kolmapäev, juuni 30, 2010

Angel (1982)


Belfast. Jube koht. Niiske, sinakas ja kole. Vähemalt filmides on alati selline. Sobis hästi kokku nende kurb-süngete sakso- fonihelidega, mida see film täis oli. Film sellest, kuidas saksofonist tapma hakkab kui vaja tasuda sõbra ja armastuse mõrva eest tasuda on vaja. Selgub, et see (Tapmine) on nii lihtne ja kui piisavalt motiveeriva põhjuse leiad, siis tundub ka päris meeldiv tegevus. Et siis vaimselt nagu laostav või nii. Eks ole IRA samasugune õilis tapamasin, milliseks õnnelik ja positiivne peategelane saab. Režisöör Neil Jordani kõige esimene film. Väga hea. Imelik mees see Jordan. Teeb samasuguse pühendumusega sügavaid ja valusaid Iiri filme kui ka natuke nõmedaid Hollywoodi kassahitte.

6.

teisipäev, juuni 29, 2010

Valhalla Rising (2009)


Oh jah. See oli ikka suur kunst. Kellegil oli arvatavasti vinge nägemus viikingite hingeelust. Oli ikka sügavalt kaevanud. Väga aeg luubis filmitempo. Eriti võikalt kunstipäraseks töödeldud filmipilt. Õudu ja masendust tekitav filmimuusika. Ja kõige tuntum Taani näitleja peaossa. Noh rohkem polegi eriti lisada. Sisu oli haaravalt olematu. Vaatasin just sellepärast lõpuni, et äkki äkki tuleb see koht, kus kõik see mõtetus ära õigustatakse mõne eriti vaimuka ja tabava üldistusega. Oli täiesti lootusetu ootus. Läks sama uduselt lõpuni välja. Müts maha selle eest. Nii mõtetut filmi teha peab ikka julgus ja enesekindlus olema. Kindlasti on maailmas umbes 64 inimest, kes on seda filmi vaadates selili asendisse kukkusid ...mõnust...vabandan nende ees:)

3.

laupäev, juuni 26, 2010

Charlie Wilson`s War (2007)


Mõnus väike film mehest, kes orgunnis mudžahiididele stingeri raketi, et need said neid koledaid nõukogude koptereid alla tulistada, mida me Rambo kolmandast osast mäletame. Ja, mis seal salata aitas kaudselt kaasa ka Nõukogude liidu hävimisele ja islamiterrorismi tekkele. Lugu millest suht vähe räägitakse. Õnneks oli väike armas film. Tom Hanks vist orgunnis enamuse rahast ja palus Julia Robertsil ka tulla punti. Õnneks selles mõttes, et suur stuudio ja suured rahad oleks selle loo täiega p**** keeranud. Effekte väga ei kasutatud ja viiulid mängisid vaikselt. Philip Seymour Hoffman tegi laheda kõrvalosa.

7.

reede, juuni 25, 2010

Shutter Island (2009)


Hulluks minemise filmimine on vist üpris raske. Seda on nii palju kordi juba tehtud. Isegi DiCaprio on seda vähemalt korra suurfilmis teinud (The Beach tuleb meelde). Lihtne on eksida ja teha midagi nõmedat. Scorsese jälle oskas teha hea filmi. Säras ja läikis igast küljest. Kuigi lugu mind väga ei vaimustanud suutsin siiski terve filmi huvi ja vaimustust säilitada. Päris Taksojuht just ei olnud, aga väga hea filmi oli siiski. Natuke hakkab see Scorsese-DiCaprio filmisuhe ära väsitama. Scorsese võiks nüüd mõne uue noore tähe ära lapsendada.

7.

teisipäev, juuni 22, 2010

El rey de la montaña (2007)


Mägiteele keeranud mees satub huvitavasse olukorda. Keegi tulistab teda snaiperpüssist ja peab talle koertega jahti. Et oleks koos põnevam põgeneda kohtab ta ühte naisterahvast. Ongi kogu lugu. Eks ta/nad siis jooksevad mööda metsa ja saavad haavata ja napilt mitte pihta. Teepeal kohatud inimesed saavad loomulikult surma. Noh, et mingi action oleks või nii. Polegi vist mitu aastat ühtegi hispaania filmi vaatama sattunud. Viimati vist midagi Almadovarilt noorukina. Käis kah. Natuke tuim oli. Aga metsajooks sai minujaoks uue tähenduse. Mingi osa toimus ühes mahajäetud mägilinnas. Sellised mahajäetud kohad mulle meeldivad. Lõpplahendus oli üle keskmise huvitav. Samamoodi nagu ka kogu film.

6.

pühapäev, juuni 20, 2010

From Paris with Love (2010)


Päris halb film oli. Värviline ja kiire, aga vilets. Travolta oli täpselt nagu Steven Segal, aga noh ..kohmakam. Sellised vanad paksud mehed nahktagides. Väga kentsakas. Sellised prantsuse filmid on tavaliselt sama sisutud, aga vähemalt on tehniliselt huvitavamad. Isegi tagaajamised olid seekord viletsad. Käsikiri oli masendav. Samapalju vaimukust oli dialoogis kui Mart Mardisalu analüüsis jalgpalli teemadel. Enamus vaimset auru on läinud postrite kujundamisse. Travolta võiks nüüd selle habeme juba maha ajada.

2.

reede, juuni 18, 2010

Daybreakers (2009)


Parem kui ma arvata oskasin. Sisustas õhtu ilusasti ära. Väga haigutama ei pannud. Pisut kärbeskaalu ulmekas siiski. Vaese mehe Matrix. Või siis rikka mehe Buffy. Käsikiri oli huvitav. Film jäi natuke lühikeseks. Natuke kiirustatud ja täispressitud oli. Hea produtsent oleks siit vähemalt triloogia välja pigistanud. Pisut jäi puudu nö stiilist. Grimm oli kohutav. Aiateibaid treivad inimpartisanid nägid naiivsevõitu välja.

6.

neljapäev, juuni 17, 2010

Cidade de Deus (2002)


Niipaljul inimesi pole ammu filmilinal teise ilma saadetud. Enamuses lapsed ja noorukid. Relvadega lapsed ongi vist kõige hirmsamad inimesed maakeral. Lapsed jumaldavad sõjamänge. Kui need mängud on päris püsside ja kuulidega, siis on veresaun garanteeritud. Õudne kaader oli see, kus üks nooruk pandi valiku ette kumba 4-5 aastast poissi ta teise ilma saadab. Tegin lausa vaheaja vaatamises. Hea meel, et meie kodumaa maapiirkondade bussipeatustes hängivatel lastel relvadele ligipääs on puudulik.
Film ise oli hea. Kuidagi lustakalt üles võetud. Tempo oli kiire,kaamera oli vaheldusrikas. Polnud aega eriti iga järjekordse laiba üle juurdlema jääda. Tore, et poisist fotoreporter sai. Ajalehetoimetust oli ka hirmus vaadata. Raisakotkad ma ütlen:)

8.

kolmapäev, juuni 16, 2010

Crazy Heart (2009)


Raske südamega hakkasin vaatama. Mul on natuke allergiat sellistest udustest tüüpidest lugude vaatamise vastu. Hirmutas juba see, et eelmist Jeff Bridges-mängib-joodikut filmi jätsin pooleli (Tideland). Samas rääkis vaatamise poolt see, et Big Lebowski meeldis jälle väga.
Esimene pool filmist ajas natuke oksele. Tuli ekraanilt ninna see lõhn, mida tunnen kaupluses, kui mõni joodiku laadne olevus endale 2-te 2-liitrist bocki ostab. Mida edasi seda kergemaks läks. Tuli mängu sümpaatne naine ja läks pisut helgemaks.
Vahepeal külastas mind küsimus...Kuidas saab karmidele Texase meestele meeldida selline ilane muusika, mida esitavad sellised naiselikud ...võib lausa öelda nilbed ..mehed. Argipäeval lohistaksid nad selliseid perverte oma pick-upi järel kirikust mööda mäeotsa omakohtu mõistmisele. Aga kui laulu kuulevad, siis võdistavad põlved liigesest välja ja nutavad oma teksajaki märjaks.
Colin Farrell tegi ühe elu lahedama rolli ühe sellise poolhabemega tolgusena.

6.

esmaspäev, juuni 14, 2010

Torn Curtain (1966)












Ameerika tuumafüüsik (Paul Newman) jookseb Ida-Saksamaa poole üle, kuna seal töötab väga tark doktor Lindt, kes on avastanud selle mida tema pole Ameerikas suutnud. Õnnetuseks jälitab tuumafüüsikut tema kihlatu (Julie Andrews)ja edasi läheb actioniks. Ida-Saksa politsei, kohaliku julgeolekutöötaja mõrvamine hädasunnil (peadpidi gaasiahjus hoidmise teel muide) jne. Oli palju Hitchcock-i kohti. Sellised jälitaja sammud tühjas rahvamuuseumis , sihtiv kööginuga ida-saksa talunaise käes jne. Need stseenid seisid kuidagi eraldi. Mõnusat filmitervikut ei tekkinud. Mis olen nüüd mina suurmeistrit kritiseerima. Õigustuseks kriitika kohta julgetakse väita, et talle endale ei meeldinud lõpptulemus ka mitte üks raas. Eriti ebaõnnestnuks pidas ta näitlejaid, kes talle stuudio poolt peale suruti. Ise ta oleks tahtnud Antony Perkinsit. Julgen siinkohal stuudio valikuga rohkem nõustuda. Perkins sobis ainult Psycho-sse.

5.

teisipäev, juuni 08, 2010

Maradona by Kusturica (2008)














Milline ülbus. Oled nagu küll kontinentaalse kuulsusega jugoslaavia kinomees, aga ikkagi lähed ja hakkad lihtsalt lambist tegema isiklikuks minevat dokumentaali sellisest mehest nagu Diego Maradona. Esimene filmipool häiris see "Kusturica teeb Maradonast" filmi tunne mind tugevalt. Kõik need võrdlused minu (tema) filmidele jms. Samuti on lame kasutada Monty Python-like vahelõike. Mida film edasi, seda rohkem sisse elasin. Oli õnnestunud päris lähedaks ohvriga saada. Vaatasin seda Maradonat. On ikka oinas küll. Samasugune sell nagu Matti Nykänen. Geenius spordiväljakul, aga ufo tsiviilelus. Maradonal vist vedas naisega rohkem. Samas tunnen selliste piinatud geeniuste vastu igavest ja sügavat sümpaatiat. Ei oleks minu lapsepõlv olnud sugugi nii hea, kui mul õrnas eas poleks olnud selliseid iidoleid. Kuigi mulle meeldis Paul Gasgoine-i värav Šotimaa vastu rohkem.

7.

Harry Potter and the Half-Blood Prince (2009)


Järjekordne Harry Potter film. Vaatasin ära. Midagi erilist öelda ei oska. Oli nagu ikka. Alla mingit enda latti ei langenud. Paar korda vaatasin kella. Kuigi seda mitte väga kurjalt. Eks ma kunagi vanas eas loen raamatud ka läbi. Siis kui filmid meelest lähevad. Need lähevad kindlasti meelest. Esimesi osasid ma peaaegu ei mäleta enam üldse.

5.

esmaspäev, juuni 07, 2010

Voroshilovskiy strelok (1999)


Film mehest, pensionärist sõjaveteranist, elus on ainus päike ilus ja tubli tütretütar. Tütar on ka olemas, aga pisut nigu hukas. Ei midagi tõsist, selline tühine inimene kasvas. Aga tagasi tütretütrele juurde tulles, siis tütar on ilus, aus ja usin. Iga vanaisa unistus. Naabermaja jõledad noorukid, sellised heast perest ja ära hellitatud...teevad teate isegi mida. Õigussüsteem vanameest ei aita. Üks kolmest noorukist on politseiülemuse ainus poeg. Mätsitakse kinni. Vanamehel tule sõjaaegsete liistude juurde tagasi tulla. Müüb suvila ja ostab turult optilise sihikuga vintpüssi. Edasi juba juhtub teadagi mis. Mõtlesin siin terve päeva, mida film mulle rohkem meenutab, kas Clint Eastwoodi filmi Gran Torino või Voldemar Kuslapi kaaslust.

5.

pühapäev, juuni 06, 2010

Detsembrikuumus (2008)



Kinos mul seda filmi vaadata ei õnnestunud. Kanada helimehed olid filmi heliga midagi tõeliselt "andekat" ette võtnud, et mu rase naine palus pärast 10 minutit lahkuda. Kuuldavasti polnud ma ainus. Loomulikult jäid mulle need kunstipäraselt üles võetud algusekaadrid mitmeks kuuks kummitama.

Alustaks hoopis mujalt. Kunagi ammusel ja segastel asjaoludel nägin ühel juhuslikul oleng-puhkepausil telerist Asko Kase kursusetööd "Buddha of the North" või midagi sellist. Karp jäi päris lahti. Peda telerežii õppuri kohta oli väga väga võimas värk. Ah teate selline kung-fu film.

Nüüd siis oli võimalus näha sama mehe nö päris tööd. Anti raha ja praktilised kõik eesti näitlejad ..et mine ja tee. Kahju, et siis selline "raske" teema. Raske sellepärast, et eks maksja (riik) oota ikka sellist Nimed Marmortahvli laadis kinufilmi. Sellist, mis rahvuslasel pisara silma toob ja venelase valgustab. Noh, et saaks telerist vabariigi aastapäeval pärast paraadi näidata või siis Vene gümnaasiumis nö illustreeritud ajalooraamatuks.

Kahju mingis mõttes. Film mulle iseenesest meeldis. Tunda oli, et sama mees oli teinud. Teatud ameerikafilmilik. Põlev hobuvanker ja möllud värgid. Ei meeldinud sellised jubedad lapsikud tegelased ja jutuliinid, mis vägisi olid filmi poogitud (head venelased, isamaaline pagar). Filmi tempo oli sümpaatne. Kellegil (va Tõnu Kark) eriti lobiseda ei lastud.

Näitlejatest veel rääkides. Neid oli LIIGA PALJU. Krt ma saan aru, et kõik tahtsid sellises filmis mängida. Palju sa ikka tänapäeva vaesel ajal saad filmis mundrit kanda jne. Osad mängisid hästi (Malmstein, Tuisk, Teplenkov). Seda meeste karja, kes ei tahtnud kuidagi ühte filmi ära mahtuda tekkis mõte, et kus on eesti noored naisnäitljed? Enamus Eesti filmides neid eriti ei staari. Tavaliselt ikka võetakse mõni seksikas laulja. Noori meesnäitlejaid oskan ma nimetada pea 30 aga naisnäitlejaid ei tule esimese hooga üldse meelde.

5.