Law Abiding Citizen (2009)

Kaitseministeeriumi Mäkiaveril tapetakse ära pere. Mõrvar pääseb kergelt. Maksab kätte. Tapab ära. Vähemalt üritab. Kõik, kes vähegi asjaga seotud. Advokaadid, prokurörid, kohtunikud, kontoriametnikud jne. Kuna tegemist on osavnäpuga, siis kasutab selleks igasugu vigureid. Tutvusringkond on filmi maapõhja sõimanud, et ebausutav ja nõme või nii. No eks ta paras crap oli kah. Kuigi kuigi oli film päris meelelahutuslik. Oli kõvasti mõeldud neid ebareaalseid sisukäike välja. Päris madalalaubaline just polnud. Pigem nagu kentsakas. Sama juhm käsikiri kui CSI Miami suvalisel osal. Jamie Foxx mulle ei meeldi. Selline wannabe Denzel. Butler oli lihtsalt tuim.

4.

Hereafter (2010)

Ootused olid päris kõrgel. Ikkagi Eastwood, kes on küpses eas ja naljalt mingit jama ei suvatse toota viimased 20 aastat. Algus oli uhke. Tsunaami oli lahe. Edasi pidi nagu film hakkama. Aga ei hakanud. Üritati sind kaasata mingisse kahtlasesse teooriasse. Ehitati ja ehitati mingit lugu, aga kuidagi valmis ei saadud midagi. Iga jumala stseen venis mõtetult pikaks lobisemiseks tühistel teemadel. Eastwoodi helilooming mõjus seekord kuidagi naeruväärse ja sobimatuna. Loota jäi ainult vinge lõpukiirenduse ja teravmeelse püändi peale. Kahjuks lõpp oli eriti mage. Poiss leidis tüdruku ja nad elavad praegugi veel õnnelikult.. Kuidagi väsinud ja uimane oli kogu asi. Matt Damonist hakkab pikapeale kõrini saama. Liiga palju on viimastel aastatel mängida jõudnud.

4.

Unstoppable (2010)

Denzel on vana vedurimees, kellele antakse kantseldada üks noort masinisti mängiv tuim ja noor näitleja. Esimesel tööpäeval läheb raudteel jamaks, mis paneb proovile nii meeste omavahelised nö suhted ja kaalukausile asetab tuhatmiljoni inimese elu. Sellisest savist voolitakse filmi jooksul välja ordenit väärt kangelased. Lõpus on kõik niiii õnnelikud ja viskavad mitu muhedat nalja. Meeldivalt rumal, aga vajalik meelelahutus. Meelelahutusliku Ridley Scotti veelgi meelelahutuslikum vend Tony on Denzel Washingtoni ära kodustanud ja kütab järjest põnevusfilme teha. Rongifilme on lausa kaks tükki järjest teinud. Laisaks läheb. Peatamatu meeldis pisut rohkem kui metroofilm. Oli kuidagi sujuvam ja lihtsam. Ka Denzel meeldib mulle sellistes lihtsakoelistes filmides rohkem. Rasketes filmides kukub ta ropult näitlema. Natuke piinlikult palju püüab. Päriselus rongi juhtiva inimese jaoks oli Pidurdamatu kindlasti tülgastavalt naiivne ja solvavalt eksitav, aga oma aju mitte keeruliste mõtetega koormata mittearmastava minu jaoks oli film meeldiv labane meelalahutus, mille käigus 90 minutit möödusid meeldivalt kiiresti ja valutult.

5.

The Black Windmill (1974)

Michael Caine on inglise luureametnik, kelle teismeline poeg röövitakse segastel põhjustel. Segased põhjused ja kurikaelade kaval plaanimine paneb Caine-i tööandja kahtlustama. See kõik on tublile luurajale liig, mis liig. Ainus laps tuleb päästa. Caine haarab ohjad, selgitab välja ja maksab kätte. Lõpuks oli asi ikkagi rahas. Julmavõitu kättemaksu ingliks sobib Cain hästi. On enne ja ka pärast neid hästi ja väga hästi mänginud. Filmi lahedaimaks tegelaseks oli kindlalt peategelase kentsakas ülemus. Meenutas väga inspektor Clouseau-d Pink Pantherist. Ainult tõsine, mittekoomiline variant.

5.

