Eranuhk Harry Caul (Gene Hackman) täidab kolleegidega rutiinset tööotsa. Vaja lindistada pealtnäha tavaliste noorte armunud inimeste vestlust. Kõhutunne annab Harry-le häirekella. Vestlus, mis tundub süütu ja tühine varjab endas midagi. Edasi on kõik üks närvide mäng. See närvide mäng läks minujaoks pisut pikaks. Mitte, et film oleks kuidagi halb olnud. Vastupidi. Film oli suht suurepärane. Tempo mulle lihtsalt ei istunud. See monteerimata 20 minutiline stseen, mis järgnes ülinaljakale nuhkide messile oli minujaoks pisut piinav. Sama tunne valdaks mind vist ka mõnel klassikalise muusika kontserdil. Saan aru, et kõik mis lavalt tuleb on puhas kuld, aga põlved hakkavad nihelema ja uni tuleb peale. Saan aru, et kõik see oli vajalik pingelist ja võimast lõppakordi sisse juhatama, aga selline aeglane tempo ajas pisut hulluks. Mölutamine mulle ei istu. Lähen liikluses ka marru, kui keegi sõidab minu ees aeglasemalt kui piirkiirus ja möödasõit on võimatu. Verinoort Harrison Fordi oli väga huvitav vaadata ja veel paha mehe rollis.
6.
1 kommentaar:
tunne oli sama..sama siin, et see on hea mis sealt tuleb..vaata nüüd..
Postita kommentaar