Vanu asju on imelik üle vaadata. Kunagi "lapsena" nägin seda. Meeldis kohutavalt. Naersin umbes 70 korda. Nüüd varajases keskeas vaatasin Jarmushi "Kohvi ja sigarette" ja üldse ei meeldinud. Tundus kohutavalt igav ja mõtetu vaimne gümnastika. Sellepärast pisut pelgasin, et äkki ma olen nii muutunud ja kunstist võõrdunud. Kartsin, et äkki enam ei meeldi. Kuid õnneks polnud asi nii hull. Lapsikult ja hullumeelselt küll Roberto Begnini ropule jutule kaasa ei naernud, aga filmi vaatasin mõnuga. Naersin vist hoopis teiste kohtade peal. Kummaline oli ka see, et igast lõigust oli jäänud meeldi umbes 10 sekundit, aga ülejäänud oli ununenud. Winona Ryderiga esimese sketši olin täielikult unustanud. Vaatan 20 aasta pärast uuesti.
7.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar