Lapsepõlve üks paremini säilinuid kinoelamusi. Kuna ideoloogiliselt selline raske kraam tänapäevas seedimiseks, siis telerist seda filmi väga ei näidata. Kahju natuke. Eile filmi vaadates oli elamus suur. Krt see film on hea. Väga hea. Müts maha Jüri Müüri ees, et suutis sellisel aastaarvul teha sellise karmi ja suht ausa sõjafilmi. Kommunistlik alatooni on üllatavalt vähe ja tolleaegsetele vene sõjafilmidele omast imalat heroilisust on veelgi vähem. Sakslased ei ole näpitsprillidega sadistid ja punaarmeelased ei sure alles 24-ndat kuulitabamust ja pärast tankirusika tanki suunas heitmist. Sõda on kujutatud sellisena nagu ta on. Rõve üritus. Imetlusväärne oli kuidas olematute vahenditega (Filmis nägin umbes 1 tanki (seegi tundus vineerist olevat) ja mõnda markeerivat lõhkelaengu plahvatust) suudeti lugu jutustada nii, et suutsid uskuda nende meeste tundeid ja argipäeva. Loomulikult ei saa ära unustada ka vinget dialoogi. Samapalju mõnusaid ütlemisi on meelde jäänud kui Viimsest reliikviast ja Mehed ei nutast. Juhuslikult olen raamatut ka lugenud. Film ei jää raamatule kuidagi alla. Sama hea. Eesti oma Full Metal Jackets.
9.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar