Nixon (1995)

Ootasin teistsugust filmi. Sellist kriitilist ja salapärasemat. Oliver Stone ikkagi. Stone oli Nixoniga üllatavalt lugupidavalt ümber käinud. Üritanud mõista. Tabada inimest, mitte keerata nuga skandaalse sündmuse poolt tekitatud haavas. Hästi tehtud. Lisaks Stone-ile peab kindlasti mütsi peast rebima Hopkinsi ees. Tavaliselt tehakse Nixonit grimmiruumis nina moonutamise ja juuksuritoolis kuklale lokkide lisamisega. Hopkins ei teinud midagi, lihtsalt näitles vastavalt. Pärast poolt tundi olin juba otsustanud, et Nixon näebki välja täpselt nagu Hopkins. Tühja sellest, et politseijaoskonnas kahtlusaluste rivist ei valiks keegi Hopkinsist Nixoni pähe välja. Film ise oli kohutavalt pikk ja põhjalik. Vaatasin umbes nädal aega jutti. Iga päeva 20 minutit. Tegin omale seriaaliks.

7.

Inimesed Sõdurisinelis (1968)

Lapsepõlve üks paremini säilinuid kinoelamusi. Kuna ideoloogiliselt selline raske kraam tänapäevas seedimiseks, siis telerist seda filmi väga ei näidata. Kahju natuke. Eile filmi vaadates oli elamus suur. Krt see film on hea. Väga hea. Müts maha Jüri Müüri ees, et suutis sellisel aastaarvul teha sellise karmi ja suht ausa sõjafilmi. Kommunistlik alatooni on üllatavalt vähe ja tolleaegsetele vene sõjafilmidele omast imalat heroilisust on veelgi vähem. Sakslased ei ole näpitsprillidega sadistid ja punaarmeelased ei sure alles 24-ndat kuulitabamust ja pärast tankirusika tanki suunas heitmist. Sõda on kujutatud sellisena nagu ta on. Rõve üritus. Imetlusväärne oli kuidas olematute vahenditega (Filmis nägin umbes 1 tanki (seegi tundus vineerist olevat) ja mõnda markeerivat lõhkelaengu plahvatust) suudeti lugu jutustada nii, et suutsid uskuda nende meeste tundeid ja argipäeva. Loomulikult ei saa ära unustada ka vinget dialoogi. Samapalju mõnusaid ütlemisi on meelde jäänud kui Viimsest reliikviast ja Mehed ei nutast. Juhuslikult olen raamatut ka lugenud. Film ei jää raamatule kuidagi alla. Sama hea. Eesti oma Full Metal Jackets.

9.

The Crazies (2010)

Film, mida on juba vähemalt 1200 korda tehtud. Eksperiment läheb untsu. Levib viirus. Inimesed lähvad peast segi ja läheb veresaunaks. Hea, et zombie-deks ei läinud. See oleks olnud igav. Ega niigi üliheli põnev polnud. Suhteliselt tavaline konveieri toodang.

4.

Surrogates (2009)

Inimesed on leiutanud kummalise elustiili. Ise vedeled kodus toolis ja sinu nukk käib sinu juhatusel mööda linna asju ajamas. Õue sul asja pole. Poes käib ka sinu surrogaat. Noh sotsiaalkeskkonna Second Life füüsiline mudel. Kui jääd autoalla, siis on kaskolaks ja ostad uue nuku. Ise lesid kodus edasi ja rasvud. Päris pentsik aga miks mitte. Eile esimest korda elus marsuuttaksoga koju sõites tundsin ennast samamoodi nagu Bruce Willis esimest korda ilma surrogaadita õue astudes. Ebameeldivalt. Bruce Willise "nukk" oli päris ägedalt kujundatud. Kelmikas blond tukk ja puha. Film ise oli selline majanduslanguse I Robot. Effekte ja möllu oli vähevõitu. Aga võibolla see ongi parem. Kuigi mõned kogemused inimestel selle filmi kohta on pigem negatiivsed, siis mulle vist isegi lausa meeldis. Hea lihtne ja lollikindel ameerika film.

6.

The Conversation (1974)

Eranuhk Harry Caul (Gene Hackman) täidab kolleegidega rutiinset tööotsa. Vaja lindistada pealtnäha tavaliste noorte armunud inimeste vestlust. Kõhutunne annab Harry-le häirekella. Vestlus, mis tundub süütu ja tühine varjab endas midagi. Edasi on kõik üks närvide mäng. See närvide mäng läks minujaoks pisut pikaks. Mitte, et film oleks kuidagi halb olnud. Vastupidi. Film oli suht suurepärane. Tempo mulle lihtsalt ei istunud. See monteerimata 20 minutiline stseen, mis järgnes ülinaljakale nuhkide messile oli minujaoks pisut piinav. Sama tunne valdaks mind vist ka mõnel klassikalise muusika kontserdil. Saan aru, et kõik mis lavalt tuleb on puhas kuld, aga põlved hakkavad nihelema ja uni tuleb peale. Saan aru, et kõik see oli vajalik pingelist ja võimast lõppakordi sisse juhatama, aga selline aeglane tempo ajas pisut hulluks. Mölutamine mulle ei istu. Lähen liikluses ka marru, kui keegi sõidab minu ees aeglasemalt kui piirkiirus ja möödasõit on võimatu. Verinoort Harrison Fordi oli väga huvitav vaadata ja veel paha mehe rollis.

6.

The Escapist (2008)

Väga korralik "põgeneme vanglast" film. Sellistes filmides tahavad kõik meesnäitlejad korra viisaastakus mängida. Selline kindel värk. Läbi eriti kukkuda pole tõenäoline. Tuleb ainult umbes 10 osaline vaimukas põgenemisplaan välja mõelda ja ehitada film selle otsa üles. Seekord oli jah plaan olemas ja natuke vaimukas. Aga hullupööra sellega ainult ei vehitud. Inimlik draama ja pahade meeste pahad omavahelised suhted olid ka selgelt esil. Näitlejad oli väga korralikud. Nii pahad kui head. Millegipärast on kõikides sellistes filmides selline kummaline joppamine, et kanalisatsioonitorud viivad alati kuhugi ..näiteks mahajäetud metroojaama. Noh nii on vist põnev järelikult. Ebausutav aga põnev.

Eriti pahad mehed olid head. Eriti meeldis Damien Lewis pahadest kõige pahemana. Sellist värdjat pole keegi ammu välja mänginud. DL on üldse viimase aja üks lemmikuid. Kohutav tragöödia, et telekompanii otsustas põnevusseriaali (Life) temaga pärast teist hooaega kinni panna.

7.

Bloody Sunday (2002)

Põhja-Iirimaa. 70-ndate algus. Õudne koht ja õudne aeg. Hoolimata keeldudest ja ohtudest otsustavad kiusatud katoliiklased teha inimõiguste teemalise rahumarsi. Ega kuninganna sõjavägi loll olnud, teadis küll, et inimõigused on toredad küll, aga tõeline probleem on ikka Inglismaa okupatsioon. Igal ühel on vähemalt kujundlikult kivi mantlitaskus. Plahvatusohtlik olukord tagasihoidlikult öeldes. Umbes nagu tõrvikutega ilutulestikutehasesse ekskurssioonile minna. Lõppes nii nagu karta oli. Lendasid kivid ja vingusid kuulid. Noored iirlased said ennast välja elada kive loopides ja karmid eriüksuslased said oma stressi inimesi tulistades vähendada. Jube nõme olukord tundus kõigil olevat. Siiamaani vist on seal nõme olukord. Greengrass on võimas. Imelik, et ma talle varem tähelepanu pole pööranud. Selline dokumentaalsuse lavastamine meeldib mulle hullupööra. Meeldis ka see, et autor oli püüdnud briti sõdureid inimestena näidata. Noh tahan öelda, et oli jäänud kuidagi erapooletuks. Igaüks sai ise vaadata ja mõelda. Noh nendele, kes ei suutnud otsustada, need kuulasid tiitrite peale U2-te ja tegid õige otsuse. Kui lõpetuseks tänavafilossoofi mängida, siis selliste meeleavalduste point ongi ennast võimalikult massilisena näidata ja siis lasta ennast konflikti provotseeruda ja siis on võimalikud variandid olla ohver. Kas saada nuuti, vangi või surma.

8.

The Ghost Writer (2010)

Lugesin enne raamatu läbi kui filmi kallale asusin. Päris huvitav oli vaadelda kuidas filmis tehti 3 peatükist 1 minut või siis kuidas mõni kõrvaline tegelane kadus või siis kuidas raamatus kirjeldatud hirmsa plahvatuse asemel oli lihtsalt üks püssilask. Kõik see oli suht okeilt tehtud. Kuigi eriline Polanski fänn pole olnud, siiski peab tunnistama, et see raamatust filmiks tegemise kirvetöö oli väga prohvilt tehtud. Polanski oskab filmi teha. Raamat polnud muidugi väga keeruline või surematu teos. Kahju muidugi, et lõpp oli ära muudetud. See oli liiast. Selline odavalt filmilik. Brosnan mängis seekord McGregori üle. Üldse on viimasel ajal liiga palju McGregorit vaadatud. Koomik Belushi tegi lahed pisiosa ja Kim Cattrall-i oli meeldivalt kummaline vaadata ilma, et keegi oleks teda kapipeal keppinud.

6.

The Number 23 (2007)

Üks neid Jim Carrey tõsisemat laadi ponnistustest. Film algas huvitavalt. Mõnusalt segane ja salapärane. Huvitav disordrer. Tõstatati küsimusi. Põnev ühesõnaga. Edasin käik oli paras pettumus. Läks selliseks sogaseks. Eriti midagi vaimukat ei olnud. Lihtsalt veiderdasid oma poolteist tundi ära. Venis ka parajalt. Tunnistan ausalt...hullude filmid mulle ei meeldi reeglina. On ka muidugi erandeid ..kui J.Nicholson Here`s Johnny hüüab on lahe. Aga see film oli paras jamps.

3.

The Fourth Angel (2001)

Film terroristidest, mis valmis kolm nädalat enne kui lennukid New Yorki rammisid. Päris humoorikas on vaadata. Terrorism oli veel selline veidrike värk. Kuskil kaugel toimuv meelelahutus. Kui tavaliselt on ikka kombeks öelda, et häh see Hollywoodi liialdus, et elus pole üldse asi nii hull. Siis selle filmi puhul võib mõnuga öelda, et elu näitas filmile täiega koha kätte. Terroristid osutusid täiest toimivateks ja ohtlikeks inimesteks. Karta on, et pärast 9/11 nii lolle filme terroristidest ei üritata enam teha. Film ise oli väga õnnetu. Tundus, et tegemist oli omamoodi inimkatsega, kus ühte võttepaika koondati suurpärased näitlejad ja siis üks viletsamaid näitleja ühest noorteseriaalist. Lisaks anti neile käsikiri, mis oli ÕUDNE. Nii lollis filmis peaksid peaosasid jagama Steven Segal ja Dolph Lundgren, mitte Jeremy Irons ja Forest Whitaker. Tahaks väga teada, mis krdi nipiga nad sinna filmi mängima meelitati. Tundub, et mängus oli mingi pantvangidraama või kohutavad hasartmängu võlad. Kõik siin filmis oli halb. Komöödia.

2.

Harry Brown (2009)

Hämmastavalt sarnased on kõik sellised filmid. Endine eriüksuslane saab vanaks, tekib tahtmine veel midagi ära teha, ostab relva...tuvide laskmiseks ja hakkab niitma. Vähemalt 5 sellist filmi tuleb meelde. Mõned on halvemad...mõned paremad ja need võidavad oscareid. Deja vu on ikkagi tähelepanuväärne. Kujutan ette...olen 80 aastat vana..vaatan vanadekodu telerist filmi kuidas 80 aastane Brad Pitt või Matt Damon etendab püüdlikult endist Iraagi sõja veterani, kes notib lasepüstolist maha paljusid pahasid inimesi, kes on oma surma ära teeninud. See kõik on nii tehtud ja nähtud teema, et vaimustuse esile kutsumiseks peab ikka üks krdi hea film olema. See oli selline keskpärane.

5.

Duplicity (2009)

Raske juhus. Ei oska eriti midagi öelda. Juba esimene dialoog Dubais oli ülivõlts ja näideldud. Ei ole võimalik, et kaks inimest omavahel niimoodi suhtlevad. Räägivad argipäevastest asjadest nagu mängiks Hamletit. Nii see jäi ka läbi filmi. Hinge eriti filmis polnud. Meenutas plastmassist õuna. Õelusest või kurbusest märkasin, et Julia Roberts hakkab kohe kohe vanaks jääma. Juba olid hooletumatest kaameranurkadest näha ajahamba julma tööd. Kõrvalosatäitjad olid seekord lahedamad kui peaosatäitjad.

5.

Nightwatch (1997)

Veel üks elus näida eurooplasel oma kuulsaimat filmi hollywoodis staaridega uusti teha. Kõige hullem kindlasti ei olnud. Päris vaadatav. Lihtne põnev film. Öövahi töökoht on mulle millegipärast alati huvitav tundunud. Kunagi pensionäripõlves tahaks ära proovida. Saab olla oma mõtetega üksi ja vaikuses. Kas just surnukuuris...aga miks mitte. McGregor oli harjumatult noor. Trainspottingu vanuses. Praegune McGregor on kuidagi teistsugune. Lihvitum ja igavam. Nolte tegi kindlapeale ja hea rolli. Selline osa on liiga temalik. Väga pingutama ei pidanud. Režisööri soovitud Harrison Ford oleks ka huvitav olnud.

6.

Edge of Darkness (2010)

Filmi esimestest kaadritest sai aru, et selles thrilleris romantilist liini pole ja võllanalju vahelduseks ei visata. Peategelase imearmas tütar lastakse koduuksel-isakõrval julmalt pumppüssist maha. Algus oli filmil hea. Isegi väga hea. Tekkis korraks tunne, et lausa põnev ja huvitav on. Mida edasi, seda halvemaks läks. Detektiivitöö tundus liiga lihtne. Lõngakera hargnes nagu imeväel. Kõik rääkisid ilusti talle kõik ära. Imeväel ilmus dirtyharryliku peategelase autosse suur ja kohmakas läptop kui tekkis vajadus DVD-d vaadata jne. Kuskil filmi kolmandikuks oli juba kõik selge. Oli jäänud ainult küsimus, millal kättemaksust pakatav Mel Gibson kaabakad auklikeks laseb. Jäigi mulle pisut arusaamatuks, miks krdi pärast ta neid tunduvalt varem sodiks ei tulistanud. Käis ja veiderdas. Paljud ilusad inimesed said selle mõtetu venitamise tõttu hukka. Mel Gibsoni kohta peaks ütlema, et vananemine talle lausa sobib. Halliks minevad ja hõrenevad juuksed harmoneeruvad hästi kortsulise laubaga. Annaks keegi talle vaid mõne laheda osa mängida. Näiteks kurja tegelast vms. Need madmax-martin briggs-i ajad on möödas.

4.

Nighthawks (1981)

Stallone oli omal ajal ikka täielik kunn. Nii karmi kostüümi ja näokarvadega politseiniku ei tulegi ühestki filmist meelde. Praegu on räpparid ja sutekad ameerikas vast sellised. Aga ässad võivad eksperimenteerida. Film oli nagu oli. Üks terrorist läheb liiga härga täis ja eemaldub organisatsioonist. Hakkab nö oma asja ajama. Tuleb New Yorki. Luuakse taskforce...tema ohjeldamiseks. Mingil seletamatul põhjusel võetakse sinna tööle selline julm aga õiglane moenarr. Ühesõnaga mees tänavalt. Ja siis läheb asjaks, mida võiks vist nimetada kassi ja hiire mänguks. Mäng on küll selline keskpärane ja kohmakas. Õnneks mängib hiirt selline suurepärane näitleja nagu Rutger Hauer, kes oskab ka keskpärase paha mehe silmapaistvalt ära mängida. Filmimuusika oli 80-ndatele omaselt jube. Seekord oli diskorütmi asemel selline halb proge-rock. Haiglane pinin ja vinin.

5.

Brassed Off (1996)

Selline hea ja lihtne briti nukker komöödia. Kaevanduslinn elab läbi suuri muutusi. Söekaevanduste aeg hakkab otsa saama. Ees ootab üle saja aasta töötanud kaevanduse sulgemine. Margaret Thatcher möllab Londonis. Inimesed on tuleviku pärast mures. Pilkases pimeduses on lootuskiireks kaevanduse orkester, kes raskustest hoolimata tahab tulla inglismaa meistriks. Aasta hiljem tehti täpselt samasisuline teine film striptiisi võtmes, mis sai veelgi kuulsamaks. BO hiilgab südamlikusega. Näitlejad on head. Muusika on lahe.

6.

Valkyrie (2008)

Tom Cruise-l on tulemas või oli juba ära see hetk elus, mida vist võib kutsuda keskea kriisiks. Ta tahab, midagi suurt ja üllast ära teha. Teha midagi, mida võetakse tõsiselt. Ei saa just öelda, et seda filmi saaks tõsiselt võtta. Välja tuli kentsakas sõjadraama, mis sobiks näidata eelkooliealistele. Meenutas ajalooõpikut lihtsameelsetele ja laiskadele. Sellist paksude läikivate kaantega ja kus on paaalju pilte. Üks värvilisem kui teine. Eriti naljakad olid filmis need nö suspense kohad ...need ei töötanud üldse ja olid pigem naljakad. Lähiplaan liikuvast silmast ..ja nii edasi. Film ise oli ka selline pisut naeruväärne. Tom Cruise-l meeldib ennast peeglist vaadata. Enamus stseene oli üles ehitatud ainult sellele, et Tom oleks perfektselt näha ja imekena valgusega.

3.

Bangkok Dangerous (1999)

Ei ole mina saanud aru, miks mitteameerika režisöörid kuulsaks saades tahavad oma läbimurde filmid ameerikas suure rahaga uuesti teha. Ei tea küll ühtegi, mis oleks sellisest iseenese remake-ist paremaks läinud. Võtkem näiteks need Pangi vendade see film. Originaal, mida siin nüüd arvustan oli suht vinge. Nojah ..lugu oli selline ..lihtsakoeline. Kõik muu oli jälle hea. Värske ja nutikas. Miks küll oli vaja 10 aastat hiljem teha Nicolas Cage-i selline bling-bling uusversioon. Esmane oli tuhat korda etem.

6.

Cop Land (1997)

Ja veel üks järjekordne lugu NYPD-st. Millegipärast panevad need sinised mundrid ja pisut kentsakalt kõrgel kantav relvavöö stsenaristidel sule lendama. Küll oli alles näitlejate tulevärk. Ja kõik olid väga vormis. Kõik endast lugupidavad näitlejad peavad kord elus New Yorgi politseis töötamist etendama. Osad vist kindlasti korda kümme.Aga rollid olid seekord mitmekesised ja De Niro-d ja Keitelid said ennast tühjaks näidelda. Filmi hakkas vaatama hoopis pessimistlike tunnetega. Stallone..mängis sellist natuke ohmut. Sellist heatahtliku hädavarest, kes oli sheriifiks ainult politseinikele mõeldud linnaosast. Algus ikka tuli harjuda ja isegi naeru pugistada. Jube raju oli vaada kuidas Stallone musklis näolihased õrnust ja hingeliigutust väljendasid. Huh. Aga naljaks lugu juhtus. Mingi 15 minutiga harjus ära ja ma jäin tema rolli lausa uskuma. Oli selline nunnu koljat. Notre Dame-i kellamees. Üldiselt oli film ikka väga hea.

7.

Brooklyn`s Finest (2009)

NYPD-st järjekordne lugu. Neid on juba vist tehtud miljoneid. Kuidagi on meelde jäänud,et peaaegu alati on neil vahvatel politseinikel mingi isiklik jama ja kohutavalt väiksed palgad ja tänu sellele väga väga suur kiusatus hakata pahaks. Selline melodramaatiline politseiosakond tundub olevat. Oh, kus nad tahaksid kolida Miamisse ja saada hõbedasi Hummereid juhtivateks Horatio Caini alluvaks.
Film ise võtab ette kolma politseiametnikku. Ühte mängib Richard Gere, kelle kanda on vananenud ja läbipõlenud hallpea osa, kel on nädal aega pensionini minna. Pole olnud karjääri, probleemid on alkoholiga ja naine on maha jätnud. Ühesõnaga ebaõnnestunud elu. Gere jääb pisut hätta. Pole eriti usutav näiteljavariant rolliks, kus kangelane ärkab hommikul ja paneb püssitoru suhu ja mõtleb enesetapust. Pisut piinlik oli. Pidin paar kohta edasi kerima.
Teine liin käsitleb ühte infiltreerujat, kes peab oma sõbra ja elupäästja vahele võtma. Jälle kuidagi nähtud ja läige teemaliin. Aga Don Cheadle on neist kolmest kõige pärem näitleja. Ühesõnaga veab välja.
Kolmas ja vaieldamatult režisööri lemmikliin vaatleb paljulapselist pereisa (Ethan Hawke), kes maadleb raskete dilemmade haardes. Noh filmi alguses juba enam ei maalde. On otsustanud, et peab saama raha. Narkodiilerite mõrvamine ja röövimine tuleb pärast kirikus andeks paluda.
Filmist endast oleks oodanud rohkem. Treeningpäeva tasemele (mis on vaieldamatult Antoine Fuqua kõige parem film) BF ei küüni. Teemad on kuidagi mämmutatud. Draama on liiga seebiooperlik. Valgub laiali.

4.