pühapäev, veebruar 10, 2013

Skyfall (2012)


Bond. Normaalne kultusfilmisari oleks ammu joone alla tõmmanud. Millegipärast see masin ei taha peatuda.  Mul ei ole loomulikult midagi hea meelelahutuse ja veel vähem Daniel Craigi vastu - otse vastupidi. Eelmine ja eriti see värske Bond on mulle olnud katsumused. Kuidas sa jätad pooleli. Kõik ju on ära kannatanud ja kiitnud.  Tahtmine oli küll. Igav farss. Ballett nugadele ja automaatidele.  Lava oli ilus. Kinotehniliselt kindlasti meistriteos. Hingelt aga surnud asi.  Võibolla (arvatavasti nii ongi) on viga ikka minus. Teatud vananemisest tulenev rahutus ei lase kinofilme lihtsalt ja ilma nõudliku vingumiseta nautida.  Tahaks loota, et mu poisid vaatavad 20 aasta pärast Skyfall-i kui tõelist retrot ja vaatavad Daniel Craigi totakalt krampliku kuju umbes samade tunnetega kui mina Sean Connoryt või Roger Moore-i vahest nooruspõlves vaatasin. Aga samas on ka suhteliselt tõenäoline, et Sam Mendes on lavastanud täpselt sellise asja, mis võimalikult palju raha sisse tooks ja noortepärane välja näeks. Javier Bardem oli lihtsalt kohutav. 

5.