Lõpuks ometi üks hea sõjafilm Iraagi sõjast. Või täpsemalt selline, mis mulle meeldis enamvähem iga kandi pealt. Tempo oli oivaline. Vaatasin seda väga väga valju heliga. Kardan, et maja oleks võinud vabalt maha põleda ilma, et ma seda tähele oleks pannud. Seda kui õige, vale või naiivne filmi sisu oli, see mulle ei läinud absoluutselt korda. Tore oli ka see, et operaatoril oli statiiv koju jäänud. Sellist kaameraga vehkimist pole ammu näinud. Tavaliselt see mind häirib, aga antud juhul meeldis väga. Eks see oli ikka nii. Kinos surevad jalad viletsa filmiga kiirest ära, aga hea filmiga ei pane eriti tähelegi. Jube oli vaadata kui ulmeliseks see tänapäeva sõdimine on läinud. Tehniliselt on ikka väga kaugele tapmiskunst arenenud. Tundub, et inimpool on ikka kõvasti maha jäänud. Luurajad on ikka samasugused inimesed ja sõdurid on keskpäraselt koolitatud noorukid, kes on värvatud kuskilt kaubanduskeskuse parklast. Laserid,kõndivad metallämblikud ja jedilaevad pole enam mägede taga. Aga see, et kui halvasti Ameeriklastel idamaal läheb oma kalliste tapamänguasjadega näitab, et tehnika on haavatav. Üks RPG lask toob taevast mitusada miljonit maksva helikopteri alla ikka sama mõnusalt.
8.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar