The Third Man (1949)
http://www.imdb.com/title/tt0041959/


Et siis klassika. Sellised filmid on lahedad. Nad kulgevad meeldivalt aeglaselt, kõigis stseenides saab näitleja oma lause rahulikult lõpuni ütelda, lõpetuseks võtta näkku selline vajalik dramaatiline pilk, aga samas montaaž ei ole kaugeltki laisk ja lohisev. Kahjuks, mind väga ei huvitanud see Graham Green-i romaan, mis filmi aluseks oli. Suht igav ja lame lugu. Orson Wellsile kuuldavasti meeldis väga, kuna tema sõnul on näitleja jaoks unelmate roll selline, kus 2/3 filmi räägitakse temast, kõik tegevus toimub tema isiku ümber ja siis kui ta viimases vaatuses lõpuks lavale astub on ta juba müstiline tegelane. Jääb üle ainult oma 3 stseeni võimalikult effektselt ära mängida ja filmist jääb meelde ainult tema. Kokkuvõttes film minus sellist eufooriat ei tekitanud kui Casablanca või siis Dr.Strangelove, aga meeldiv kinomatograafiline heaolutunne on siiamaani alles. Filmimuusika on ajaloo kõige lahedam. Korduvalt ja korduvalt võin ma vaadata seda lõiku, kus Harry Lime-i varitsetakse ja tuleb purjus õhupallimüüja. "Balloon, mein herr?". See on vapustavalt perfektne stseen. Sellele järgnev tagaajamine Viini kanalisatsioonisüsteemi oli juba igav, kui karta on, et kõik kanalisatsioonitorus filmitud tagaajamissteenid, mis hiljem on tehtud (näiteks seriaal Monk esimine osa)panevad ütlema: "Nagu kolmandas mehes".

8.