Armadillo (2010)

Tänapäeva demokraatiasõjad teevad minu üha enam nõutuks. Demokraatia on tore asi. Projektipõhistele sõjajumalatele sobib ideaalselt nö loosungiks staabisoojaku seinale. Reaalselt näeb see demokraatiasõdimine armetu ja ajuvaba välja. Lähed trambid üle kohaliku vaese agraaramoslemi põllu, lööd ukse maha ja ütled võltsilt tere ja küsid kus pahad on. Vahel saab mõni sõber haavata, vahest lendab mõni teine sõber tuhandeks lihatükiks. Kui nutirakett tapab kogemata kellegi ema või lapse, siis palud viisakalt sõjaväebaasist läbi astuda ja võtta sulle leinaks ettenähtud rulli raha pisarate pühkimiseks. Baasi jõudes teeb rühmaülem väikse briifingu, kus saab kiita ja laita. A la..sina Jesper lajatasid selle käsigranaadiga osavalt. Pats pats käib ülema küsi õlal ära. Õhtuks mängid natuke arvutisõda ja vaatad toonuse tõstmiseks pisut pornot. Kord kuus saavad tublimad lendava hobuse kujulised plekkplönnid frentsinurka ehtima. Kuna enamus uhkes kõrbevarustuses häid sõjardeid on 18-21 aastaseid, siis võib sõda Afganistanis pidada lapsepõlve lõpupeatükiks. Selliseks küpsuseksamiks. Hiljuti kärgatas skandaal ühe inglase kirjutatud raamatu ümber, mis võttis liiga avameelselt käsitleda, seda lootusetud taplust. Kära oli tõesti vihane. Minister, president...kes vähegi suutis püüdis ebasiiralt vehkida headest tavadest kuni hukkunute lähedaste privaatsusega. Väga väheveenvad olid need argumendid. Siin kirjutajale ja toreda Taani dokumentaalfilmi vaatajale jäänud mulje kiskus ikka sinna suunas, et kui selle sõja karjuvat lootusetust nähes leidub üha vähem noori, kes läheb sinna demokraatia sõna huultel suurt seiklust otsima või pereisasid, kel just see paarsada tuhat majakarbi viimistlusest puudu.

7.

The Duellists (1977)

Napoleoni aeg. Kaks meest lähevad tülli. Tühise asja pärast küll, aga see ei loe. Üks peab surema. Kuna vastased juhtusid võrdsed, siis läheb parema selgitamisega aega. Korduvad duellid viivad meid läbi kogu Napoleoni armee tõusu ja languse. Ikka jääb lõplikust võidust lahutama emma või kumma haavata saamine. Ära ei lepita. Tundub, et naiivne ja igav film. Tegelikult mitte. Tegelikult päris nauditav jälgimine. Tegemist on kuulsa Ridley Scotti esimese filmiga. Raha kulus filmile alla miljoni. Enamus raha läks kostüümirendidks. Midagi ei ehitatud. Maksimaalselt oli kasutada kümmekond sõdurit. Kardetavasti tuli see materjaalne minimalism filmile väga kasuks. Teatrietendus looduskaunites kohtades. RS-i geniaalsus tuleb hästi esile. Algajale lavastajale valis stuudio ise peaosalised ja seekord läks hästi. Nii hästi rolli sobivaid näitlejaid leiab filmidest harva. Keitel oli eriti tubli. Polnud eluilmas mõõka enne käes hoidnud, kuid filmis vehkles nagu hull. Ideaalne mees mängima ebameeldivat ja vastikut buldogi laadset mölakat. Carradine oli jälle mõnusalt pehme ja rühikas hussaar, kes kirudes leppis tüütu Keiteli agressiivsusega. Lõpp oli ka meeldiv. Film täitis oma eesmärgi. Ridley Scotti märgati ja järgmiseks tuli juba Alien. Edasi tuli ajalugu.

8.

9 (2009)

Päris muljetavaldav maailm oli loodud. Toredad tombud. Vinge kunstnikutöö. Fantaasiast puudust polnud. Legend millele film põhines oli tore..ühesõnaga kõik oli tore. Ei oska midagi kosta. Liiga ühtlaselt positiivne elamus. Pole kuskilt kinni hakata. Siinkirjutaja ei pea ennast ka multifilmide alal arvamusliidriks. Pigem perekondlikel põhjustel pean vaatama. 2 aastan poiss vaatas ka huviga otsast lõpuni. Kahtlen, kas tema sisust väga aru sai. 9 oligi pigem vormiline teos. Sisuliselt vajus lõpupoole natuke ära. Läks igavaks vms.

6.

The Hitchhiker's Guide to the Galaxy (2005)

Tunne oli selline nagu võõras seltskonnas, kus tehakse teistsugust nalja kui ise harjund tegema. Film oli kahtlemata humoorikas, aga mitte minu huumorimeelele lähedane. Samas kindlasti ei olnud nõme ja halb. Pigem oli värskendav näha midagi hoopis teistsugust. Küsimus oli pigem selles, kas see film mulle väga korda läks. Pigem mitte. Samas oli palju meeldivat. Alan Rickmani hääleosa depressiivse robotina oli super. Naispeaosaline meenutas tütarlast, kellesse kunagi sai silmapilkselt armutud jne.

6.

Murder on the Orient Express (1974)

Lugu teadagi millest. Kõik Christie fännid teavad nagunii enne rongi väljumist kes keda tappis. Ühesõnaga puhas vaatlus kinofilmist. Segab loomulikult see, et David Suchet on nii kuradima hea Poirot. Iga eelnev või järgnev peab võrdlust välja kannatama. Finney Poirot oli just sellel põhjusel mulle võõras. Kuidagi tige ja ebameeldiv. Lahenduse selgitamise stseenis meenus mulle kangesti Hitleri kuulus punkristseeni filmist Allakäik. Sucheti Poirot oli kuidagi kurblikum ja salapärasem. Samas Agathe Christile, kes käis esilinastusel, meeldis see film oma raamatute ekraniseeringutest kõige rohkem. Ülejäänud tegelased oli tasemel. Ingrid Bergman suutis isegi oma 5 minutise osa eest oscari võita.

7.

Death at a Funeral (2007)

Suguvõsa koguneb mehe matustele. On naised, lapsed, onud, tädid, jne ja üks salapärane kääbus. Edasi läheb lahti hull mürgel. Pärast igat stseeni läheb kõik aina rohkem per...ee..tuksi. Vinti keeratakse viimase piirini üle. Tavaliselt panen sellised asjad varakult kinni. Närvid on sellised nõrgad piinlike olukordade suhtes. Seekord kannatasin ära. Õieti tegin. Film jäi väga osavalt sinna piiri, mida ma taluda suutsin. Mitmeid kordi tundsin, et gramm veel ja enam ei suuda...aga kohe tõmbas lavastaja maitsekalt hoogu maha, et kohe järgmises kohas jälle taluvuse piire katsetada. Ja nii lõpuni välja. Mõnusalt hullumeelne film oli kokkuvõttes. Päris britilik polnud, aga midagi sinnakanti. Näitlejad oli inglased, tegevuspaik inglismaa, aga film oli kuidagi ameerikalik. Vähemalt mulle tundus. Trailerit otsides sattusin kohutavale neegrivariandile antud asjast. Päris õudne oli. Umbes sama õudne kui Get Carteri mustanahaline versioon.

Blogimine tuleb kuidagi raskelt viimasel ajal. Sõnad ei taha kuidagi lahedaid lauseid moodustada.

6.

Attack on Leningrad (2009)

Film räägib meile õnnetust kuid vaprast inglise ajakirjanikust, kes jääb ümber piiratud Leningradi lõksu ja peab näljasurmale koos venelastega otse silma vaatama. Leningradi blokaad oli üks hirmus asi, millest eriti filme pole tehtud. Vähemalt selliseid, mis ajaloost oleks läbi murdnud. Ju siis on/oli liiga karm teema. Teema on iseenesest huvitav. Film paraku paras jubedus. Lugu iseenesest oli hea ja keeruline. Esitus oli liiga ilaselt pisaraid otsiv. Ameerika näitlejad olid ka nagu kirja teel tellitud. Saadke üks sümpaatne vanem mees ja üks kena blond tsikk. Mitte, et mul oleks Byrne-i ja Sorvino vastu midagi...aga kuidagi võltsilt mõjus kõik. Blokaadi jubedus jõudis minuni ka läbi nii nigela filmi. Päris uskumatu õudus.

5.

Takers (2010)

Ei tea, mis selles panga röövimise protsessis nii seksikat on, et sellest peab iga viie päeva järel uue filmi tegema. Neid filme on ikka umbes 100 000 tehtud. On halvevmaid ja on paremaid. Head on tõesti head. Näiteks viimane Affleckti oma. Takers ei olnud nüüd kõige hullem. Algus oli küll filmil õudne. Vastikult noored ja ebausutavalt kenad noored mehed olid ennast kenasti riide pannud ja mängisid karjäärikriminaale. Ühel oli väike armas sportauto...teine kandis jälle totakat kaabut viltu peas jne. Kõigile oli nagu püütud anda mingi kiiks, et ära tunda. Ära tunda oli tegelasi tõesti rakse. Igavad ja tundmatut näitlejad. Eriti häbiväärselt deja vu oli pangarööviks valitud viis - laseme inkassoauto läbi asfalti metroosse kukkuda...kamoon.. Takersi parim külg oli lõpp. Viimased neljandik filmist oli täitsa okei. Üks päris mõnus tagaajamislõik ja normaalne lõpumäng. Kokkuvõttes oli film ikka kõle keskpärasus. Kellegil seda vaatama tormata küll ei soovitaks. Kindlasti näete selle kunagi aastate pärast mõnel ilusal õhtul Kanal 2-st ära.

5.

Major Dundee (1965)

Peckinpahi filmid mulle üldiselt on meeldinud. Palju kärtsu ja mürtsu.. lisaks omapärane aeglane jutustamine. Ootasin sellelt filmilt ka suht palju. Charlton Heston on minust kuidagi kaugeks jäänud. Vilksavad mööda sõjavankril piitsa vibutav Ben Hur või siis tegelane Ahvide planeedilt...või siis vananev relvahull Michael Moore-i dokumentaalist. Polegi vist teadlikult ja tervenisti mõnda temaga filmi vaadanud. Selline viktoriininäitleja minujaoks. Pärast nägemist ütleks, et pikk, kena aga jube igav.

Filmi enda algus oli okei. Ootasin ju palju. Mõtlesin ootusärevalt teemaarendustele sügavaid mõtteid otsa. Poolepealt sain aru, et pole vaja mõelda. Pole siin mingit sügavat mõtet. Mõtetu heegeldamine inimtunnete teemal. Paras keskpärane Õnne 13. Kärtsu ja mürtsu oli ka vähe. Film oli ainult siis huvitav kui Richard Harris kaadris oli. See mees hakkab meeldima. Peaks esimesed Harry Potterid ka tema pärast uuesti vaatama.

4.

Blow Dry (2001)

Spordifilmidega mul veab. Eks ma ise ka otsin neid. See siin räägib juuksurite inglise liigast. Juuksurlus ei ole nüüd see ala, mis mul pirnid peas põlema paneb. Adam Sandleri juuksurifilmi ei vaataks ma mitte mingi raha eest. Britide romantilised koomikud teevad aga imet. Film oli puhas rõõm. Lahedad näitlejad, keerukad suhted ja südamlik huumor. Kummaline, et enamus inglise sellistes läilades romantikakomöödiates on tunne, et näitlejad teevad tööd mõnuga. Nagu ei olekski töö. Ameerika romantikud seda ei oska.

6.

The Incredibles (2004)

Pärast algklasse pole multifilmid mind väga köitnud. Seekord tahtsin tahtsin titele näidata. Titt natuke vaatas, siis läks oma asju ajama. Kummaline küll, aga mina jäin huviga vaatama. Nii head pikka ameerika multikat pole ammu ...võibolla mitte kunagi näinud. Tõsiselt hea kraam. Tavaliste jääaeg-shrek stiilis teoste viga on selles, et need tüütavad pärast pooletunnist vaatamist ära. Sisu saab otsa ja jäävad ainult poolkõvad naljad. Imelised üllatas tõsiselt. Pole ammu ühelegi päris filmile niimoodi kaasa elanud. Nõmedaid multikanalju ei tehtud ka peaaegu üldse. Poole filmi pealt tuli titt ka tagasi ja vahtis silmad punnis lõpuni. Eesti näitlejate pealelugemine oli ka parim, mis ma kunagi kuulnud olen. Plussiks oli loomulikult ka see, et Evelin Pange ja Tiit Suka tegelased olid väga nende enda nägu:)

8.

