Peckinpahi filmid mulle üldiselt on meeldinud. Palju kärtsu ja mürtsu.. lisaks omapärane aeglane jutustamine. Ootasin sellelt filmilt ka suht palju. Charlton Heston on minust kuidagi kaugeks jäänud. Vilksavad mööda sõjavankril piitsa vibutav Ben Hur või siis tegelane Ahvide planeedilt...või siis vananev relvahull Michael Moore-i dokumentaalist. Polegi vist teadlikult ja tervenisti mõnda temaga filmi vaadanud. Selline viktoriininäitleja minujaoks. Pärast nägemist ütleks, et pikk, kena aga jube igav.
Filmi enda algus oli okei. Ootasin ju palju. Mõtlesin ootusärevalt teemaarendustele sügavaid mõtteid otsa. Poolepealt sain aru, et pole vaja mõelda. Pole siin mingit sügavat mõtet. Mõtetu heegeldamine inimtunnete teemal. Paras keskpärane Õnne 13. Kärtsu ja mürtsu oli ka vähe. Film oli ainult siis huvitav kui Richard Harris kaadris oli. See mees hakkab meeldima. Peaks esimesed Harry Potterid ka tema pärast uuesti vaatama.
4.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar