Surrogates (2009)

Inimesed on leiutanud kummalise elustiili. Ise vedeled kodus toolis ja sinu nukk käib sinu juhatusel mööda linna asju ajamas. Õue sul asja pole. Poes käib ka sinu surrogaat. Noh sotsiaalkeskkonna Second Life füüsiline mudel. Kui jääd autoalla, siis on kaskolaks ja ostad uue nuku. Ise lesid kodus edasi ja rasvud. Päris pentsik aga miks mitte. Eile esimest korda elus marsuuttaksoga koju sõites tundsin ennast samamoodi nagu Bruce Willis esimest korda ilma surrogaadita õue astudes. Ebameeldivalt. Bruce Willise "nukk" oli päris ägedalt kujundatud. Kelmikas blond tukk ja puha. Film ise oli selline majanduslanguse I Robot. Effekte ja möllu oli vähevõitu. Aga võibolla see ongi parem. Kuigi mõned kogemused inimestel selle filmi kohta on pigem negatiivsed, siis mulle vist isegi lausa meeldis. Hea lihtne ja lollikindel ameerika film.

6.

The Conversation (1974)

Eranuhk Harry Caul (Gene Hackman) täidab kolleegidega rutiinset tööotsa. Vaja lindistada pealtnäha tavaliste noorte armunud inimeste vestlust. Kõhutunne annab Harry-le häirekella. Vestlus, mis tundub süütu ja tühine varjab endas midagi. Edasi on kõik üks närvide mäng. See närvide mäng läks minujaoks pisut pikaks. Mitte, et film oleks kuidagi halb olnud. Vastupidi. Film oli suht suurepärane. Tempo mulle lihtsalt ei istunud. See monteerimata 20 minutiline stseen, mis järgnes ülinaljakale nuhkide messile oli minujaoks pisut piinav. Sama tunne valdaks mind vist ka mõnel klassikalise muusika kontserdil. Saan aru, et kõik mis lavalt tuleb on puhas kuld, aga põlved hakkavad nihelema ja uni tuleb peale. Saan aru, et kõik see oli vajalik pingelist ja võimast lõppakordi sisse juhatama, aga selline aeglane tempo ajas pisut hulluks. Mölutamine mulle ei istu. Lähen liikluses ka marru, kui keegi sõidab minu ees aeglasemalt kui piirkiirus ja möödasõit on võimatu. Verinoort Harrison Fordi oli väga huvitav vaadata ja veel paha mehe rollis.

6.

The Escapist (2008)

Väga korralik "põgeneme vanglast" film. Sellistes filmides tahavad kõik meesnäitlejad korra viisaastakus mängida. Selline kindel värk. Läbi eriti kukkuda pole tõenäoline. Tuleb ainult umbes 10 osaline vaimukas põgenemisplaan välja mõelda ja ehitada film selle otsa üles. Seekord oli jah plaan olemas ja natuke vaimukas. Aga hullupööra sellega ainult ei vehitud. Inimlik draama ja pahade meeste pahad omavahelised suhted olid ka selgelt esil. Näitlejad oli väga korralikud. Nii pahad kui head. Millegipärast on kõikides sellistes filmides selline kummaline joppamine, et kanalisatsioonitorud viivad alati kuhugi ..näiteks mahajäetud metroojaama. Noh nii on vist põnev järelikult. Ebausutav aga põnev.

Eriti pahad mehed olid head. Eriti meeldis Damien Lewis pahadest kõige pahemana. Sellist värdjat pole keegi ammu välja mänginud. DL on üldse viimase aja üks lemmikuid. Kohutav tragöödia, et telekompanii otsustas põnevusseriaali (Life) temaga pärast teist hooaega kinni panna.

7.

Bloody Sunday (2002)

Põhja-Iirimaa. 70-ndate algus. Õudne koht ja õudne aeg. Hoolimata keeldudest ja ohtudest otsustavad kiusatud katoliiklased teha inimõiguste teemalise rahumarsi. Ega kuninganna sõjavägi loll olnud, teadis küll, et inimõigused on toredad küll, aga tõeline probleem on ikka Inglismaa okupatsioon. Igal ühel on vähemalt kujundlikult kivi mantlitaskus. Plahvatusohtlik olukord tagasihoidlikult öeldes. Umbes nagu tõrvikutega ilutulestikutehasesse ekskurssioonile minna. Lõppes nii nagu karta oli. Lendasid kivid ja vingusid kuulid. Noored iirlased said ennast välja elada kive loopides ja karmid eriüksuslased said oma stressi inimesi tulistades vähendada. Jube nõme olukord tundus kõigil olevat. Siiamaani vist on seal nõme olukord. Greengrass on võimas. Imelik, et ma talle varem tähelepanu pole pööranud. Selline dokumentaalsuse lavastamine meeldib mulle hullupööra. Meeldis ka see, et autor oli püüdnud briti sõdureid inimestena näidata. Noh tahan öelda, et oli jäänud kuidagi erapooletuks. Igaüks sai ise vaadata ja mõelda. Noh nendele, kes ei suutnud otsustada, need kuulasid tiitrite peale U2-te ja tegid õige otsuse. Kui lõpetuseks tänavafilossoofi mängida, siis selliste meeleavalduste point ongi ennast võimalikult massilisena näidata ja siis lasta ennast konflikti provotseeruda ja siis on võimalikud variandid olla ohver. Kas saada nuuti, vangi või surma.

8.

The Ghost Writer (2010)

Lugesin enne raamatu läbi kui filmi kallale asusin. Päris huvitav oli vaadelda kuidas filmis tehti 3 peatükist 1 minut või siis kuidas mõni kõrvaline tegelane kadus või siis kuidas raamatus kirjeldatud hirmsa plahvatuse asemel oli lihtsalt üks püssilask. Kõik see oli suht okeilt tehtud. Kuigi eriline Polanski fänn pole olnud, siiski peab tunnistama, et see raamatust filmiks tegemise kirvetöö oli väga prohvilt tehtud. Polanski oskab filmi teha. Raamat polnud muidugi väga keeruline või surematu teos. Kahju muidugi, et lõpp oli ära muudetud. See oli liiast. Selline odavalt filmilik. Brosnan mängis seekord McGregori üle. Üldse on viimasel ajal liiga palju McGregorit vaadatud. Koomik Belushi tegi lahed pisiosa ja Kim Cattrall-i oli meeldivalt kummaline vaadata ilma, et keegi oleks teda kapipeal keppinud.

6.

The Number 23 (2007)

Üks neid Jim Carrey tõsisemat laadi ponnistustest. Film algas huvitavalt. Mõnusalt segane ja salapärane. Huvitav disordrer. Tõstatati küsimusi. Põnev ühesõnaga. Edasin käik oli paras pettumus. Läks selliseks sogaseks. Eriti midagi vaimukat ei olnud. Lihtsalt veiderdasid oma poolteist tundi ära. Venis ka parajalt. Tunnistan ausalt...hullude filmid mulle ei meeldi reeglina. On ka muidugi erandeid ..kui J.Nicholson Here`s Johnny hüüab on lahe. Aga see film oli paras jamps.

3.

The Fourth Angel (2001)

Film terroristidest, mis valmis kolm nädalat enne kui lennukid New Yorki rammisid. Päris humoorikas on vaadata. Terrorism oli veel selline veidrike värk. Kuskil kaugel toimuv meelelahutus. Kui tavaliselt on ikka kombeks öelda, et häh see Hollywoodi liialdus, et elus pole üldse asi nii hull. Siis selle filmi puhul võib mõnuga öelda, et elu näitas filmile täiega koha kätte. Terroristid osutusid täiest toimivateks ja ohtlikeks inimesteks. Karta on, et pärast 9/11 nii lolle filme terroristidest ei üritata enam teha. Film ise oli väga õnnetu. Tundus, et tegemist oli omamoodi inimkatsega, kus ühte võttepaika koondati suurpärased näitlejad ja siis üks viletsamaid näitleja ühest noorteseriaalist. Lisaks anti neile käsikiri, mis oli ÕUDNE. Nii lollis filmis peaksid peaosasid jagama Steven Segal ja Dolph Lundgren, mitte Jeremy Irons ja Forest Whitaker. Tahaks väga teada, mis krdi nipiga nad sinna filmi mängima meelitati. Tundub, et mängus oli mingi pantvangidraama või kohutavad hasartmängu võlad. Kõik siin filmis oli halb. Komöödia.

2.

Harry Brown (2009)

Hämmastavalt sarnased on kõik sellised filmid. Endine eriüksuslane saab vanaks, tekib tahtmine veel midagi ära teha, ostab relva...tuvide laskmiseks ja hakkab niitma. Vähemalt 5 sellist filmi tuleb meelde. Mõned on halvemad...mõned paremad ja need võidavad oscareid. Deja vu on ikkagi tähelepanuväärne. Kujutan ette...olen 80 aastat vana..vaatan vanadekodu telerist filmi kuidas 80 aastane Brad Pitt või Matt Damon etendab püüdlikult endist Iraagi sõja veterani, kes notib lasepüstolist maha paljusid pahasid inimesi, kes on oma surma ära teeninud. See kõik on nii tehtud ja nähtud teema, et vaimustuse esile kutsumiseks peab ikka üks krdi hea film olema. See oli selline keskpärane.

5.

Duplicity (2009)

Raske juhus. Ei oska eriti midagi öelda. Juba esimene dialoog Dubais oli ülivõlts ja näideldud. Ei ole võimalik, et kaks inimest omavahel niimoodi suhtlevad. Räägivad argipäevastest asjadest nagu mängiks Hamletit. Nii see jäi ka läbi filmi. Hinge eriti filmis polnud. Meenutas plastmassist õuna. Õelusest või kurbusest märkasin, et Julia Roberts hakkab kohe kohe vanaks jääma. Juba olid hooletumatest kaameranurkadest näha ajahamba julma tööd. Kõrvalosatäitjad olid seekord lahedamad kui peaosatäitjad.

5.

Nightwatch (1997)

Veel üks elus näida eurooplasel oma kuulsaimat filmi hollywoodis staaridega uusti teha. Kõige hullem kindlasti ei olnud. Päris vaadatav. Lihtne põnev film. Öövahi töökoht on mulle millegipärast alati huvitav tundunud. Kunagi pensionäripõlves tahaks ära proovida. Saab olla oma mõtetega üksi ja vaikuses. Kas just surnukuuris...aga miks mitte. McGregor oli harjumatult noor. Trainspottingu vanuses. Praegune McGregor on kuidagi teistsugune. Lihvitum ja igavam. Nolte tegi kindlapeale ja hea rolli. Selline osa on liiga temalik. Väga pingutama ei pidanud. Režisööri soovitud Harrison Ford oleks ka huvitav olnud.

6.

Edge of Darkness (2010)

Filmi esimestest kaadritest sai aru, et selles thrilleris romantilist liini pole ja võllanalju vahelduseks ei visata. Peategelase imearmas tütar lastakse koduuksel-isakõrval julmalt pumppüssist maha. Algus oli filmil hea. Isegi väga hea. Tekkis korraks tunne, et lausa põnev ja huvitav on. Mida edasi, seda halvemaks läks. Detektiivitöö tundus liiga lihtne. Lõngakera hargnes nagu imeväel. Kõik rääkisid ilusti talle kõik ära. Imeväel ilmus dirtyharryliku peategelase autosse suur ja kohmakas läptop kui tekkis vajadus DVD-d vaadata jne. Kuskil filmi kolmandikuks oli juba kõik selge. Oli jäänud ainult küsimus, millal kättemaksust pakatav Mel Gibson kaabakad auklikeks laseb. Jäigi mulle pisut arusaamatuks, miks krdi pärast ta neid tunduvalt varem sodiks ei tulistanud. Käis ja veiderdas. Paljud ilusad inimesed said selle mõtetu venitamise tõttu hukka. Mel Gibsoni kohta peaks ütlema, et vananemine talle lausa sobib. Halliks minevad ja hõrenevad juuksed harmoneeruvad hästi kortsulise laubaga. Annaks keegi talle vaid mõne laheda osa mängida. Näiteks kurja tegelast vms. Need madmax-martin briggs-i ajad on möödas.

4.

Nighthawks (1981)

Stallone oli omal ajal ikka täielik kunn. Nii karmi kostüümi ja näokarvadega politseiniku ei tulegi ühestki filmist meelde. Praegu on räpparid ja sutekad ameerikas vast sellised. Aga ässad võivad eksperimenteerida. Film oli nagu oli. Üks terrorist läheb liiga härga täis ja eemaldub organisatsioonist. Hakkab nö oma asja ajama. Tuleb New Yorki. Luuakse taskforce...tema ohjeldamiseks. Mingil seletamatul põhjusel võetakse sinna tööle selline julm aga õiglane moenarr. Ühesõnaga mees tänavalt. Ja siis läheb asjaks, mida võiks vist nimetada kassi ja hiire mänguks. Mäng on küll selline keskpärane ja kohmakas. Õnneks mängib hiirt selline suurepärane näitleja nagu Rutger Hauer, kes oskab ka keskpärase paha mehe silmapaistvalt ära mängida. Filmimuusika oli 80-ndatele omaselt jube. Seekord oli diskorütmi asemel selline halb proge-rock. Haiglane pinin ja vinin.

