Raske südamega hakkasin vaatama. Mul on natuke allergiat sellistest udustest tüüpidest lugude vaatamise vastu. Hirmutas juba see, et eelmist Jeff Bridges-mängib-joodikut filmi jätsin pooleli (Tideland). Samas rääkis vaatamise poolt see, et Big Lebowski meeldis jälle väga.
Esimene pool filmist ajas natuke oksele. Tuli ekraanilt ninna see lõhn, mida tunnen kaupluses, kui mõni joodiku laadne olevus endale 2-te 2-liitrist bocki ostab. Mida edasi seda kergemaks läks. Tuli mängu sümpaatne naine ja läks pisut helgemaks.
Vahepeal külastas mind küsimus...Kuidas saab karmidele Texase meestele meeldida selline ilane muusika, mida esitavad sellised naiselikud ...võib lausa öelda nilbed ..mehed. Argipäeval lohistaksid nad selliseid perverte oma pick-upi järel kirikust mööda mäeotsa omakohtu mõistmisele. Aga kui laulu kuulevad, siis võdistavad põlved liigesest välja ja nutavad oma teksajaki märjaks.
Colin Farrell tegi ühe elu lahedama rolli ühe sellise poolhabemega tolgusena.
6.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar