi esile. Algajale lavastajale valis stuudio ise peaosalised ja seekord läks hästi. Nii hästi rolli sobivaid näitlejaid leiab filmidest harva. Keitel oli eriti tubli. Polnud eluilmas mõõka enne käes hoidnud, kuid filmis vehkles nagu hull. Ideaalne mees mängima ebameeldivat ja vastikut buldogi laadset mölakat. Carradine oli jälle mõnusalt pehme ja rühikas hussaar, kes kirudes leppis tüütu Keiteli agressiivsusega. Lõpp oli ka meeldiv. Film täitis oma eesmärgi. Ridley Scotti märgati ja järgmiseks tuli juba Alien. Edasi tuli ajalugu.

8.

9 (2009)

2011-03-24T20:19:00.004+02:00

Päris muljetavaldav maailm oli loodud. Toredad tombud. Vinge kunstnikutöö. Fantaasiast puudust polnud. Legend millele film põhines oli tore..ühesõnaga kõik oli tore. Ei oska midagi kosta. Liiga ühtlaselt positiivne elamus. Pole kuskilt kinni hakata. Siinkirjutaja ei pea ennast ka multifilmide alal arvamusliidriks. Pigem perekondlikel põhjustel pean vaatama. 2 aastan poiss vaatas ka huviga otsast lõpuni. Kahtlen, kas tema sisust väga aru sai. 9 oligi pigem vormiline teos. Sisuliselt vajus lõpupoole natuke ära. Läks igavaks vms.

6.

The Hitchhiker's Guide to the Galaxy (2005)

2011-03-15T14:14:00.002+02:00

Tunne oli selline nagu võõras seltskonnas, kus tehakse teistsugust nalja kui ise harjund tegema. Film oli kahtlemata humoorikas, aga mitte minu huumorimeelele lähedane. Samas kindlasti ei olnud nõme ja halb. Pigem oli värskendav näha midagi hoopis teistsugust. Küsimus oli pigem selles, kas see film mulle väga korda läks. Pigem mitte. Samas oli palju meeldivat. Alan Rickmani hääleosa depressiivse robotina oli super. Naispeaosaline meenutas tütarlast, kellesse kunagi sai silmapilkselt armutud jne.

6.

Murder on the Orient Express (1974)

2011-03-14T13:44:00.005+02:00

Lugu teadagi millest. Kõik Christie fännid teavad nagunii enne rongi väljumist kes keda tappis. Ühesõnaga puhas vaatlus kinofilmist. Segab loomulikult see, et David Suchet on nii kuradima hea Poirot. Iga eelnev või järgnev peab võrdlust välja kannatama. Finney Poirot oli just sellel põhjusel mulle võõras. Kuidagi tige ja ebameeldiv. Lahenduse selgitamise stseenis meenus mulle kangesti Hitleri kuulus punkristseeni filmist Allakäik. Sucheti Poirot oli kuidagi kurblikum ja salapärasem. Samas Agathe Christile, kes käis esilinastusel, meeldis see film oma raamatute ekraniseeringutest kõige rohkem. Ülejäänud tegelased oli tasemel. Ingrid Bergman suutis isegi oma 5 minutise osa eest oscari võita.

7.

Death at a Funeral (2007)

2011-03-04T15:51:00.003+02:00

Suguvõsa koguneb mehe matustele. On naised, lapsed, onud, tädid, jne ja üks salapärane kääbus. Edasi läheb lahti hull mürgel. Pärast igat stseeni läheb kõik aina rohkem per...ee..tuksi. Vinti keeratakse viimase piirini üle. Tavaliselt panen sellised asjad varakult kinni. Närvid on sellised nõrgad piinlike olukordade suhtes. Seekord kannatasin ära. Õieti tegin. Film jäi väga osavalt sinna piiri, mida ma taluda suutsin. Mitmeid kordi tundsin, et gramm veel ja enam ei suuda...aga kohe tõmbas lavastaja maitsekalt hoogu maha, et kohe järgmises kohas jälle taluvuse piire katsetada. Ja nii lõpuni välja. Mõnusalt hullumeelne film oli kokkuvõttes. Päris britilik polnud, aga midagi sinnakanti. Näitlejad oli inglased, tegevuspaik inglismaa, aga film oli kuidagi ameerikalik. Vähemalt mulle tundus. Trailerit otsides sattusin kohutavale neegrivariandile antud asjast. Päris õudne oli. Umbes sama õudne kui Get Carteri mustanahaline versioon.

Blogimine tuleb kuidagi raskelt viimasel ajal. Sõnad ei taha kuidagi lahedaid lauseid moodustada.

6.

Attack on Leningrad (2009)

2011-03-03T00:16:00.003+02:00

Film räägib meile õnnetust kuid vaprast inglise ajakirjanikust, kes jääb ümber piiratud Leningradi lõksu ja peab näljasurmale koos venelastega otse silma vaatama. Leningradi blokaad oli üks hirmus asi, millest eriti filme pole tehtud. Vähemalt selliseid, mis ajaloost oleks läbi murdnud. Ju siis on/oli liiga karm teema. Teema on iseenesest huvitav. Film paraku paras jubedus. Lugu iseenesest oli hea ja keeruline. Esitus oli liiga ilaselt pisaraid otsiv. Ameerika näitlejad olid ka nagu kirja teel tellitud. Saadke üks sümpaatne vanem mees ja üks kena blond tsikk. Mitte, et mul oleks Byrne-i ja Sorvino vastu midagi...aga kuidagi võltsilt mõjus kõik. Blokaadi jubedus jõudis minuni ka läbi nii nigela filmi. Päris uskumatu õudus.

5.

Takers (2010)

2011-02-24T23:28:00.003+02:00

Ei tea, mis selles panga röövimise protsessis nii seksikat on, et sellest peab iga viie päeva järel uue filmi tegema. Neid filme on ikka umbes 100 000 tehtud. On halvevmaid ja on paremaid. Head on tõesti head. Näiteks viimane Affleckti oma. Takers ei olnud nüüd kõige hullem. Algus oli küll filmil õudne. Vastikult noored ja ebausutavalt kenad noored mehed olid ennast kenasti riide pannud ja mängisid karjäärikriminaale. Ühel oli väike armas sportauto...teine kandis jälle totakat kaabut viltu peas jne. Kõigile oli nagu püütud anda mingi kiiks, et ära tunda. Ära tunda oli tegelasi tõesti rakse. Igavad ja tundmatut näitlejad. Eriti häbiväärselt deja vu oli pangarööviks valitud viis - laseme inkassoauto läbi asfalti metroosse kukkuda...kamoon.. Takersi parim külg oli lõpp. Viimased neljandik filmist oli täitsa okei. Üks päris mõnus tagaajamislõik ja normaalne lõpumäng. Kokkuvõttes oli film ikka kõle keskpärasus. Kellegil seda vaatama tormata küll ei soovitaks. Kindlasti näete selle kunagi aastate pärast mõnel ilusal õhtul Kanal 2-st ära.

5.

Major Dundee (1965)

2011-02-23T22:45:00.002+02:00

Peckinpahi filmid mulle üldiselt on meeldinud. Palju kärtsu ja mürtsu.. lisaks omapärane aeglane jutustamine. Ootasin sellelt filmilt ka suht palju. Charlton Heston on minust kuidagi kaugeks jäänud. Vilksavad mööda sõjavankril piitsa vibutav Ben Hur või siis tegelane Ahvide planeedilt...või siis vananev relvahull Michael Moore-i dokumentaalist. Polegi vist teadlikult ja tervenisti mõnda temaga filmi vaadanud. Selline viktoriininäitleja minujaoks. Pärast nägemist ütleks, et pikk, kena aga jube igav.

Filmi enda algus oli okei. Ootasin ju palju. Mõtlesin ootusärevalt teemaarendustele sügavaid mõtteid otsa. Poolepealt sain aru, et pole vaja mõelda. Pole siin mingit sügavat mõtet. Mõtetu heegeldamine inimtunnete teemal. Paras keskpärane Õnne 13. Kärtsu ja mürtsu oli ka vähe. Film oli ainult siis huvitav kui Richard Harris kaadris oli. See mees hakkab meeldima. Peaks esimesed Harry Potterid ka tema pärast uuesti vaatama.

4.

Blow Dry (2001)

2011-02-15T16:36:00.002+02:00

Spordifilmidega mul veab. Eks ma ise ka otsin neid. See siin räägib juuksurite inglise liigast. Juuksurlus ei ole nüüd see ala, mis mul pirnid peas põlema paneb. Adam Sandleri juuksurifilmi ei vaataks ma mitte mingi raha eest. Britide romantilised koomikud teevad aga imet. Film oli puhas rõõm. Lahedad näitlejad, keerukad suhted ja südamlik huumor. Kummaline, et enamus inglise sellistes läilades romantikakomöödiates on tunne, et näitlejad teevad tööd mõnuga. Nagu ei olekski töö. Ameerika romantikud seda ei oska.

6.

The Incredibles (2004)

2011-02-14T12:43:00.004+02:00

Pärast algklasse pole multifilmid mind väga köitnud. Seekord tahtsin tahtsin titele näidata. Titt natuke vaatas, siis läks oma asju ajama. Kummaline küll, aga mina jäin huviga vaatama. Nii head pikka ameerika multikat pole ammu ...võibolla mitte kunagi näinud. Tõsiselt hea kraam. Tavaliste jääaeg-shrek stiilis teoste viga on selles, et need tüütavad pärast pooletunnist vaatamist ära. Sisu saab otsa ja jäävad ainult poolkõvad naljad. Imelised üllatas tõsiselt. Pole ammu ühelegi päris filmile niimoodi kaasa elanud. Nõmedaid multikanalju ei tehtud ka peaaegu üldse. Poole filmi pealt tuli titt ka tagasi ja vahtis silmad punnis lõpuni. Eesti näitlejate pealelugemine oli ka parim, mis ma kunagi kuulnud olen. Plussiks oli loomulikult ka see, et Evelin Pange ja Tiit Suka tegelased olid väga nende enda nägu:)

8.

Thunderbolt and Lightfoot (1974)

2011-02-11T16:33:00.005+02:00

Ilusal suvepäeval kohtuvad viljapõllul kaks meest. Üks on just Pontiac Trans Am-i ärandanud noor päiksekiir Jeff Bridges ja põgenev pastori- riietuses Clint Eastwood. Algab seiklusrikas roadmovie. Kulminatsioon saabub pangarööviga. Michael Cimino esimine film. Järgmiseks oli Hirvekütt. Ausalt tunnistan, et Cimino fänn pole kunagi olnud. Hirvekütt ka oluliselt ei meeldinud ja kustumatut jälge ei jätnud. Natuke igav ja aeglane minu maitsele. Film tammus paigal. Kuigi paberite järgi oli tegemist seiklusfilmiga, siis tegelikult oli selline meeste film. Palju autosid, sõprus ja lausa tunded. Kahtlustan, et tänapäeval oleks film Eastwoodi ja Bridgese suudlusega lõppenud. Kuna ajad olid teised, siis lõppes lihtsalt kurvalt. Jeff Bridgese ainus oscari nominatsioon (kuni selle aastani). Päris kaua pidi teist ootama. Noort dude-i on huvitav vaadata. Selline väga noor ja väga ilus ja väga elav. Praegu on hoopis teine tüüp.

5.

Wanted (2008)

2011-02-08T17:28:00.002+02:00

Üks koomiksifilm, mis mulle meeldis. Hulluks ei ajanud, aga meeldis. Tore värviline meelelahutus. Lavastaja isik sai alles pärast filmi vaadatud. Tulnud venemaalt ja teinud päris korraliku vene vampiirifilmi. Täpsemalt ainsa vene vampiirifilmi, mida ma kunagi vaadanud olen. Jusiis Hollywoodis keegi ka vaatas ja nii see läks. Wanted-e juures häiris mind Angelina Jolie. Mitte, et ta midagi oleks väga halvasti teinud, aga jäi mulje, et see on rohkem film temast. Peaosaline ja Morgan Freeman tundusid olevata teisejärgulised. Isegi plakatil laiutas revolvrit jõllitav Jolie 4 korda suuremalt kui kangelane. Tunnetan turundusosakonna meeletut survet. Filmi valmis tegemine on küll tähtis, aga selle mahamüümine tundub olevat tähtsam. Kuid ikkagi Jolie oli siiski pesuehtne kõrvaltegelane. Natuke segas. Liiga palju tombriderlikku vähkremist tema poolt. Kui see kõrvale jätta, siis omasuguste seas väga tubli film. Samas järjeosa väga ei oota. Kogu see peen lugu räägiti esimeses osas ära. Edasi saab ainult allamägi olla. Timuri nimelise lavastaja kõige viimasem projekt tundub eriti raju olevat. Räägib Abraham Lincolni-st kui vampiirikütist. Mida kõike välja ei mõelda.

6.

Chinatown (1974)

2011-02-02T21:10:00.005+02:00

Film ei ole tegelikult mustvalge. Pilt lihtsalt meeldis. Eredavärviline, aga tõsine lugu nuhk Jacki paarist pingelisest päevast. Kui lugu lauale laotada, siis ei olegi eriti põnev. Põnevaks teeb see kuidas Polanski seda jutustab. Pidevalt tõusev pinge. Külm surmaoht läheneb iga minutiga. Peategelane aga säilitab mõnusalt rahu kuni lõpuni välja. Jack Nicholson oli tippvormis. Aasta hiljem tuli lend üle käopesa. Hilisem Nicholson on mulle natuke ebameeldiv. Seitsmekümnendate Nicholson on täpselt paras. Ei ole liiga aeglane jutt, ega ole juuksed veel liiga rasvaselt kukla suunas kammitud. Jõuline väike mees. Hea, et protsendi pruut Ali MacGraw Steve McQueeni juurde plehku pani ja Faye Dunaway rolli valiti. MacGraw on küll väga ilus naine, aga Dunaway sobib lihtsalt rolli ideaalselt. Pole liiga ilus, pole liiga noor aga väga salapärane. Film üldiselt meenutas mulle väga Variautorit. Kuigi kahe filmi vahel on üle 25 aasta vahet on pinge sama. Mustad pilved kogunemas üha raskemini olukorda kontrolliva peategelase pea kohale. Sarnaselt Variautorile on Polanski õnneliku lõpu õnnetuks muutnud. Õnnelik lõpp sellisele mehele hästi ei istu, kelle eluloos Charles Mansoni nimeline tragöödia figureerib. Lahe detailne osa on filmis Polanskil endal. Väike vastik hamster, kes Jacki nina ära veristab. Mille tulemusena Nicholson peab oma näitleja annet läbi jõulise plaastri tõestama. Saab hakkama.
Postituse jaoks infot kogudes leidsin üllatusega, et Chinatownile on ka järg tehtud. Polanski asemel lavastas Nicholson ise. Peab vaatama.

9.

The Gingerbread Man (1998)

2011-02-01T18:06:00.003+02:00

Paberil oli uhke. Altman lavastab ja Grisham kirjutab filmi jaoks spetsiaalselt loo. Näitlejad tunduvad ka enamvähem tasemel. Tulemus oli parimal juhul keskpärane. Võibolla ootasin liiga palju. Grisham on üks mu loetavamaid autoreid. Teda on nii lihtne lugeda. Tavaliselt ostan raamatu ja loen kahe õhtuga läbi. Aga eks Grishamil ole ka viletsamaid lugusid. See oli üks nendest. Igavavõitu ja etteaimatav. Peale Firma ja Pelikaani memorandumi polegi tema raamatutest korralike filme suudetud teha. Piparkoogimehikse puhul vedas ka peategelane alt. Kenneth Branagh ei seostu mul kuidagi eduka advokaadina. Natuke ülehinnatud näitleja.

5.

The King`s Speech (2010)

2011-01-29T23:51:00.004+02:00

Enne filmi: Nägin filmi kirjeldust, nägin pilte, nägin näitlejate nimesid. Kõik. Selge. See on õnnestunud film. Ei olnud vähimatki kahtlust. Sellist asja ei saa lihtsalt p***e keerata. Mõni päev hiljem hakkas igast aknast laekuma sõprade ja tuttavate ülistavad arvamusi filmist. Isegi spordikanal ESPN mustanahaline saatejuht rääkis pesapalli ja korvpalliuudiste vahepeale paar lauset King Speech-ist ja lõpetas hüüatusega "Colin Firth, baby". Päris õudne positiivne aatompomm. Tavaliselt ma hoidun selliste filmide vaatamisest aasta või paar. Niiakauaks kui kõmu on vaibunud ja suudan rahulikult vaadata. Seekord polnud mõtet oodata. (Kõik. Selg.e See on õnnestunud film.)
Kinos: Saal oli suht täis. Saal oli väike. peale minu oli veel umbes 2 alla 50 aastast meest. Enamus publikust olid vanad ja vanemad ja natuke vähem vanad naised. Vanad olid kuninga peale tulnud..nooremad äkki siis Colin Firthi pärast.
Filmist: Millegipärast oskavad inglased teha oma ajaloost ja ajaloolistest isikutest suht tihti suurepäraseid filme. Ameeriklased jälle ei suudaks George Washingtonist mitte iialgi sellist filmi teha, mis oksele ei ajaks. Garanteerin. Kuninga kõne ei olnud eriti põnev või väga vaimukas. Kuninga kõne oli lihtsalt õnnestunud film. Suurepärane plot, geniaalne cast ja suurepärane väike story. Tähtsuselt tähtsaim sõna on "väike". Filmi tegi just mõnusaks probleemi meeldiv tähtsusetus. Kuningas kogeles..heh..big deal ..bo-huu. Ajaloo mõttes tõesti tähtsusetu detail, aga kõige paremad lood ongi väiksed ja inimlikud. Kõige suuremad võidud on need, mida saavutad iseenda üle. Nojah, et inglise kuningas ei ole enam nii kõva sõna kui vanasti. Hobuse seljas lahingus särada ei saa vms. Pigem selline ratastega õnnetu inimine, keda vastavalt vajadusele ja traditsioonile kuhugi kohale veeretatakse ja kes peab paberilt maha lugema teksti, mida ta ise kirjutanud pole. Ühesõnaga inimene täidab enda ajaloolist kohust. Niikaua kui temalt seda nõutakse on ta mingis mõttes kangelane. Näitlejatest: Colin Firth-ist ja Goeffrey Rushist on kindlasti juba palju ja ülistavalt räägitud. Mina kiidaks ka kõrvalosade täitjaid. Michael Gambon ja Guy Pearce said oma osadega samuti suurepäraselt hakkama. Guy Pearce tahaks tihedamini näha. Colin Firthilt vaevalt keegi oscarit ära suudab võtta. Jõuline roll. Puhas sooritus. Režissöörile ennustaks ka suurt tulevikku. Viimased kaks filmi on küll head olnud.

10.

The Thin Red Line (1998)

2011-01-29T14:17:00.003+02:00

Esimesed kaks katset seda filmi lõpuni vaadata läksid nihu. No ei suutnud nii põhjalikult keskenduda. Liiga aeglane ja liiga tõsine. Kolmandal katsel meeldis aga väga. Pärast Spielbergi "Reamees Ryani päästmist" üritavad kõik teisest ilmasõjast rääkivad filmid ja sarjad sellele sarnaneda. Inimkega tükkide lendlemisele keskendunud verisus, mida saadab valju, aga kurblik sõjafilmimuusika. Peenike punane joon oli kuidagi värskendav. Ilus ja puhas. Isegi absurdselt ilus. Lemmikud olid lahingukaadrid pikas ülirohelises murus. Ei meenugi sellist lähenemist. Mõtestada looduse ja sõja suhet. Inimhingest toimunud sõda oli ka uhkelt esil. Noorte meeste mõtted enne lahingut. Natuke liiga luulelised, aga siiski piisavalt usutavad. Meeldis, et sellest staaride ja poolstaaride kambast ei olnud kedagi liiga silmnähtavalt peaosas. Kuigi Sean Penn-il õnnestus mingi nipiga oma nimi tiitrites kõige suurema kirjaga ära trükkida. Nick Nolte, kellest ma tavaliselt väga lugu pean, oli selle filmi kõige nõrgem lüli. Nii ülemängitud rolli pole ammu näinud. Nii nõmedalt luuletava kindrali lasevad oma üksuse poisid poole tunni jooksul ise maha.
Nii isuga pole ammu midagi vaadanud.

10.

Welcome to Sarajevo (1997)

2011-01-28T13:32:00.002+02:00

Ajakirjanikest väga palju häid film ei tehta. Kui midagi tehakse, siis sisaldavad nad kümnete kaupa naeruväärseid klišeid. See oli enamvähem. Piinlik ei hakanud. Ise pole kahjuks julgust või mahti leidnud end mõnda kriisikoldesse sokutada. Ei tea muidugi mida tulevik toob, aga tundub, et jäängi konflikte telerist vaatama. Samas on suht nõme teha eluohtlikut tööd, näha tõelist inimliku kannatust, aga õhtul pannakse ikka sinu hingematvast uudisest ettepoole uudis kuningliku onupoja lahutusest. WTS on sellest jubedast balkani sõjast üks väheseid ingliskeelseid filme. See sõda oli vist tõesti nii jäle, et Hollywoodil pole eriti tahtmist oma käsi sellega määrida. WTS peab eelkõige kiitma suurepärase õhustiku loomise eest. Päris raju on elada igapäevaelu sellises kohas nagu ümber piiratud Sarajevos. Iga peatus jalapuhkamiseks võib lõppeda kuuliga peas. Tõenäosus ei ole väga suur, aga kindlasti kümneid kordi suurem kui lotoga võita. See tunne kandus filmist väga kiiresti minuni üle. Iga filmikaadris ootasin seda hetke kui snaiprikuul tegelast ootamatult tabab. Vingelt olid kokku miksitud dokumentaalsed ja lavastatud kaadrid.

6.

Apocalypto (2006)

2011-01-27T23:08:00.003+02:00

Mel Gibson oli korraliku komandeeringu võtnud ja aasta jagu vihmametsas müdistanud. Väga kena temast, et ta selliseid suurprojekte võtab vaevaks ette võtta. Tema lavastatud filmid ei ole just Pöff-i kaup, aga toredad vaadata. Hea meelelahutus. Apocalypto on eelkõige värske ja üllatav. Kes veel viitsiks mingitest võsaindiaanlastest sellist eepost filmida. Sellele küsimusele eitav vastust teebki filmi nii huvitavaks. Lapsena olen vist kõik inka-maiade temaatikat käsitlenud raamatud läbi ahmind. Tundub, et olin tänulik vaataja. Film oli tõesti meeldiv. Eks Gibson pisut paku verega üle, aga noh ..tema stiil. Loodus olegi julm. Gibsonile meeldivad sellised lihtsad nipid. Näiteks peategelasele lähedase inimese kõri läbilõikamine oli vast natuke liiga Braveheart. Tagaajamisel kosest alla hüppamist ei olnud ka eriti keeruline ette aimata. Samas mind tema filmide puhul selline lihtsameelsus ei häiri. Teevadki vee selgemaks.

7.

High Plains Drifter (1973)

2011-01-27T01:10:00.003+02:00

Linna ratsutab Clint Eastwood. Nime ei ütle. Esimese 5 minutiga teeb ühe õlle, tapab 3 meest, vägistab naise ja võtab hotellis toa. Enamus asju sai tehtud planeerimatult. Tundub, et tavaline valvewestern. Ohei. See erineb kõvasti nendest kümnetest parematest ja halvematest, kus Eastwood on pidanud mängima Rawhide-st alates. See on esimine, mille ta on saanud ise teha. Lavastada. Fili eriliseks pärliks ongi just Eastwoodi lavastajastiili jälgimine. Kui püüdlikult kõik on tehtud. Ülesehitus on vast isegi liiga viieline. Liiga hästi jooksis kõik. Liiga selgelt on eristatud algus, keskpaik ja lõpp. Filmi alguse linna sisenemine meenutab väga Johnny Depp-i saabumist Machine linna Surnud Mehes. Keskpaik mõnda peent klassikalist romaani või Trieri Dogville-i ja lõpp oli lihtsalt lahe. Need punaseks värvitud majad ja murduvad väikekodanlased. No ei olnud lihtsalt western. Üritas vägisi midagi öelda. Kas see mulle eriti korda läks on muidugi veel küsitav, aga filmina oli vinge.

9.

The Man Who Would Be King (1975)

2011-01-25T13:27:00.002+02:00

Kiplingi romaani ainetel. Raamatut pole lugenud. Ühtegi Kiplingu raamatut pole lugenud. Seda huvitavam oli. Kaks rahutut erusõjaväelast-õnneotsijat-vabamüürlast võtavad käsile hullu plaani. Nad sõidavad Kafiristani nimelisse kohta (praeguse Afganistaani üks õnnetu osa)ja kavatsevad karjääri teha kuni kuningani välja. Kui juba kohal ollakse sujub kõik liigagi kergesti ja tormiliselt. Lisaks kuningatroonile saab ühest neist lausa issand jumal ise. Selline muinasjutt täiskasvanutele. Samas oleks päris huvitav kui Sean Connery su kodukanti kuningaks tuleb. Puhtalt näitlejate pärast vaatasin (Connery, Caine). Hariv ja huvitav.

6.

Conviction (2010)

2011-01-23T20:54:00.004+02:00

Ameerika õigussüsteem ei ole vist see kõige õnnestunum. Suvalistest kodanikest žürii inimeste saatuse üle otsustamiseks on küll väga edev, aga vist kahjuks väga ebakindel. Pärast DNA leiutamist on selgunud liigagi palju juhuseid kui osad lõngused on olnud valel ajal vales kohas. Kirjanikel ja filmimeestel on ka käed tööd täis olnud. Selliseid juhused lausa karjuvad bestsellerite ja blockbusterite järele. Convicton õnneks mingi blockbuster polnud. Pigem väga lihtsalt väga hea film. Keskealine pereema (Hilary Swank) üritab paaniliselt advokaadiks saada ja ebaõigelt mõrvas süüdi mõistetud venda (Sam Rockwell) vanglast päästa. Lugu lihtne, aga liigutav. Hilary Swank on lausa loodud sellise filmi jaoks. Swank töötab harva, aga enamjaolt heades filmides. Ega 2 oscarit kolmandata ei jää. Tõsiste noorte meesnäitlejate kriis on ameerikas täitsa olemas. Need kellel annet on tahavad ruttu staariks saada ja mängivad liiga palju piraate vms. Tänu sellele saab märkamatust mehest Sam Rockwellist üha parem näitleja ja tema nimi tuleb tiitrites aina varem. Seekord tuli jälle suht hästi välja. Isegi vanaks grimeerimine tuli õnnesus hästi. Film just päris Erin Brockovich ei olnud, aga ega palju maha ka ei jäänud.

7.

The Heroes of Telemark (1965)

2011-01-23T01:59:00.004+02:00

Tõsielulistel sündmustel põhineda üritav vana sõjalugu natside poolt okupeeritud Norras. Tegevuspaik Telemark on andnud ka nime maandumis- liigutusele, mida suusahüppajad head punktisummat lootes tegema peavad. Mulle sellised vanad sõjafilmid meelidavad...üldiselt. Sellest ma eriti palju ei lootnud. Pealkiri on juba fantaasiavaene. Kuna tegevus toimus külmas Norras ja oli oodata suusatavat Kirk Douglast, siis võtsin filmi ette. Lootsin veel, et meenutab mõne laheda teise ilmasõja teemalist arvutimängu...neis on alati mingi talvise norra level, kus peab lumes sumpama ja hundikoeri kartma. Kõiks seda ka film pakkus faktiliselt. Meenutas küll arvutimängu osa, aga kahjuks oli taseme raskusaste väga lihtne valitud. Nii lolli ja naeruväärset filmi ikka annab teha. Norrakad olid nii faking kiired ja osavad...natsid oli jälle idioodid kuubis. Nii lolle natse nägin viimati telekomöödias, mis rääkis koomilisi lugusid prantsuse vastupanuliikumisest. Tundus, et kui oleks 100 norrakat 9 asemel kokku saadud oleks 2 nädalaga Berliin ära võetud. Aga ma loomulikult ei kahetse, et seda filmi oma silmadele näitasin. Vana pask tundub ikka kuidagi lahedam kui uus.

4.

We Were Soldiers (2002)

2011-01-21T17:05:00.003+02:00

Millegipärast otsustasin see vahele jäänud viletsa sõjafilmi ära vaadata. Vist eeldades, et Mel Gibsoniga sõjafilm on vähemalt ladus ja meelelahutuslik. Pole selle filmi kohta midagi kiitvat öelda. Pärast seda kui ameerika pärissõdu on pidama hakanud ei ole vist ühtegi normaalset sõjafilmi Hollywoodist lähtunud. Vastikud korrektsed ja heroilised käkid. Selline film võib olla tehtud ainult selleks, et töötuid noorukeid Wallmarti parklast värvata või lennul Afganistani lennukis näidata. Jube käkk. Ainukesed punktid tulevad Sam Ellioti eest, keda on alati tore vaadata... kui ta seda vuntsidega kauboid ei mängi. Madeleine Stowe oli natuke kurb vaadata..imeline ilu oli kadunud. Pensionipõlv ootab.

3.

Moon (2009)

2011-01-21T00:19:00.003+02:00

Mõnus üksik töö. 3 aastat kuul. Toit on hea. Töö on ise pisut igav, aga pole ka väga viga. Arvatavasti on palk ka hea. Nii see film algas. Edasi hakkas päris film. Saladuslik sündmus ja müstiline tulemus. Päris harv juhus on kui saad ulmefilmi vaadates nö raamatuga vastu pead. Tähendab, et käsikiri on nii hea, et lausa plaksutama paneb. Kuna film nõudis umbes 1,5 näitlejat, siis äkki jäi enamus rahast stenaristile preemiaks. Sam Rockwell minu lemmik näitlejate top-i just ei kuulu, selline üle keskmise. Nii heas filmis säras temagi piisavalt. Aga, ega seal ameerikas neid häid näitlejaid eriti võtta ei ole tänapäeval.

9.

Inhale (2010)

2011-01-19T23:13:00.003+02:00

Noored ja edukad. Laps on haige. Liiga haige, et doonarelundi järjekorras seista jõuaks. Meeleheide ajab tegutsema. Kuulujutu peale minnaks Mehhikosse tütrele uut kopsu sebima. Nad on ameerikast ja nad maksavad. Peagi selgub, et raha eest saab kui vaja. Kuid kõik ei ole sugugi nii lihtne ja roosiline. Loomulikult on see kogu värk sitaks ohtlik ja ebamoraalne. Kuid kaalul on ju sinu armsa tütre elu. Kes suudaks öelda kuhu oma lähedase elu nimel oled valmis joone tõmbama. Mõlemapanev film ühelt noorelt andekalt islandlaselt.

6.

Hullumeelsus (1968)

2011-01-19T21:49:00.002+02:00

Räägitakse, et üks Eesti parimaid filme. Võib olla küll. Vigadevaene film. Tegelt ka. Teha nii väheigav film nii igaval teemal. Meeldis eriti, et moraal jäi ära. Kõik olid võrdsed..nii inimene gestapost kui püstihull. Voldemar Panso oli mõistatus. Filmi ajal tundus, et väga väga vilets osa. Kui 3 päev hiljem on tema roll kõige paremini meeles ja tundub reaalne. Oskajad oskavad. Natuke oli naljakas, et lätlased ja leedukad, kes filmis mängisid rääkisid tuntud eesti näitlejate häältega.

8.

Red (2010)

2011-01-18T19:42:00.004+02:00

Veel üks dream-team film. Teoorias..noh nii filmikriitilisest aspektist, peaks see film olema paras saast. Näitlejaid on kokku kuhjatud rohkem kui vaja, sisu kui selline puudub üldse, tempot ei saa kuidagi nimetada üleliia sujuvaks ..jne Kõigest hoolimata mulle meeldis. Mõnikord peavad näitlejad ka musta tööd tegema ja vorpima sellist kerglast meelelahutust. See oli vähemalt meeldivalt tehtud. Hea, et ühtegi Will-Ferreli polnud filmi võetud. Tänu meeldivalt väärikale näitlejaseltskonnale olid ka naljad suht väljapeetud. Mulle meeldis see staariuputus rohkem kui see mida Stallone tegi..

6.

The Big Lebowski (1998)

2011-01-18T00:37:00.004+02:00

Enne seda filmi oli bowling kuidagi nõme ja kummaline. Ei mäleta ennemast ajast, et oleks kunagi bowlingu huvilisi lahedateks pidanud. Pärast Lebowskit sai käidud palju. Päris mitu korda. Filmi sai ka oma 10 korda vaadatud. Ainuke film vist, mida olen kaks seanssi kinos järjest vaadanud. Sai vist ka üleliia palju vaadatud. Väike alergia kasimata Jeff Bridges-i vastu. Pärast Lebowskit paluti tal seda (karvast allakäivat meest) veel mitu korda mängida. Võibolla nii hea film ei ole, et sedaviisi taevani kiita, aga mulle sobis. Sobib vist siiamaani. Vaatasin mõnuga jälle üle pärast umbes 10 aastat.

7.

Piranha (2010)

2011-01-17T00:03:00.002+02:00

Oh õudust. Film algas väga nõmeda nipiga. Teha selline žest, et castime esimeseks ohvriks tuntud haifilmist pärist Richard Dreyfuss-i...no ma ei tea..nõme kuidagi. Ei ajanud naerma. Film ise oli parajalt tüütu. Liiga palju röökimist ja punast vett. Vähe suspensi ja thrillerit. Tehtud nagu nimme lollidele ja umbjoobes noorukitele vaatamiseks. Kristlastele peaks ka meeldima. Kõik ohvrid olid kas litsid või joodikud. Jumal karistab. Sobib pühapäevakooli suvelaagris lastele näidata..õppefilmiks. See on vist aja märk, et 3D hakkab ka B ja D filmide puhul tähtsaks muutuma. Film on sobiks täpselt mõne kampaania raames 6-packiga tasuta kaasa anda. Saast.

2.

Closing the Ring (2007)

2011-01-16T23:33:00.002+02:00

Kuna ameerika jalgpall läks täna õhtul igavaks, siis vaatasin hoopis naisega naisteka ära. Päris õudne oli. Pateetika üritas sinusse tungida nii ninast kui kõrvast kui silmast. Richard Attenborough vist väga terav nuga enam pole. Vanainimeste asi. Lähevad liiga härdaks. Pikemalt pole väga vaja kirjutada. Romantiline B-film. Veniv ja pisut piinlik.

4.

Der Baader Meinhof Komplex (2008)

2011-01-16T00:50:00.003+02:00

Päris huvitav ülevaade Lääne-Saksamaa noortest terroristidest. Legendaarne nähtus. Tavaliselt heaolust pehmendatud Euroopa noored ideede nimel püssi ei pauguta ja pomme ei valmista. See rohkem nagu islaminoorte ja ennast üksikuna tundvate ameeriklaste teema. Terrorism on kindlasti õudne asi. Eriti kui seda jumala nime pomised tehakse. Need saksa metsikud hullud oli ilusad ja noored. Mingi salapärane kadedus tuli peale. Kole öelda, aga eks pisut tuleb kade ka olla inimeste peale, kellel on muud ideaalid kui köögimööbli liisimine ja kontoseis pangas. Olgu need võitlussihid pealegi nii lollid ja naiivsed kui selle filmi kangelastel. Ei imestaks kui kunagi näen mõne päevalehe esikaanel uudisfotot automaati käsitlevast seksikast mulgi neiust. Filmist niipalju, et oli päris okei. Natuke liiga ajaloo õpiku filmilistamise tunne oli tihti. Samas oli jälle hea, et autor väga otsest poolt ei valinud.

6.

Underworld (2003)

2011-01-15T19:55:00.004+02:00

Lõpuks sain ka õigele filmile pihta. Kuigi selline vampiirihuinaa hakkab vaikselt oksele ajama, siis see variant tuhat korda tehtud asjast isegi natuke meeldis. Stsenaristi küll millegi eest õlale patsutama ei pea. Nii isikupäratut ja üllatustevaest jutustust annab kokku kirjutada. Selle saksa hullu vampiirifilm, mida ma kogemata vaatasin oli ka põnevama sisuga. Ei oskagi öelda, mis meeldis. Võibolla näitlejad..krt seda teab. Visuaalsete effektide tüübid pingutasid ka pidevalt üle. See koll, mis nad lõpumadinaks juhtivast meesosast tegid oli liig, mis liig. Sellist rõvedat limukat ei näe ükski tiinekas kunagi unes. Martin Sheen oli äge.

5.

The New Daughter (2009)

2011-01-13T19:26:00.004+02:00

Kevin Costner on jõudnud sellesse limbo seisundisse, kus sportlast ja kangelast mängida on pisut vana , aga elutarga vanamehe osaga oscareid rünnata liiga noor. Ametialane keskeakriis. Sellisteks puhkudeks on sellised pinevad õudusfilmid, mis tavaliselt eeldab lastega perekonda ja toimub tavaliselt äsja soetatud, aga kurjakuulutavalt salapärases majas. Täpselt nagu seegi film. Arvestade kulunud süžeed ja naeruväärseid üksikasju (Filmi peategelaseks on üks salapärane küngas maja lähedal. Natuke liiga tavaline küngas tundus, et õu mai gaad, mida imelik mägi öelda jne)oli päris korralikult tehtud. Mõnus jabur meelelahutus. Eks mulle Kevin Costner meeldib ka.

5.

Fever Pitch (1997)

2011-01-12T00:36:00.003+02:00

Sellised briti väiksed filmid mõjuvad hästi. Rahustavalt. Aasta on 1989. Kirjandusõpetajast Arsenali fänn Paul on 18 aastat oodanud Arsenali võitu. Ikka on nad viimasel minutil kõik vussi keeranud. Nüüd tundub olevat turvaline edu punktitabelis ja meistrikarikas peaaegu käes...kui ikka kisub kõik viltu. Viimases voorus on vaja teha võimatut ja võita Liverpooli võõrsil 2:0. Pingetele jalgpallielus lisanduvad pinged eraelus. Nimelt ootab kõrvalklassi matemaatikaõpetaja Pauli last. Loomulikult ajab teda Pauli hullus hulluks. Edasi jääb ainult selgitada, kas naised on võimelised mehi mõistma või mehed naistega arvestama. Tore vaoshoitud film. Lõppeb õnnelikult.

5.

