Law Abiding Citizen (2009)

Kaitseministeeriumi Mäkiaveril tapetakse ära pere. Mõrvar pääseb kergelt. Maksab kätte. Tapab ära. Vähemalt üritab. Kõik, kes vähegi asjaga seotud. Advokaadid, prokurörid, kohtunikud, kontoriametnikud jne. Kuna tegemist on osavnäpuga, siis kasutab selleks igasugu vigureid. Tutvusringkond on filmi maapõhja sõimanud, et ebausutav ja nõme või nii. No eks ta paras crap oli kah. Kuigi kuigi oli film päris meelelahutuslik. Oli kõvasti mõeldud neid ebareaalseid sisukäike välja. Päris madalalaubaline just polnud. Pigem nagu kentsakas. Sama juhm käsikiri kui CSI Miami suvalisel osal. Jamie Foxx mulle ei meeldi. Selline wannabe Denzel. Butler oli lihtsalt tuim.

4.

Hereafter (2010)

Ootused olid päris kõrgel. Ikkagi Eastwood, kes on küpses eas ja naljalt mingit jama ei suvatse toota viimased 20 aastat. Algus oli uhke. Tsunaami oli lahe. Edasi pidi nagu film hakkama. Aga ei hakanud. Üritati sind kaasata mingisse kahtlasesse teooriasse. Ehitati ja ehitati mingit lugu, aga kuidagi valmis ei saadud midagi. Iga jumala stseen venis mõtetult pikaks lobisemiseks tühistel teemadel. Eastwoodi helilooming mõjus seekord kuidagi naeruväärse ja sobimatuna. Loota jäi ainult vinge lõpukiirenduse ja teravmeelse püändi peale. Kahjuks lõpp oli eriti mage. Poiss leidis tüdruku ja nad elavad praegugi veel õnnelikult.. Kuidagi väsinud ja uimane oli kogu asi. Matt Damonist hakkab pikapeale kõrini saama. Liiga palju on viimastel aastatel mängida jõudnud.

4.

Unstoppable (2010)

Denzel on vana vedurimees, kellele antakse kantseldada üks noort masinisti mängiv tuim ja noor näitleja. Esimesel tööpäeval läheb raudteel jamaks, mis paneb proovile nii meeste omavahelised nö suhted ja kaalukausile asetab tuhatmiljoni inimese elu. Sellisest savist voolitakse filmi jooksul välja ordenit väärt kangelased. Lõpus on kõik niiii õnnelikud ja viskavad mitu muhedat nalja. Meeldivalt rumal, aga vajalik meelelahutus. Meelelahutusliku Ridley Scotti veelgi meelelahutuslikum vend Tony on Denzel Washingtoni ära kodustanud ja kütab järjest põnevusfilme teha. Rongifilme on lausa kaks tükki järjest teinud. Laisaks läheb. Peatamatu meeldis pisut rohkem kui metroofilm. Oli kuidagi sujuvam ja lihtsam. Ka Denzel meeldib mulle sellistes lihtsakoelistes filmides rohkem. Rasketes filmides kukub ta ropult näitlema. Natuke piinlikult palju püüab. Päriselus rongi juhtiva inimese jaoks oli Pidurdamatu kindlasti tülgastavalt naiivne ja solvavalt eksitav, aga oma aju mitte keeruliste mõtetega koormata mittearmastava minu jaoks oli film meeldiv labane meelalahutus, mille käigus 90 minutit möödusid meeldivalt kiiresti ja valutult.

5.

The Black Windmill (1974)

Michael Caine on inglise luureametnik, kelle teismeline poeg röövitakse segastel põhjustel. Segased põhjused ja kurikaelade kaval plaanimine paneb Caine-i tööandja kahtlustama. See kõik on tublile luurajale liig, mis liig. Ainus laps tuleb päästa. Caine haarab ohjad, selgitab välja ja maksab kätte. Lõpuks oli asi ikkagi rahas. Julmavõitu kättemaksu ingliks sobib Cain hästi. On enne ja ka pärast neid hästi ja väga hästi mänginud. Filmi lahedaimaks tegelaseks oli kindlalt peategelase kentsakas ülemus. Meenutas väga inspektor Clouseau-d Pink Pantherist. Ainult tõsine, mittekoomiline variant.

5.