Põhja-Iirimaa. 70-ndate algus. Õudne koht ja õudne aeg. Hoolimata keeldudest ja ohtudest otsustavad kiusatud katoliiklased teha inimõiguste teemalise rahumarsi. Ega kuninganna sõjavägi loll olnud, teadis küll, et inimõigused on toredad küll, aga tõeline probleem on ikka Inglismaa okupatsioon. Igal ühel on vähemalt kujundlikult kivi mantlitaskus. Plahvatusohtlik olukord tagasihoidlikult öeldes. Umbes nagu tõrvikutega ilutulestikutehasesse ekskurssioonile minna. Lõppes nii nagu karta oli. Lendasid kivid ja vingusid kuulid. Noored iirlased said ennast välja elada kive loopides ja karmid eriüksuslased said oma stressi inimesi tulistades vähendada. Jube nõme olukord tundus kõigil olevat. Siiamaani vist on seal nõme olukord. Greengrass on võimas. Imelik, et ma talle varem tähelepanu pole pööranud. Selline dokumentaalsuse lavastamine meeldib mulle hullupööra. Meeldis ka see, et autor oli püüdnud briti sõdureid inimestena näidata. Noh tahan öelda, et oli jäänud kuidagi erapooletuks. Igaüks sai ise vaadata ja mõelda. Noh nendele, kes ei suutnud otsustada, need kuulasid tiitrite peale U2-te ja tegid õige otsuse. Kui lõpetuseks tänavafilossoofi mängida, siis selliste meeleavalduste point ongi ennast võimalikult massilisena näidata ja siis lasta ennast konflikti provotseeruda ja siis on võimalikud variandid olla ohver. Kas saada nuuti, vangi või surma.
8.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar