Selline on õige kino. Alguses tundub kohutavalt igav, siis lähed liimile ja lõpuks oled täiesti omadega sees. Esimene õhtu jätsin lootusetult pooleli. Kui järje peale sain, siis läks koguaeg paremaks. Sünged filmid on tavaliselt vastikult vinguvad või üritavad mingil hetkel sinu pisarateni jõuda või siis teine äärmus – ajavad oksele. Häid filme on ka ka kindlasti palju. Festivalile on vist sellise depressiivse looga alati lihtsam teed leida kui filmiga Georg Otsast. STMS ei ole iseenesest midagi fantastilist. Fantastiline on muusika filmis. Tõesti Tõesti. Ja loomulikult Peter Stormare. Alguses on kindlasti harjumatu, et episoodimees nii pikalt ekraanil viibib ja nii palju rääkida saab. Mitte halb, vaid just harjumatu. Film läheb just sellest hetkest käima kui tema rolliga ära harjud ja selle headusest aru saad. Lühidalt. Sittade närvidega minevikus hädas olnud politseinik on jälle tööl kodukandis, kus iga nurgatagant tume ja ebameeldiv minevik kummitab. Valuvaigistiks on suures koguses kohalikus kogudes pakutavat religiooni. Palvetab, mis ta palvetab, aga lained hakkavad ikka pealaele lähemale loksuma. Mõrvalugu on kõrvaline. Pigem film politseinikust. Hea film. Ei sobi seltskonnas enne diskot vaatamiseks. Pigem ikka kõrvaklappidega ja üksi öösel.
7.
1 kommentaar:
Mul üks viimase poole aasta suuremaid lemmikuid.
Postita kommentaar