5.

Brassed Off (1996)

Selline hea ja lihtne briti nukker komöödia. Kaevanduslinn elab läbi suuri muutusi. Söekaevanduste aeg hakkab otsa saama. Ees ootab üle saja aasta töötanud kaevanduse sulgemine. Margaret Thatcher möllab Londonis. Inimesed on tuleviku pärast mures. Pilkases pimeduses on lootuskiireks kaevanduse orkester, kes raskustest hoolimata tahab tulla inglismaa meistriks. Aasta hiljem tehti täpselt samasisuline teine film striptiisi võtmes, mis sai veelgi kuulsamaks. BO hiilgab südamlikusega. Näitlejad on head. Muusika on lahe.

6.

Valkyrie (2008)

Tom Cruise-l on tulemas või oli juba ära see hetk elus, mida vist võib kutsuda keskea kriisiks. Ta tahab, midagi suurt ja üllast ära teha. Teha midagi, mida võetakse tõsiselt. Ei saa just öelda, et seda filmi saaks tõsiselt võtta. Välja tuli kentsakas sõjadraama, mis sobiks näidata eelkooliealistele. Meenutas ajalooõpikut lihtsameelsetele ja laiskadele. Sellist paksude läikivate kaantega ja kus on paaalju pilte. Üks värvilisem kui teine. Eriti naljakad olid filmis need nö suspense kohad ...need ei töötanud üldse ja olid pigem naljakad. Lähiplaan liikuvast silmast ..ja nii edasi. Film ise oli ka selline pisut naeruväärne. Tom Cruise-l meeldib ennast peeglist vaadata. Enamus stseene oli üles ehitatud ainult sellele, et Tom oleks perfektselt näha ja imekena valgusega.

3.

Bangkok Dangerous (1999)

Ei ole mina saanud aru, miks mitteameerika režisöörid kuulsaks saades tahavad oma läbimurde filmid ameerikas suure rahaga uuesti teha. Ei tea küll ühtegi, mis oleks sellisest iseenese remake-ist paremaks läinud. Võtkem näiteks need Pangi vendade see film. Originaal, mida siin nüüd arvustan oli suht vinge. Nojah ..lugu oli selline ..lihtsakoeline. Kõik muu oli jälle hea. Värske ja nutikas. Miks küll oli vaja 10 aastat hiljem teha Nicolas Cage-i selline bling-bling uusversioon. Esmane oli tuhat korda etem.

6.

Cop Land (1997)

Ja veel üks järjekordne lugu NYPD-st. Millegipärast panevad need sinised mundrid ja pisut kentsakalt kõrgel kantav relvavöö stsenaristidel sule lendama. Küll oli alles näitlejate tulevärk. Ja kõik olid väga vormis. Kõik endast lugupidavad näitlejad peavad kord elus New Yorgi politseis töötamist etendama. Osad vist kindlasti korda kümme.Aga rollid olid seekord mitmekesised ja De Niro-d ja Keitelid said ennast tühjaks näidelda. Filmi hakkas vaatama hoopis pessimistlike tunnetega. Stallone..mängis sellist natuke ohmut. Sellist heatahtliku hädavarest, kes oli sheriifiks ainult politseinikele mõeldud linnaosast. Algus ikka tuli harjuda ja isegi naeru pugistada. Jube raju oli vaada kuidas Stallone musklis näolihased õrnust ja hingeliigutust väljendasid. Huh. Aga naljaks lugu juhtus. Mingi 15 minutiga harjus ära ja ma jäin tema rolli lausa uskuma. Oli selline nunnu koljat. Notre Dame-i kellamees. Üldiselt oli film ikka väga hea.

7.

Brooklyn`s Finest (2009)

NYPD-st järjekordne lugu. Neid on juba vist tehtud miljoneid. Kuidagi on meelde jäänud,et peaaegu alati on neil vahvatel politseinikel mingi isiklik jama ja kohutavalt väiksed palgad ja tänu sellele väga väga suur kiusatus hakata pahaks. Selline melodramaatiline politseiosakond tundub olevat. Oh, kus nad tahaksid kolida Miamisse ja saada hõbedasi Hummereid juhtivateks Horatio Caini alluvaks.
Film ise võtab ette kolma politseiametnikku. Ühte mängib Richard Gere, kelle kanda on vananenud ja läbipõlenud hallpea osa, kel on nädal aega pensionini minna. Pole olnud karjääri, probleemid on alkoholiga ja naine on maha jätnud. Ühesõnaga ebaõnnestunud elu. Gere jääb pisut hätta. Pole eriti usutav näiteljavariant rolliks, kus kangelane ärkab hommikul ja paneb püssitoru suhu ja mõtleb enesetapust. Pisut piinlik oli. Pidin paar kohta edasi kerima.
Teine liin käsitleb ühte infiltreerujat, kes peab oma sõbra ja elupäästja vahele võtma. Jälle kuidagi nähtud ja läige teemaliin. Aga Don Cheadle on neist kolmest kõige pärem näitleja. Ühesõnaga veab välja.
Kolmas ja vaieldamatult režisööri lemmikliin vaatleb paljulapselist pereisa (Ethan Hawke), kes maadleb raskete dilemmade haardes. Noh filmi alguses juba enam ei maalde. On otsustanud, et peab saama raha. Narkodiilerite mõrvamine ja röövimine tuleb pärast kirikus andeks paluda.
Filmist endast oleks oodanud rohkem. Treeningpäeva tasemele (mis on vaieldamatult Antoine Fuqua kõige parem film) BF ei küüni. Teemad on kuidagi mämmutatud. Draama on liiga seebiooperlik. Valgub laiali.

4.

Green Zone (2010)

Lõpuks ometi üks hea sõjafilm Iraagi sõjast. Või täpsemalt selline, mis mulle meeldis enamvähem iga kandi pealt. Tempo oli oivaline. Vaatasin seda väga väga valju heliga. Kardan, et maja oleks võinud vabalt maha põleda ilma, et ma seda tähele oleks pannud. Seda kui õige, vale või naiivne filmi sisu oli, see mulle ei läinud absoluutselt korda. Tore oli ka see, et operaatoril oli statiiv koju jäänud. Sellist kaameraga vehkimist pole ammu näinud. Tavaliselt see mind häirib, aga antud juhul meeldis väga. Eks see oli ikka nii. Kinos surevad jalad viletsa filmiga kiirest ära, aga hea filmiga ei pane eriti tähelegi. Jube oli vaadata kui ulmeliseks see tänapäeva sõdimine on läinud. Tehniliselt on ikka väga kaugele tapmiskunst arenenud. Tundub, et inimpool on ikka kõvasti maha jäänud. Luurajad on ikka samasugused inimesed ja sõdurid on keskpäraselt koolitatud noorukid, kes on värvatud kuskilt kaubanduskeskuse parklast. Laserid,kõndivad metallämblikud ja jedilaevad pole enam mägede taga. Aga see, et kui halvasti Ameeriklastel idamaal läheb oma kalliste tapamänguasjadega näitab, et tehnika on haavatav. Üks RPG lask toob taevast mitusada miljonit maksva helikopteri alla ikka sama mõnusalt.

8.

Sirens (1993)

Inglismaalt Austraaliasse saabunud noor pastor (Hugh Grant) koos oma noore naisega saadetakse austraalia pärapõrgusse manitsema kuulsat kunstniku, kelle tööd sisaldavad liiga palju paljaid naisi. Tähtis näitus on tulemas ja paljas tibi kristusena ristilööduna ajab konservatiividel juuksed peas püsti. Grant peab masseerima pintsligeeniust see pilt ise näituselt maha võtma. Kunstniku maakodus valitsev lodev õhustik ja kenad maamehed mõjuvad aga hävitavalt vähe elu näinud pastori naise moraalile. Väga kohutavaid orgiaid ei näidata. Suudetakse jääda romantilise komöödia raamidesse. Suht talutav vaatamine. Kujutan ette kui karm oleks mõni näiteks Hispaania film naisterahva seksuaalsest ärkamisest. Hugh Grant on värske ja noor. Palju paljaid naisi ja ilusat loodust.

5.

The Book of Eli (2010)

Viimane aeg on olnud viljaks maailma- lõpufilmide sõpradele. Kõigepealt The Road siis nüüd see. Hämmastav oli maailmalõpu väline sarnasus kahel filmil. Järelikult peab uskuma, et maailmalõpp ongi selline, kus vedelevad autod, mahajäetud maantesillalt avaneb alati suurepärane vaade ja teelisel on abiks ostukäru....samuti on kõik head tegelased teel ookeani äärde. Mulle see isegi meeldib. Stabiilsus. Vabalt võib fantaseerida mõlema filmi jätkuosast, kus niidid kokku jooksevad. Õnneks sisulist sarnasust ei olnud. Eli raamat oli vähemalt meelelahutuslik. Ei koosnenud ainult depressioonist. Piibli imevägi on muidugi natuke koomiline argument. Hea, et filmi lõpus asetati see tema õigesse kohta. Riiulisse. Oleks tahtnud teada, miks võõraste inimeste sõrmi kontrolliti. Äkki ma ei pannud seda seletavat kohta lihtsalt tähele. Gary Oldman oli nii nii väga tuttavas osas. Pahadest pahim ja Denzel oli jälle nii hea ja heroiline. Jälle turvaline kogemus. Alcatraz on ikka ameeriklastel meelel ja keelel. Seda saab alati kasutada, kui vaja sellist müstilist ja ilmeksimatult äratuntavat kohta markeerida. Kunstipärane rohekas-kollakus-pruunikus tüütas lõpuks ikka ära. Üldiselt oli pisut parem kui ma kartsin

6.

Untraceable (2008)

Ülepakutud ja väheusutav thriller kurikaelast, kes tapab oma ohvreid interneti abil. Internet tundub selle teose põhjal olevat ikka üks ohtlik ja roojane koht. Iga sinu klahviliigutust jälgib mingi pervert. Raske seletada.... Samas on tore selliseid tublisid B filme vaadata. Külmkapist võetud õlu maitseb hästi. Aju töötab autopiloodil.
Film paistis veel silma sellise saavutusega, et ma polnud ühtegi selles mänginud inimest elusees näinud.

4.

Angel (1982)

Belfast. Jube koht. Niiske, sinakas ja kole. Vähemalt filmides on alati selline. Sobis hästi kokku nende kurb-süngete sakso- fonihelidega, mida see film täis oli. Film sellest, kuidas saksofonist tapma hakkab kui vaja tasuda sõbra ja armastuse mõrva eest tasuda on vaja. Selgub, et see (Tapmine) on nii lihtne ja kui piisavalt motiveeriva põhjuse leiad, siis tundub ka päris meeldiv tegevus. Et siis vaimselt nagu laostav või nii. Eks ole IRA samasugune õilis tapamasin, milliseks õnnelik ja positiivne peategelane saab. Režisöör Neil Jordani kõige esimene film. Väga hea. Imelik mees see Jordan. Teeb samasuguse pühendumusega sügavaid ja valusaid Iiri filme kui ka natuke nõmedaid Hollywoodi kassahitte.

6.

Valhalla Rising (2009)

Oh jah. See oli ikka suur kunst. Kellegil oli arvatavasti vinge nägemus viikingite hingeelust. Oli ikka sügavalt kaevanud. Väga aeg luubis filmitempo. Eriti võikalt kunstipäraseks töödeldud filmipilt. Õudu ja masendust tekitav filmimuusika. Ja kõige tuntum Taani näitleja peaossa. Noh rohkem polegi eriti lisada. Sisu oli haaravalt olematu. Vaatasin just sellepärast lõpuni, et äkki äkki tuleb see koht, kus kõik see mõtetus ära õigustatakse mõne eriti vaimuka ja tabava üldistusega. Oli täiesti lootusetu ootus. Läks sama uduselt lõpuni välja. Müts maha selle eest. Nii mõtetut filmi teha peab ikka julgus ja enesekindlus olema. Kindlasti on maailmas umbes 64 inimest, kes on seda filmi vaadates selili asendisse kukkusid ...mõnust...vabandan nende ees:)

3.

Charlie Wilson`s War (2007)

Mõnus väike film mehest, kes orgunnis mudžahiididele stingeri raketi, et need said neid koledaid nõukogude koptereid alla tulistada, mida me Rambo kolmandast osast mäletame. Ja, mis seal salata aitas kaudselt kaasa ka Nõukogude liidu hävimisele ja islamiterrorismi tekkele. Lugu millest suht vähe räägitakse. Õnneks oli väike armas film. Tom Hanks vist orgunnis enamuse rahast ja palus Julia Robertsil ka tulla punti. Õnneks selles mõttes, et suur stuudio ja suured rahad oleks selle loo täiega p**** keeranud. Effekte väga ei kasutatud ja viiulid mängisid vaikselt. Philip Seymour Hoffman tegi laheda kõrvalosa.