Miracle at St. Anna (2008)

2011-01-11T16:31:00.004+02:00

Olen Spike Lee-d pidanud suurepäraseks..no vähemalt väga heaks režissööriks. Pean seekord tõdema, et see eepos oli küll naeruväärne. Halb film väga suure H-tähega. Lugesin, et avas kunagi mingit auväärt filmifestivali. Jube piinlik võis saalis istuda olla. Selline tõsine film. Neegrite versioon reamees Ryan-i päästmisest. Kestis ka umbes sama kaua. Ei saanudki aru, mis valesti oli. Liiga palju rõhus sellele, et tegemist on ikka mustanahalistega ja veelgi enam kangelaslike mustanahalistega. Väga piinlik oli vaadata. Palju ei oleks vist öelda, et natuke paroodiana kukkus välja. Käsikiri vist oli juba nii jube, et SL-l ei õnnestunud Denzelit peaossa ära rääkida. Võibolla ongi hea ..siis oleks sellele 40 miljonile veel 10 otsa keevitatud, mis selle jubeda käkerdise tegemiseks kulus. Üks viimase aja hullemaid filme, mida näinud olen.

2.

Wall Street: Money Never Sleeps (2010)

2011-01-10T01:10:00.003+02:00

Olin pisut skeptiline. Oliver Stone-i päevakajalised filmid mind tavaliselt hulluks ei aja. Alguskaadrid olid lahedad. Võitsid minu poolehoiu. See igivana mobiil..gängimehele limusiiniga vanglaväravasse vastu tulnud armastav perekond jne. Õnneks film ei hakanud mulle moraali lugema vaid jutustas lugu. Lugu oli iseenesest sümpaatne. Vahepeal läks segaseks, aga kokkuvõttes meeldis. Michael Douglas tegi üksi suure osa filmist ära. Noo peaosaline oli statist. Oleks võinud suvalised mehhiklase palgata odava raha eest paberilt ridasid maha lugema. Vanavanameister Eli Wallach ja Frank Langella tegid ka suurepärased pisiosad. Loodetavasti Wallach veab 100 aastat välja. Palju pole enam jäänud. Douglas on väga omapärane näitleja. Oli küll haige ja väsinud, aga jõuline ja usutav. Annaks jumal talle tervist veel mõneks heaks asjaks.

7.

Hukkunud alpinisti hotell (1979)

2011-01-08T23:02:00.003+02:00

Imelik, et nõuka ajal mulle see film väga ei meeldinud. Nüüd vaadatuna meeldis lausa väga. Tundus kuidagi täiuslik. Vist selle pärast, et lapsena vaatad teisi asju. Seekord tundus võimas just õhustik, mis oli loodud. Päikesest pimestunud spordibaas..ümmargused valged lambid, mida siiani võib leida remontimata külakeskustest..vuntsid...hullumeelsed tantsunumbrid...harrsion-fordilik lätlane peaosas...Sulev Luik...tulnukad. Võimas komplekt. Hea, et enamus rolle lätlastele anti. Kuidagi värske oli võõraid nägusid tulnukatena näha. Sulev Luik tundus nagunii koguaeg tulnukana. Ulme üldse nõukogude aeg sobis. Kahju, et seda rohkem ei viljeletud. See elu oligi paras ulme siis.

9.

A Fistful of Dollars (1964)

2011-01-07T20:24:00.002+02:00

Western on tavaliselt vineerist kokku klopsitud ühetänavaline küla, mille ääres on saloon. Tänav on sirge. Sobib hästi tulistamiseks. Mehed kannavad enamjaolt sellist sombreerot. Tavaline kinovärk. Siis tuli Clint Eastwood ja muutus osaks dekoratsioonist. Ilma Eastwoodita ei oleks metsik lääs selline, mis ta praegu on. Mäletan seda filmi härdalt ja uduselt. Olin vist mingi 4-5 aastane ja juhuslikult unustasid vanemad, mind õhtul teleka ette. Mustvalge soome televisioon..natuke võbelev pilt. Film eriti detailselt meeles ei ole. Kuid mäletan vaimustust, mida tekitas hetk kui CE viskas seljast metallplaadi, mis oli kuulid kinni pidanud. Tundus vapustavalt nupukas. Kindlasti pole AFOD Leone-Eastwoodi koostöö kõige eredema film, aga vaatan seda alati austusega.

6.

The Man Who Never Was (1956)

2011-01-07T19:42:00.003+02:00

Tore lugu ajaloost. Briti luure otsis haigla surnukuurist ühe laiba, pani mundrisse ja viskas Hispaania ranniku lähedal merre. Laiba käe külge oli pandud kohver võltsdokumentidega, kus oli kirjas, et liitlaste rünnak ei tule üldse sitsiiliast vaid hoopis Kreekast ja Sardiiniast. Plaan oli, et hispaanlased näitavad sakslastele surnud mehe dokumente ja sakslased lähevad õnge. Väidetavalt läksidki. Hiljuti nähtud dokfilmis pandi küll operatsiooni juhtinud briti luureohvitseri mälestusteraamatu (millele film põhines) sisu tõepärasuses kahtlema. Arvatakse, et tegelikult virutas M6 (kui muidugi tollel ajal juba briti luurel selline nimi oli) laiba ühe inglise sõjalaevaga juhtunud laevahuku sündmuspaigast. Oli kuidas oli..lugu on siiski huvitav. Film oli ka tore. Üdini britilikult jäik. Kõik head (luurajad) olid sirge seljaga ja laitmatult mundris, rääksid aeglaselt ja väärikalt. Saksa spioon oli selline õel iirlane, kelle näos oli kas südamlik naeratus ja selle kustudes õel mõrvari irve. Paha luuraja meenutas vägagi Eesti filmide pahasid lääne luurajaid. Ilusad aga nii julmad, et saeksid oma ema ka pooleks kui vaja. Tore leid filmiajaloost.

7.

Ken Park (2002)

2011-01-07T19:32:00.002+02:00

Huvitav film tiinekate elust. Mitu samaaegset lugu vanematest võõrdumisest ja ebasiira moraali mõju vähenemisest. Iseenesest point oli tugev. Kahju ainult, et mulle juhtus vaatamiseks nö tsenseerimata variant. Seks on muidugi tore asi, eriti kui umbes viieteistaastane oled, aga miks pidi seda filmi ilustama pikad ja ülimalt näitlikud noorte inimeste n******s stseenid jäi mulle arusaamatuks. Läks pisut pervertseks. Täiesti õudne on ette kujutada kuidas resižöör motiveeris noori näitlejaid võtteks, et nüüd pead oma tilliga 20 sekundit mängima. Kindlasti on olemas kellegil väga deep vastus sellistele küsimustele. Mina selle peale ei tulnud. Hirmuga mõtlesin, et kindlasti on tüüpilisel Steven Seagali filmil selline uncut versioon, kus päriselt sadu inimesi õudsal moel hukub.

6.

13 (2010)

2011-01-06T23:10:00.002+02:00

Üks mees on jälle saanud oma elu filmi Hollywoodi moodi teha. Pole loomulikult sellest lavastajast enne midagi kuulnud, ega tema kiidetud orginaalteost näinud. Ega vist nüüd ei vaata ka. Pole nii peen teos, et mitu korda vahtida. Naiivne film rääkis naiivsest noormehest, kes rahaahnusest hullumeelsel avantüüril osales. Põnevust ja üllatust jätkuski ainult esimeseks veerandtunniks. Ülejäänud film oli üks mõtetu väänlemine. Casting oli õudne. Kokku oli aetud kari halvavõitu actionnäiteljaid, trobikond tundmatuid kõrvalosatäitjaid ja üks kuulus räppar. Pildikeel üritas anda sellist kunstipärast tunnet. No ei vedanud kuidagi välja. Natuke piinlik oli vaadata Jason Stathami või Mickey Rourke-i või siis viitekend senti nö püüdlikult näitlemas. Actionmeestele lava ei sobi. Suht hämmeldust tekitav kinoteos. Huvitav, kes selle filmi meie kinos jooksmiseks välja valis. Täpselt selline 45 kroonine soodusmüügi film.

4.

Tropa de Elite (2007)

2011-01-05T13:05:00.002+02:00

Kui keegi kardab jalutada Koplis või Kohtla-Järvel, siis see film sobib nende lohutamiseks, et kusagil on asi hoopis hullem. Nagu me juba filmist Cidade de Deus nägime on Rio-s päris huvitavaid põrgulaadseid elamurajooni, kus igapäevaolme on meeldivalt värvikas ja kõditavalt riskantne. TDE andis päris huvitava ülevaate politseinikuks olemisest lahinguväljal. Pead olema samaaegselt kaitsja ja tapja. Päris skisofreeniline. Film oli päris okei. CDE tasemele kuidagi ei kerkinud, aga vägagi vaadatav. Kummaline oli näha hiljuti pressifotosid selle sama üksuse suuremast operatsioonist. Hullud tüübid. Töö on töö.

6.

BloodRayne (2005)

2011-01-04T23:35:00.003+02:00

Parajalt õnnetu juhus. Tegelikult arvasin, et vaatan filmi Underworld. Kõlas millegipärast sarnaselt, oli ka lugu ilusast vampiiri- tibist ja puha. Oh seda piinlikust kui pärast järgi vaadates ...et läks pisut valesti või nii. BloodRayne oli selline kummaline B-film, mis oli küll suht halb. Noh tegelt oli ikka päris kohutav. Aga vaadata sobis. Selline odav madin. Meeldiv oli, et mõtetud mõõgakõlistamised ei olnud väga pikad. Rumeenia või kus iganes see film filmitud oli oli päris kena koht. Täiestik uskumatu nipp pidi see olema ...kuidas Ben Kingsley sellisesse filmi sattus. Peaosa tütarlaps oli väga kena ja armas. Mulle juba meeldis ta sealt Terminatori kolmandast osast. Kui mul keskkool oleks pooleli jäänud ja ma praegu ehitaja oleks, siis ehiks mu soojaku seina tema pilt.

3.

The Getaway (1972)

2011-01-03T23:20:00.004+02:00

Minu isikliku Pacinpahi retrospektiivi teine film.Plakat on nüüd pisut üle pakutud. Selline märul see film kindlasti pole. Natuke segas filmi vaatamist see, et olin näinud selle remake-i Basinger-Baldwini esitluses, mis oli tehtud tüütult piinliku täpsusega maha. Koguaeg oli kahju lahedatest ja särtsakatest lahendustest..mille uuem variant ära oli lörtsind. Steve McQueen peaosas millegiga ei üllatanud..oli nagu McQueen ikka. Võimas oli naisosa. Tema oli täpne vastand sõnale igav. Selline naine on iga aktiivse meesterahva unistus.

6.

The Lookout (2007)

2011-01-03T23:15:00.002+02:00

Noor mees sõidab sõbrad surnuks ja saab avariist mälestuseks toreda tervisehäire. Invaliidina saab tööd pangakontori koristajana. Sellest ka tema tähtsuse tõus. Meelitatakse osalema röövis. Suht ebameeldiv filmelamus. Igavavõitu ja täiesti tüütu. Etteaimatav ja kohutavalt veniv. imdb-i keskmist hinnet ikka alati usaldada ei saa.

3.

Winter`s Bone (2010)

2010-12-29T17:28:00.003+02:00

Üle pika aja midagi üllatavalt head. Aimata oli juba trailerist ja hinnangutest. Oma silm oli kuningas. Film oli võimas. Kuskil polnud haisu stuudiobosside vaimsest vägivallast. Iseseisva ameerika kino üks lahedamaid asju mida näinud olen. Stsenaarium oli juba kulda väärt. Selline aus ja huvitav lugu, mis näitas samaaegselt ühe inimese kui ka kogukonna saatust. Lugu ise toimub kusagil Ameerika kolkavallas, kus punakaelad on vindunud oma lagunenud majades ja korrast ära tagahoovides juba sajandeid. Enamus leibkondi on omavahel sugulased. Moonshine-i asemel tegelevad mehepojad narkolaboritega. Kõik naised saavad peksa ja võivad ise samaga vastata. Samas saavad vahest kokku ja teevad bandžo saatel jumaliku muusikat. Filmi Deliverance keskkond 30 aastat hiljem. Õnnetud valged inimesed mülkas. Isegi narkodiilerid on kettidega neegrite asemel ZZ-Top-i mehed. Kui Peeter Võsa oleks sündinud ameerikas, siis käiks ta just seal oma saadet tegemas. Sellises ajas ja kohas on ühe perekonna isa kaduma läinud. Selles pole midagi erakordset - kaob ta pidevalt. Kahtlane tüüp. Seekord on ta aga oma talu kautsjoniks pannud ja kui kohtusse ei ilmu, siis läheb haamri alla. Vanem tütar, kes on noortematele isa kui ema eest läheb isat otsima. Sellega harutab ta seda räpast lõngakera lahti. See lõngakera ongi filmi süda. Karta on, et see film eriti Eestit ei külasta. Oscareid samuti arvatavasti ei saa. Kuigi oleks neid väärt võibolla lausa mitu.

9.

The Other Guys (2010)

2010-12-29T17:20:00.003+02:00

Tavaliselt võib selliste filmide kohta häbenemata pask öelda. Sisutud ja labased. Enamus nalju vihjavad sugu- ja seedeelunditele või siis seksuaalsele orientatsioonile. Tragikomöödia Hollywoodi moodi. Palkame 3-4 langustrendis ja töönäljast staari ja kirjutame mingi pasa kokku. Ja tüübid räägivad pärast, et lahe show oli krt see kõrvalosatäitja on sitaks naljakas tüüp. See film vastas täpselt eelnevale jutule, kuid kummalisel kombel oli see ka naljakas. Labaste naljade vahele juhtus päris palju kohti, mis ajasid mind lausa südamest naerma. Tööd olid teinud kahasse hea ja halb stsenarist. Wahlberg ja Ferrel olid nagu nad olid. Tegid oma töö okeilt ära. See film sobib sinna fonoteeki, mis avatakse siis kui telekanalid pühadeaegseid filme valivad.

5.

The American (2010)

2010-12-28T18:10:00.003+02:00

Kultusmehe teine mängufilm. Esimene olla päris hea olnud. Ise pole leidnud põhjust vaadata filmi mulle tundmatu bändimehe enesetapust. Masendan ennast iseseisvalt piisvalt. Teine film oli kõva avansi saanud. Filmi kus tahad, võta George Clooney..ühesõnaga mölla. Algus on ka tore. Pisut kohmakas, aga tulistamine talvises Rootsis on alati tore. Clooney on kummaline palgamõrvar, kes peab minema Itaalia väikelinna madalat profiili hoidma. Natuke uskumatu, et sellise sekspommi välimusega palgamõrvar on nii vanaks elanud. Palgamõrvar peaks olema selline rahvamassi kergesti sulanduv nähtamatu tüüp. Vähemalt minu loogika ütleb sedasi. Ühesõnaga hurmaval mehel on põhiline probleem naisi eemale hoida ja sõpru mitte tekitada. Loomulikult on temasugusel mehel seda raske teha. Lõpp on nagu ikka sellistel filmidel. Tekib tulevahetus. Film millegiga ei hiilga. Filmiajaloos talle väga olulist kohta ei leita. Tore filmike. In Brugges oli 10 korda parem. Aga vaadata kõlbab. Kunstiliselt ilus. Sisuliselt igav.

5.

All Good Things (2010)

2010-12-28T18:02:00.003+02:00

Vaatasin seda filmi vaikides. Selline pinev film. Koguaeg oli pinge õhus. Meeleolu oli hästi tabatud. Tõsieluline film. Rikkuri poeg võtab ilusa naise. Alguses on kõik ilus ilus ilus. Varsti aga selgub, et poiss on psühhopaat. Hunt lambanahas. Koduvägivald - nii vaimne kui füüsiline. Mingi hetk naine kaob. Vaatamise ajal film meeldis. Paar päeva hiljem ei olnud kahjuks enam midagi alles. Film oli tulnud ja läinud. Vist ei ole hea märk. Sama palju ja samasuguseid emotsioone tekitab ka suvaline krimidok. Filmina keskpärane. Näitlejad olid tublid.

4.

The Kids Are All Right (2010)

2010-12-27T23:12:00.003+02:00

Lugu kaasaegse perekonna kaasaegsetest probleemidest. Sümpaatne lesbipaar on ehitanud üles ilusa kodu. Sümpaatse ankeediga doonarist spermapangast on neil mõlemal üks tore laps. Väike jama tuleb majja, siis kui lapsed isa otsustavad üles otsida. Üks daam otsustab väikse afääri oma lapse isaga läbi teha. See tuleb muidugi välja ja sellest tuleb perekonda suur skandaal. Kõik, aga lõppeb enamvähem õnnelikult. Mees saadetakse kus kurat ja naised ja lapsed lepivad omavahel ilusasti ära. Selleks on vaja nagu ikka ühte südantlõhestavat kõnet ja grupikallit. Suht maitsekas ja tore film.

6.

Eastern Promises (2007)

2010-12-23T23:54:00.004+02:00

Natuke olen peljanud selliseid kinomehi kelle töödest semiootikud esseid kirjutavad. Cronebergi olen eriti kartnud. Kunagi juhtusin Crashi nimelist teost vaatama. Põgenesin ummisjalu. Liiga peen värk või nii. Sellepärast olen neid uuemaid Viggo Mortenseniga filme vältinud. Nüüd siis vaatasin ühe ära. Krt jube hea. Ei olnudki mingi moodsa kunsti taies vms. Karge ja püüdlik lugu vene maffiast Londonis ja keerulistest inimsuhetest. Vaeva oli küll roppu moodi nähtud, eriti selle vene hinge ja olustiku tabamisega. Ameerika filmi kohta ikka super hea tulemus. Natuke lõpuks pingutati üle. Iga dialoog pidi ikka sisaldama kohutava aksendiga vene keeles sisistamist, et mina olen seaduslik varas vms. Mortensen oli hea. Lugesin, et käis filmi tarbeks kuskil Siberis kolamas omal käel. Hea, et eluga tagasi tuli. Cassel on ka leidnud oma koha elus - perfektselt pervertne hull tõbras. Kõige parema venelase mängis välja see halli peaga preislane, kes oli nii tark ja kuri.

9.

The Wild Bunch (1969)

2010-12-22T20:30:00.004+02:00

Televiisorist tuleb ikka häid filme kui otsida. Avastasin hiljuti, et YLE näitab iga nädal ühte Sam Peckinpah-i filmi. Viimased suutsin endale mõnuga linti võtta. WB on kindlasti tema kuulsaim. Westernite kuldaja üks kuldsemaid teoseid. Lugu on lihtne. Kamp vanu röövleid on oma karjääri lõppfaasis. Tahavad teha viimast suurt skoori. Selleks saab relvarongi tühjendamine ühe Mehhiko kolkakindrali arsenali tugevdamiseks. Lugu pole üldse oluline. Oluline on see kuidas see tehtud olid. Kaks tundi puhast kunsti. Kindlasti on neid, kes on täiesti veendunud, et western ei saa kunst olla, siis see oli kunst. See ei olnud mingi labane kauboifilm. Kaader kaadri haaval näitas režisöör seda mida pidi näitama. Iga kahekõne, jalutuskäik, ratsasõit olid mõõdulindiga välja mõõdetud. Isegi ajuvabalt verine ja pikk lõpumadis sobis nagu vihmavari kokteilile. Lemmikoht oli vast see, kui peategelastele, kes ei saanud oma sõbra heaks midagi ära teha, pakuti naisi lõbutsemiseks. "Sure, why not". Mehhiko kindral oli üks lahedamaid tegelasi, mida ma ammu filmis näinud olen. Selline kuraas ja hullumeelsus ühes isikus.
Ootan juba aega, kui mul on aega ülejäänud salvestatud taiesed ära vaadata. Viimasel ajal juhtuvad kätte enamjaolt head filmid.

9.

Kutsumata külalised (1959)

2010-12-22T19:15:00.002+02:00

Huvitav on vaadata sellised vanu ja unustatud asju. Umbes sama tunne valdab kui vanaema majas pööningul tuhnides. Film on selline külma sõja paranoiaõhkonna musternäidis. Samasuguseid filme aga täpselt vastupidises võtmes vorbiti Hollywoodis ka. Film räägib väliseesti lurjustest, kes saadavad Nõukogude Eestisse grupi diversante, kes peavad siin hakkama midagi kurja tegema ja mürgitama kommunismi suunas teel olevate kodueestlaste mõistust. Õudne lugu. Kujutan kuidas ENSV-s üleskasvanud noorukud külakinos õudusega puust toolikäepidet küünistasid seanssil. Tehtud oli lahedalt. Eriti pahviks lõi filmi alguses kujutatud roiskuv kapitalistlik elu. Naised, kokteilid, reklaamplakatid ja neegermuusikud (Kusjuures neegerid mängisid tõmmuks võõbatud valged poisid). Lääs oli täielik hooramaja. Võrdluseks kodueesti elu oli selline vaikne ja õnnelik. Rahulikud inimesed sõid sööklas, poe vaateaknad olid suured ja positiivsed inimesed muudkui naersid ja abiellusid. Jüri Järveti tegelane, kes mängis ühte bantiiti ei suutnudki sellele paradiisile vastu seista ja andis ennast joonelt miilitsale üles. Bandiitid olid üldse ülilahedad. Üks oli imekena lokk-tukaga nahkmantlis mees ja kolmas oli supernäitleja Heino Mandri. Tema esimine filmiroll. Siberis käinud mehena mängis verejänulist lääne spiooni varjamatu mõnuga. Imestan kuidas tsensuur nii sümpaatsete pahadega filmi üldse läbi lasi. Lahe kinofilm oli. Jälle tänaks härdalt ETV 2-te

7.

The Meaning of Life (1983)

2010-12-21T18:07:00.002+02:00

Päris hea kogumik. Kahjuks on Monty Python nii hea asi, et isegi hea kogumik on neile liiga kitsas vorm. Need sketšid, mis filmi alguse poole on meeldivad mulle rohkem kui lõpus olevad. Tänu sellele oli filmi lõppedes pisut tüdimus peal. Loomulikult on seda juba oma 6 korda elu jooksul vaadatud ka. Narratiivsed teosed on natuke paremad.

6.

A Brooklyn State of Mind

2010-12-20T18:03:00.003+02:00

Danny Aiello on elukutseline kõrvalosatäitja. Hea jõuline itaalia mees, kelle karjääriks ole mängida keskealist itaalia vanameest. Tavaliselt küll mingit filmi teises kolmandikus surma saavat mafioosot, aga on tulnud ka õrnemaid hetki ette. Näiteks isa roll Madonna surematus muusikavideos "Papa don`t Preach". Tegelikult päris hea näitleja. Tore oli avastada väike ja vaikne film temaga peaosas. Film räägib surevast itaalia kogukonnast, millest on alles jäänud tänavatäis vanu inimesid ja väiksearvuline mafiarakuke ühes restoranis. Ümberringi möllavad mustanahalised ja latiinod. Vana Brooklyn on ammu surnud. Isegi Brooklyn Dodgersist on saanud Los Angeles Dodgers. Aiello oma paari sõbraga elab ikka vaikselt oma kurjategija elu. Kahjuks on väljapressitavaid kodanike jäänud alles minimaalselt. Tuleb juba mõrvama hakata sõpru ja pereliikmeid. Ühest viimastest itaaliapärasest tänavast saabub dokfilmi tegema üks filmineiu ja keerab vaikselt vegeteeriva eluolu peapeale. Hea väike film.

6.