Thunderbolt and Lightfoot (1974)

Ilusal suvepäeval kohtuvad viljapõllul kaks meest. Üks on just Pontiac Trans Am-i ärandanud noor päiksekiir Jeff Bridges ja põgenev pastori- riietuses Clint Eastwood. Algab seiklusrikas roadmovie. Kulminatsioon saabub pangarööviga. Michael Cimino esimine film. Järgmiseks oli Hirvekütt. Ausalt tunnistan, et Cimino fänn pole kunagi olnud. Hirvekütt ka oluliselt ei meeldinud ja kustumatut jälge ei jätnud. Natuke igav ja aeglane minu maitsele. Film tammus paigal. Kuigi paberite järgi oli tegemist seiklusfilmiga, siis tegelikult oli selline meeste film. Palju autosid, sõprus ja lausa tunded. Kahtlustan, et tänapäeval oleks film Eastwoodi ja Bridgese suudlusega lõppenud. Kuna ajad olid teised, siis lõppes lihtsalt kurvalt. Jeff Bridgese ainus oscari nominatsioon (kuni selle aastani). Päris kaua pidi teist ootama. Noort dude-i on huvitav vaadata. Selline väga noor ja väga ilus ja väga elav. Praegu on hoopis teine tüüp.

5.

Wanted (2008)

Üks koomiksifilm, mis mulle meeldis. Hulluks ei ajanud, aga meeldis. Tore värviline meelelahutus. Lavastaja isik sai alles pärast filmi vaadatud. Tulnud venemaalt ja teinud päris korraliku vene vampiirifilmi. Täpsemalt ainsa vene vampiirifilmi, mida ma kunagi vaadanud olen. Jusiis Hollywoodis keegi ka vaatas ja nii see läks. Wanted-e juures häiris mind Angelina Jolie. Mitte, et ta midagi oleks väga halvasti teinud, aga jäi mulje, et see on rohkem film temast. Peaosaline ja Morgan Freeman tundusid olevata teisejärgulised. Isegi plakatil laiutas revolvrit jõllitav Jolie 4 korda suuremalt kui kangelane. Tunnetan turundusosakonna meeletut survet. Filmi valmis tegemine on küll tähtis, aga selle mahamüümine tundub olevat tähtsam. Kuid ikkagi Jolie oli siiski pesuehtne kõrvaltegelane. Natuke segas. Liiga palju tombriderlikku vähkremist tema poolt. Kui see kõrvale jätta, siis omasuguste seas väga tubli film. Samas järjeosa väga ei oota. Kogu see peen lugu räägiti esimeses osas ära. Edasi saab ainult allamägi olla. Timuri nimelise lavastaja kõige viimasem projekt tundub eriti raju olevat. Räägib Abraham Lincolni-st kui vampiirikütist. Mida kõike välja ei mõelda.

6.

Chinatown (1974)

Film ei ole tegelikult mustvalge. Pilt lihtsalt meeldis. Eredavärviline, aga tõsine lugu nuhk Jacki paarist pingelisest päevast. Kui lugu lauale laotada, siis ei olegi eriti põnev. Põnevaks teeb see kuidas Polanski seda jutustab. Pidevalt tõusev pinge. Külm surmaoht läheneb iga minutiga. Peategelane aga säilitab mõnusalt rahu kuni lõpuni välja. Jack Nicholson oli tippvormis. Aasta hiljem tuli lend üle käopesa. Hilisem Nicholson on mulle natuke ebameeldiv. Seitsmekümnendate Nicholson on täpselt paras. Ei ole liiga aeglane jutt, ega ole juuksed veel liiga rasvaselt kukla suunas kammitud. Jõuline väike mees. Hea, et protsendi pruut Ali MacGraw Steve McQueeni juurde plehku pani ja Faye Dunaway rolli valiti. MacGraw on küll väga ilus naine, aga Dunaway sobib lihtsalt rolli ideaalselt. Pole liiga ilus, pole liiga noor aga väga salapärane. Film üldiselt meenutas mulle väga Variautorit. Kuigi kahe filmi vahel on üle 25 aasta vahet on pinge sama. Mustad pilved kogunemas üha raskemini olukorda kontrolliva peategelase pea kohale. Sarnaselt Variautorile on Polanski õnneliku lõpu õnnetuks muutnud. Õnnelik lõpp sellisele mehele hästi ei istu, kelle eluloos Charles Mansoni nimeline tragöödia figureerib. Lahe detailne osa on filmis Polanskil endal. Väike vastik hamster, kes Jacki nina ära veristab. Mille tulemusena Nicholson peab oma näitleja annet läbi jõulise plaastri tõestama. Saab hakkama.
Postituse jaoks infot kogudes leidsin üllatusega, et Chinatownile on ka järg tehtud. Polanski asemel lavastas Nicholson ise. Peab vaatama.

9.

The Gingerbread Man (1998)

Paberil oli uhke. Altman lavastab ja Grisham kirjutab filmi jaoks spetsiaalselt loo. Näitlejad tunduvad ka enamvähem tasemel. Tulemus oli parimal juhul keskpärane. Võibolla ootasin liiga palju. Grisham on üks mu loetavamaid autoreid. Teda on nii lihtne lugeda. Tavaliselt ostan raamatu ja loen kahe õhtuga läbi. Aga eks Grishamil ole ka viletsamaid lugusid. See oli üks nendest. Igavavõitu ja etteaimatav. Peale Firma ja Pelikaani memorandumi polegi tema raamatutest korralike filme suudetud teha. Piparkoogimehikse puhul vedas ka peategelane alt. Kenneth Branagh ei seostu mul kuidagi eduka advokaadina. Natuke ülehinnatud näitleja.

5.

The King`s Speech (2010)

Enne filmi: Nägin filmi kirjeldust, nägin pilte, nägin näitlejate nimesid. Kõik. Selge. See on õnnestunud film. Ei olnud vähimatki kahtlust. Sellist asja ei saa lihtsalt p***e keerata. Mõni päev hiljem hakkas igast aknast laekuma sõprade ja tuttavate ülistavad arvamusi filmist. Isegi spordikanal ESPN mustanahaline saatejuht rääkis pesapalli ja korvpalliuudiste vahepeale paar lauset King Speech-ist ja lõpetas hüüatusega "Colin Firth, baby". Päris õudne positiivne aatompomm. Tavaliselt ma hoidun selliste filmide vaatamisest aasta või paar. Niiakauaks kui kõmu on vaibunud ja suudan rahulikult vaadata. Seekord polnud mõtet oodata. (Kõik. Selg.e See on õnnestunud film.)
Kinos: Saal oli suht täis. Saal oli väike. peale minu oli veel umbes 2 alla 50 aastast meest. Enamus publikust olid vanad ja vanemad ja natuke vähem vanad naised. Vanad olid kuninga peale tulnud..nooremad äkki siis Colin Firthi pärast.
Filmist: Millegipärast oskavad inglased teha oma ajaloost ja ajaloolistest isikutest suht tihti suurepäraseid filme. Ameeriklased jälle ei suudaks George Washingtonist mitte iialgi sellist filmi teha, mis oksele ei ajaks. Garanteerin. Kuninga kõne ei olnud eriti põnev või väga vaimukas. Kuninga kõne oli lihtsalt õnnestunud film. Suurepärane plot, geniaalne cast ja suurepärane väike story. Tähtsuselt tähtsaim sõna on "väike". Filmi tegi just mõnusaks probleemi meeldiv tähtsusetus. Kuningas kogeles..heh..big deal ..bo-huu. Ajaloo mõttes tõesti tähtsusetu detail, aga kõige paremad lood ongi väiksed ja inimlikud. Kõige suuremad võidud on need, mida saavutad iseenda üle. Nojah, et inglise kuningas ei ole enam nii kõva sõna kui vanasti. Hobuse seljas lahingus särada ei saa vms. Pigem selline ratastega õnnetu inimine, keda vastavalt vajadusele ja traditsioonile kuhugi kohale veeretatakse ja kes peab paberilt maha lugema teksti, mida ta ise kirjutanud pole. Ühesõnaga inimene täidab enda ajaloolist kohust. Niikaua kui temalt seda nõutakse on ta mingis mõttes kangelane. Näitlejatest: Colin Firth-ist ja Goeffrey Rushist on kindlasti juba palju ja ülistavalt räägitud. Mina kiidaks ka kõrvalosade täitjaid. Michael Gambon ja Guy Pearce said oma osadega samuti suurepäraselt hakkama. Guy Pearce tahaks tihedamini näha. Colin Firthilt vaevalt keegi oscarit ära suudab võtta. Jõuline roll. Puhas sooritus. Režissöörile ennustaks ka suurt tulevikku. Viimased kaks filmi on küll head olnud.

10.