7.

Shutter Island (2009)

Hulluks minemise filmimine on vist üpris raske. Seda on nii palju kordi juba tehtud. Isegi DiCaprio on seda vähemalt korra suurfilmis teinud (The Beach tuleb meelde). Lihtne on eksida ja teha midagi nõmedat. Scorsese jälle oskas teha hea filmi. Säras ja läikis igast küljest. Kuigi lugu mind väga ei vaimustanud suutsin siiski terve filmi huvi ja vaimustust säilitada. Päris Taksojuht just ei olnud, aga väga hea filmi oli siiski. Natuke hakkab see Scorsese-DiCaprio filmisuhe ära väsitama. Scorsese võiks nüüd mõne uue noore tähe ära lapsendada.

7.

El rey de la montaña (2007)

Mägiteele keeranud mees satub huvitavasse olukorda. Keegi tulistab teda snaiperpüssist ja peab talle koertega jahti. Et oleks koos põnevam põgeneda kohtab ta ühte naisterahvast. Ongi kogu lugu. Eks ta/nad siis jooksevad mööda metsa ja saavad haavata ja napilt mitte pihta. Teepeal kohatud inimesed saavad loomulikult surma. Noh, et mingi action oleks või nii. Polegi vist mitu aastat ühtegi hispaania filmi vaatama sattunud. Viimati vist midagi Almadovarilt noorukina. Käis kah. Natuke tuim oli. Aga metsajooks sai minujaoks uue tähenduse. Mingi osa toimus ühes mahajäetud mägilinnas. Sellised mahajäetud kohad mulle meeldivad. Lõpplahendus oli üle keskmise huvitav. Samamoodi nagu ka kogu film.

6.

From Paris with Love (2010)

Päris halb film oli. Värviline ja kiire, aga vilets. Travolta oli täpselt nagu Steven Segal, aga noh ..kohmakam. Sellised vanad paksud mehed nahktagides. Väga kentsakas. Sellised prantsuse filmid on tavaliselt sama sisutud, aga vähemalt on tehniliselt huvitavamad. Isegi tagaajamised olid seekord viletsad. Käsikiri oli masendav. Samapalju vaimukust oli dialoogis kui Mart Mardisalu analüüsis jalgpalli teemadel. Enamus vaimset auru on läinud postrite kujundamisse. Travolta võiks nüüd selle habeme juba maha ajada.

2.

Daybreakers (2009)

Parem kui ma arvata oskasin. Sisustas õhtu ilusasti ära. Väga haigutama ei pannud. Pisut kärbeskaalu ulmekas siiski. Vaese mehe Matrix. Või siis rikka mehe Buffy. Käsikiri oli huvitav. Film jäi natuke lühikeseks. Natuke kiirustatud ja täispressitud oli. Hea produtsent oleks siit vähemalt triloogia välja pigistanud. Pisut jäi puudu nö stiilist. Grimm oli kohutav. Aiateibaid treivad inimpartisanid nägid naiivsevõitu välja.

6.

Cidade de Deus (2002)

Niipaljul inimesi pole ammu filmilinal teise ilma saadetud. Enamuses lapsed ja noorukid. Relvadega lapsed ongi vist kõige hirmsamad inimesed maakeral. Lapsed jumaldavad sõjamänge. Kui need mängud on päris püsside ja kuulidega, siis on veresaun garanteeritud. Õudne kaader oli see, kus üks nooruk pandi valiku ette kumba 4-5 aastast poissi ta teise ilma saadab. Tegin lausa vaheaja vaatamises. Hea meel, et meie kodumaa maapiirkondade bussipeatustes hängivatel lastel relvadele ligipääs on puudulik.
Film ise oli hea. Kuidagi lustakalt üles võetud. Tempo oli kiire,kaamera oli vaheldusrikas. Polnud aega eriti iga järjekordse laiba üle juurdlema jääda. Tore, et poisist fotoreporter sai. Ajalehetoimetust oli ka hirmus vaadata. Raisakotkad ma ütlen:)

8.

Crazy Heart (2009)

Raske südamega hakkasin vaatama. Mul on natuke allergiat sellistest udustest tüüpidest lugude vaatamise vastu. Hirmutas juba see, et eelmist Jeff Bridges-mängib-joodikut filmi jätsin pooleli (Tideland). Samas rääkis vaatamise poolt see, et Big Lebowski meeldis jälle väga.
Esimene pool filmist ajas natuke oksele. Tuli ekraanilt ninna see lõhn, mida tunnen kaupluses, kui mõni joodiku laadne olevus endale 2-te 2-liitrist bocki ostab. Mida edasi seda kergemaks läks. Tuli mängu sümpaatne naine ja läks pisut helgemaks.
Vahepeal külastas mind küsimus...Kuidas saab karmidele Texase meestele meeldida selline ilane muusika, mida esitavad sellised naiselikud ...võib lausa öelda nilbed ..mehed. Argipäeval lohistaksid nad selliseid perverte oma pick-upi järel kirikust mööda mäeotsa omakohtu mõistmisele. Aga kui laulu kuulevad, siis võdistavad põlved liigesest välja ja nutavad oma teksajaki märjaks.
Colin Farrell tegi ühe elu lahedama rolli ühe sellise poolhabemega tolgusena.

6.

Torn Curtain (1966)

Ameerika tuumafüüsik (Paul Newman) jookseb Ida-Saksamaa poole üle, kuna seal töötab väga tark doktor Lindt, kes on avastanud selle mida tema pole Ameerikas suutnud. Õnnetuseks jälitab tuumafüüsikut tema kihlatu (Julie Andrews)ja edasi läheb actioniks. Ida-Saksa politsei, kohaliku julgeolekutöötaja mõrvamine hädasunnil (peadpidi gaasiahjus hoidmise teel muide) jne. Oli palju Hitchcock-i kohti. Sellised jälitaja sammud tühjas rahvamuuseumis , sihtiv kööginuga ida-saksa talunaise käes jne. Need stseenid seisid kuidagi eraldi. Mõnusat filmitervikut ei tekkinud. Mis olen nüüd mina suurmeistrit kritiseerima. Õigustuseks kriitika kohta julgetakse väita, et talle endale ei meeldinud lõpptulemus ka mitte üks raas. Eriti ebaõnnestnuks pidas ta näitlejaid, kes talle stuudio poolt peale suruti. Ise ta oleks tahtnud Antony Perkinsit. Julgen siinkohal stuudio valikuga rohkem nõustuda. Perkins sobis ainult Psycho-sse.

5.

Maradona by Kusturica (2008)

Milline ülbus. Oled nagu küll kontinentaalse kuulsusega jugoslaavia kinomees, aga ikkagi lähed ja hakkad lihtsalt lambist tegema isiklikuks minevat dokumentaali sellisest mehest nagu Diego Maradona. Esimene filmipool häiris see "Kusturica teeb Maradonast" filmi tunne mind tugevalt. Kõik need võrdlused minu (tema) filmidele jms. Samuti on lame kasutada Monty Python-like vahelõike. Mida film edasi, seda rohkem sisse elasin. Oli õnnestunud päris lähedaks ohvriga saada. Vaatasin seda Maradonat. On ikka oinas küll. Samasugune sell nagu Matti Nykänen. Geenius spordiväljakul, aga ufo tsiviilelus. Maradonal vist vedas naisega rohkem. Samas tunnen selliste piinatud geeniuste vastu igavest ja sügavat sümpaatiat. Ei oleks minu lapsepõlv olnud sugugi nii hea, kui mul õrnas eas poleks olnud selliseid iidoleid. Kuigi mulle meeldis Paul Gasgoine-i värav Šotimaa vastu rohkem.

7.

Harry Potter and the Half-Blood Prince (2009)

Järjekordne Harry Potter film. Vaatasin ära. Midagi erilist öelda ei oska. Oli nagu ikka. Alla mingit enda latti ei langenud. Paar korda vaatasin kella. Kuigi seda mitte väga kurjalt. Eks ma kunagi vanas eas loen raamatud ka läbi. Siis kui filmid meelest lähevad. Need lähevad kindlasti meelest. Esimesi osasid ma peaaegu ei mäleta enam üldse.

5.

Voroshilovskiy strelok (1999)

Film mehest, pensionärist sõjaveteranist, elus on ainus päike ilus ja tubli tütretütar. Tütar on ka olemas, aga pisut nigu hukas. Ei midagi tõsist, selline tühine inimene kasvas. Aga tagasi tütretütrele juurde tulles, siis tütar on ilus, aus ja usin. Iga vanaisa unistus. Naabermaja jõledad noorukid, sellised heast perest ja ära hellitatud...teevad teate isegi mida. Õigussüsteem vanameest ei aita. Üks kolmest noorukist on politseiülemuse ainus poeg. Mätsitakse kinni. Vanamehel tule sõjaaegsete liistude juurde tagasi tulla. Müüb suvila ja ostab turult optilise sihikuga vintpüssi. Edasi juba juhtub teadagi mis. Mõtlesin siin terve päeva, mida film mulle rohkem meenutab, kas Clint Eastwoodi filmi Gran Torino või Voldemar Kuslapi kaaslust.

5.

Detsembrikuumus (2008)

Kinos mul seda filmi vaadata ei õnnestunud. Kanada helimehed olid filmi heliga midagi tõeliselt "andekat" ette võtnud, et mu rase naine palus pärast 10 minutit lahkuda. Kuuldavasti polnud ma ainus. Loomulikult jäid mulle need kunstipäraselt üles võetud algusekaadrid mitmeks kuuks kummitama.

Alustaks hoopis mujalt. Kunagi ammusel ja segastel asjaoludel nägin ühel juhuslikul oleng-puhkepausil telerist Asko Kase kursusetööd "Buddha of the North" või midagi sellist. Karp jäi päris lahti. Peda telerežii õppuri kohta oli väga väga võimas värk. Ah teate selline kung-fu film.

Nüüd siis oli võimalus näha sama mehe nö päris tööd. Anti raha ja praktilised kõik eesti näitlejad ..et mine ja tee. Kahju, et siis selline "raske" teema. Raske sellepärast, et eks maksja (riik) oota ikka sellist Nimed Marmortahvli laadis kinufilmi. Sellist, mis rahvuslasel pisara silma toob ja venelase valgustab. Noh, et saaks telerist vabariigi aastapäeval pärast paraadi näidata või siis Vene gümnaasiumis nö illustreeritud ajalooraamatuks.

Kahju mingis mõttes. Film mulle iseenesest meeldis. Tunda oli, et sama mees oli teinud. Teatud ameerikafilmilik. Põlev hobuvanker ja möllud värgid. Ei meeldinud sellised jubedad lapsikud tegelased ja jutuliinid, mis vägisi olid filmi poogitud (head venelased, isamaaline pagar). Filmi tempo oli sümpaatne. Kellegil (va Tõnu Kark) eriti lobiseda ei lastud.

Näitlejatest veel rääkides. Neid oli LIIGA PALJU. Krt ma saan aru, et kõik tahtsid sellises filmis mängida. Palju sa ikka tänapäeva vaesel ajal saad filmis mundrit kanda jne. Osad mängisid hästi (Malmstein, Tuisk, Teplenkov). Seda meeste karja, kes ei tahtnud kuidagi ühte filmi ära mahtuda tekkis mõte, et kus on eesti noored naisnäitljed? Enamus Eesti filmides neid eriti ei staari. Tavaliselt ikka võetakse mõni seksikas laulja. Noori meesnäitlejaid oskan ma nimetada pea 30 aga naisnäitlejaid ei tule esimese hooga üldse meelde.

5.

Mina olin siin (2008)

Päris hea Eesti film. Lugu siis sellest kuidas Eesti noored elavad. Täiesti usutav tundus. Hästi kirjutatud,lavastatud, näideldud. Oma 10 aastat tagasi sattusin oma tuttava kaudu paariks õhtuks sellisesse seltskonda. Seltskonnas olid 17 aastased poisid tüdrukud, üks viieteistaastane iludus ja üks alla kolmekümne elunäinud eksvang. Kõik toimus täpselt nagu selles filmis. Kõige vanem väärkohtles oma 15 aastast pruuti kuidas jaksas, Hollywoodi peldikus tarbiti sama vanema noormehe poolt toodud amfetamiini. Ja hommikul räägiti hirmsaid eelmise öö kogemusi. Kaua mina sellel orbiidil ei keerelnud, aga lõppes ikka kõik toredasti. 15 aastene jäi soomes poes vargusega vahele, ühe tüdruku kõik aknad visati kividega sisse ja 2 tüdrukut töötasid viimati jaapanis stripparitena.
Täna linnas jalutades vaatasin igat noorukit kui potentsiaalset narkodiileri teele sattunud oinast. Miks mitte.

8.

Brothers (2009)

Film kahest vennast. Üks on halb ja teine on hea. Üks on teel Afganistani järjekordsele sõdurikäigule ..teine on samas just vabanenud vanglast ennetähtaegselt.
Läheb nagu ikka sellistes filmides. Palju draamat ja üllatavaid sisulisi keerdkäike. Jim Sheridan juba lihtlabast filmi ei tee. Mind kahjuks jättis siiski pigem külmaks. Võibolla on sellest USA inimeste sõjatragöödiast liiga palju kirjutatud, pildistatud ja filmitud. Umbne oli vaadata. Oleks nagu juba näinud ja ei peaks enam vaatama. Eks kõigil ole raske. Toby McGuirre ja Jake Gyllenhaal on tõesti sarnased. Sobisid vendadeks küll.

5.

The Day the Earth Stood Still (2008)

No mis ma oskan öelda. Keskpärane. Mis sa ikka oskad tahta filmist, mille sisu võib kokku võtta lausega, et saabus üks ufo, kes tuli inimesi teavitama, et neid hävitatakse ära kui nad paremini ei käitu. Lasteaed. Näitlejad näitlesid ja effektid olid tehtud. Selleks, et midagi hinge läheks või siis vähemalt meelde jääks üle 2 nädala oli film liiga lihtne ja liiga lühike.

4.

The Blind Side (2009)

Film noorest, õnnetust ja väga väga suurst mustanahalisest poisist, kelle adopteerib Sandra Bullock ja tema pere. Noh jah, täpsemalt mingi ülitore naine ja tema lapsed ja mees. Ameerika on imelik koht. Mitusada aastat ahnust ja ameerika unenägu on bisness nii suureks läinud, et enne ülikooli astumist külastavad lapsendatud koljateid kurjad ametnikud, kes uurivad ja puurivad välja, kas mitte ei ole hea kristlase sees peidus kasuahne ärinaine, kes korjas suurekasvulise neegrilapse üles ainult sellepärast, et tollel on potentsiaali saada NFL-i ja sellega loomulikult miljonäriks. Päris karm kord neil seal. Isegi heateod on agentide uurida-puurida.
Sandra Bullock võitis jackbot-i. Sellisest filmirollist mängib iga endast lugupidav näitlejanna vähemalt oscari nominatsiooni välja. Bullock on meeldiv inimene, kes on mänginud ainult meeldivaid inimesi. Valik oli kindlasti produtsentide jaoks lihtne. Puhas inimine. Pole baaris kakelnud või ilma pesuta limusiinist väljunud. Meeldis ka mulle. Hea roll. Suutis nii imalat teemat inimlikult mängida. Kujutan ette pisarates koduperanaisi Detroidist Alaskani, kes õhkasid kinomajast lahkudes läbi pisarate abikaasale kõrva , et nii nunnu...adopteerime ka heasüdamliku afroameerika poisikluti.

Terve filmi ootasin, et kuna tuleb see kohustusliku "kõik läheb järsku ootamatult jube *****, et siis lõpus järsult happy endi poole söösta" kohta, aga seda päris ei tulndudki. Väga aitähh selle eest. Sellest ka nii kõrge hinne.

PS. 2010 aasta NFL-i hooaega ootan nüüd suurema huviga. Äkki isegi hoian esimest korda elus Ravensile pöialt. Krt päris jube võib olla noorel mehel sporti teha, kui sinust on juba film tehtud ja sinu ema mänginud inimene on oscari võitnud.

8.

Watchmen (2009)

Keegi oli saanud oma lemmikkoomiksi kallal hullata. Minule koomiksiteema on võõramast võõram. Ongi hea, saan rahulikult filmi vaadata. Alustuseks: Algustiitrid olid võimsad. Andsid märku, et film on tehniliselt hästi tehtud. Tegelikult võiks tiitrite eest ka oscareid jagada. Film oli suht kohutavalt pikk ja filmi tempo oli sama aeglane kui Tartu liiklus. Kokkuvõttes tuli see filmile kasuks. Sai pisut aega, et sisse elada ja naeruväärsetes kostüümides olevusi tõsiselt võtma hakata. Ütleks, et mõnusalt venis. Kindlasti on olemas mingi directors cut, mis on veel tunni võrra pikem. See sinine koll käis hirmsalt närvidele. Targutav ja ebameeldiv.

7.

A Serious Man (2009)

Minu jaoks film sellest, et elul pole mingit püha mõtet. Kõik otsad on alati lahti. Fatalism on alati kuskil varitsemas. Sa võid võtta vastu igasugu lahedaid otsuseid ja teha võimsaid plaane, aga päeva lõpuks on see kõik tore meelelahutus, mis aitab sul seda rasket asja kui elu huvitavalt elada. Kindlasti iga suvaline kristlik või muu religiooni küüsis olev kodanik näeb filmis otse vastupidist nägemust. Selles mõttes vendadele Coen-idele tuleb jälle au anda. Film on täiesti ja heasmõttes mitmeti mõistetav.

"Look at the parking lot, Larry"

Puuduseks oli vast see, et oli pisut igav ja tekitas tunde, et olen midagi sellist juba kusagil näinud. Puudus üllatusmoment.

6.

Turkish gambit (2005)

Ostsin kunagi selle filmi mingist Kiievi videourkast. Kuna see Akunini raamat meeldis mulle Fandorini sarjast kõige vähem, siis jäi see kinofilm ka riiulile seisma. Lisaks haimas süda halba, et see film ei tee raamatule kuidagi aud. Ja ei teinud ka. Väga ebaveenev näitemäng etteantud materjali järgi. Kordagi ei uskunud ma ühtegi asja, mis filmi tehti. Kordagi ei haaranud ekraanil nähtu mind sedavõrd, et oleks kuidagi tundnud ennast Türgi sõja aegses ajas või tegevustikus. No ei uskunud midagi. Isegi rongistseenis tundusid näitlejad mulle ennast õõtsutavatena, mitte rongisõidust vappuvatena. Vene kinos kasutatavad graafilised disainerid on masendavalt andetud. Tehnikat tunnevad aga maitsemeelega on midagi nihusti. Nii mannetuid "effekte" pole ammu näinud. Kõik selle oleks andeks andnud, aga kõige tähtsama puudus oli Fandorin. No ei olnud see mees minu jaoks see, mida olen raamatuid lugedes ette kujutanud. Menshikov "Riiginõunikus" oli Fandorin, aga see selles filmi kahjuks polnud mitte.

2.

The Contender (2009)

Poliitiline novell Ameerika roiskuvast kapitalismist. Palju häid näitlejaid. Nii ebaühtlast filmi polegi ammu näinud. Suht hea käsikiri. Suurepärased näitlejasooritus. Isegi Sam Elliot oli tohtinud oma hullud vuntsid maha ajada ja kanda natuke olulisemat rolli kui elutark monoloog filmi kulminatsioonis (Lennukimonoloog Up in the Airis, baarimonoloog Big Lebowskis). Isegi Christian Slater oli hea. Samas pole ma ammu kohanud nii nilbeid patriootilisi kõnesid, mida enamus osatäitjaid pidid filmi mingis järgus kõige odavama filmiviiuli saatel esitama. Oleks tahtnud köögist käärid tuua ja lõigata paar kohta filmist välja. Tänu sellele oleks tulnud päris normaalne film.

4.

Everybody`s Fine (2009)

Film masenduse sõpradele. Filmi alguses on juba päris selge, et keegi sureb raudselt ära ja pisarad ei jää kiskumata. De Niro on muidugi nii väärt mees, et teda võib vaadata isegi sellistes väikestes nutufilmides mõnuga. Kuigi sellised vanade meeste road-movied ei ole minu maitse, siis selle kinofilmi tunnustuseks pean ütlema, et oli piiri peetud ja liiga läägeks kordagi ei mindud.

6.

In the Heat of the Night (1997)

hhttp://www.imdb.com/title/tt0061811/

Vaatasin huvist fakti vastu, et mis film oli parem aastal 1967 kui Graduate. Päris hea filmiaasta tundus olevat. Film rääkis 60-ndate aastate Missisipi osariigi väikelinnast, kus toimus mõrv. Politseipatrull leidis raudteejaamast ülikonnas neegri, mis tolleaegses lõunaosariikide politsei õpperaamatus kvalifitseerus automaatselt kahtulusalusena. Mustanahaline noorhärra pandi loomulikult raudu ja tiriti jaoskonda, kus selgus, et tegemist on Philadelphia politsei mõrvarühma ühe terasema liikmega. Segastel asjaoludel jääb ta klu-klux-klaniliku väikelinna rassistlikule politseile appi mõrva uurima. Kujutan ette kuidas tollel ajal mõjus selline film provokatsiooni ja revolutsioonina. Neegerpolitseinik 60 aastate lõunas mõjus UFO-na või pornograafiana. Sidney Poitier oli võimas. Jõuline ja konkreetne. Valged maakonnainimesed meenutasid samas liiga lähedalt sugulastega tehtud lapsi.
Film ise oli ka paras kunstiteos. Miks muidu on võimalik tänapäeval sellisel teemal tehtud filmist minul vaimustuda.

8.

Sunshine Cleaning (2008)

http://www.imdb.com/title/tt0862846/

Mõnus lihtne lugu. Südamlik võib lausa öelda. Viiulit ei kääksutatud ja pisarad ei voolanud ojadena. Filmi aines oleks andnud küllalt selleks alust. Ju siis oli piisavalt iseseisev film. Head näitlejad ja huvitav töö. Naisele ka meeldis. Ameerikas osatakse ka asju teha kui püütakse ja marketingi inimene on näiteks puhkusel vms.

7.

Burnt by the Sun (1994)

http://www.imdb.com/title/tt0111579/

Tellisin lausa amazonist selle filmi. Ja ei kahetse. Kui Tartu vaimu olemasolusse ma väga tõsiselt ei suhtu, siis mingi vene hing tundub olevat olemas küll. Võibolla päriselt ei ole, aga klassikalises vene kirjanduses ja heas vene filmis on see käegakatsutavalt olemas. Suvaline tänavavenelane on tavaline inimene ilma metafüüsilise aura ja vaimuta. Film oli mõnus. Suvaline Tšehhovi näidend toodus revolutsioonijärgsesse aega. Kodusõja kindral on abiellunud endisesse maaaristrokraatiasse. Elab õnnelikult erukangelase elu oma noore naise ja selle tsaariaegse perekonnaga. Vaidlevad vahest teemal kumb on parem, kas tsaariaegne elu või nõukoguaegne. Vaidlus on inteligentne ja selle katkestab teenija prantsuskeelne kutse lõunale. Kahe ajastu meeldiv skisofreenia. Saabub külla endine perekonna kasvandik ja naise nooruspõlve armastus. Peagi selgub, et nüüdsel ajal on tegemist NKVD töötajaga, kes saabub paar päeva ennem vahistamiskomandot, et kangelaskindralil silma peal hoida. Elavad paar viimast päeva veel idülli. Pinge tõuseb, aga kordagi ei näita keegi välja, et katastroof on saabumas. Näitlejatööd on suurepärased. Kõik püssid teevad neljanda vaatuse lõpus pauku. Mihkalkov ja Menshikov on nagu Venemaa Kibuspuu ja Krjukov. Lõpp läks pisut poosetamiseks. Seega panen 10 asemel 9.

9.

Good (2008)

http://www.imdb.com/title/tt0436364/

Suhteliselt samasugune film, kui mõni aeg tagasi vaadatud "Amen". Film sellest kuidas kurjus neelab sujuvalt alla heatahtliku kuid nõrga iseloomuga inimese ja teeb temast enda liitlase. Filmi alguses on Viggo Mortensen meeldiv prantsuskeele õppejõud Berliini ülikoolis. Filmi lõpus, aga SS mundris ebakindel ohvitser koonduslaagris ekslemas. Vahepeale jääb karjäär parteis, juudist sõbra poolreetmine ja enesekaotus. Filmis oli minujaoks natuke liigapalju melodraamat. Costa-Gavrase film meeldis mulle rohkem.

6.

The Graduate (1967)

http://www.imdb.com/title/tt0061722/

Suhteliselt perfektne kinofilm. Ilmetlusväärne on vaadata, midagi suurepärast. Suurepärane oli just teostus. Sisu oli selline pisut lihtsameelne ja labane. Mõistan. Olid teised ajad. 67-ndal võis 21 aastast meest võrgutav 36 aastane naine ikka räigelt revolutsioonilisena kinolinal. Nüüd paraku mitte eriti. Vinge oli just film filmina. Lust oli vaadata. Teos. Jah ..noh...selgus, milleks Simon ja Garfunkel hästi sobisid. Näitemeisterlikusest annab aimu ka see, et Hoffman oli ainutl 6 aastat Bancroftist vanem:)

9.