Laupäev, juuli 31, 2010

Bloody Sunday (2002)


Põhja-Iirimaa. 70-ndate algus. Õudne koht ja õudne aeg. Hoolimata keeldudest ja ohtudest otsustavad kiusatud katoliiklased teha inimõiguste teemalise rahumarsi. Ega kuninganna sõjavägi loll olnud, teadis küll, et inimõigused on toredad küll, aga tõeline probleem on ikka Inglismaa okupatsioon. Igal ühel on vähemalt kujundlikult kivi mantlitaskus. Plahvatusohtlik olukord tagasihoidlikult öeldes. Umbes nagu tõrvikutega ilutulestikutehasesse ekskurssioonile minna. Lõppes nii nagu karta oli. Lendasid kivid ja vingusid kuulid. Noored iirlased said ennast välja elada kive loopides ja karmid eriüksuslased said oma stressi inimesi tulistades vähendada. Jube nõme olukord tundus kõigil olevat. Siiamaani vist on seal nõme olukord. Greengrass on võimas. Imelik, et ma talle varem tähelepanu pole pööranud. Selline dokumentaalsuse lavastamine meeldib mulle hullupööra. Meeldis ka see, et autor oli püüdnud briti sõdureid inimestena näidata. Noh tahan öelda, et oli jäänud kuidagi erapooletuks. Igaüks sai ise vaadata ja mõelda. Noh nendele, kes ei suutnud otsustada, need kuulasid tiitrite peale U2-te ja tegid õige otsuse. Kui lõpetuseks tänavafilossoofi mängida, siis selliste meeleavalduste point ongi ennast võimalikult massilisena näidata ja siis lasta ennast konflikti provotseeruda ja siis on võimalikud variandid olla ohver. Kas saada nuuti, vangi või surma.

8.

The Ghost Writer (2010)


Lugesin enne raamatu läbi kui filmi kallale asusin. Päris huvitav oli vaadelda kuidas filmis tehti 3 peatükist 1 minut või siis kuidas mõni kõrvaline tegelane kadus või siis kuidas raamatus kirjeldatud hirmsa plahvatuse asemel oli lihtsalt üks püssilask. Kõik see oli suht okeilt tehtud. Kuigi eriline Polanski fänn pole olnud, siiski peab tunnistama, et see raamatust filmiks tegemise kirvetöö oli väga prohvilt tehtud. Polanski oskab filmi teha. Raamat polnud muidugi väga keeruline või surematu teos. Kahju muidugi, et lõpp oli ära muudetud. See oli liiast. Selline odavalt filmilik. Brosnan mängis seekord McGregori üle. Üldse on viimasel ajal liiga palju McGregorit vaadatud. Koomik Belushi tegi lahed pisiosa ja Kim Cattrall-i oli meeldivalt kummaline vaadata ilma, et keegi oleks teda kapipeal keppinud.

6.

Kolmapäev, juuli 28, 2010

The Number 23 (2007)


Üks neid Jim Carrey tõsisemat laadi ponnistustest. Film algas huvitavalt. Mõnusalt segane ja salapärane. Huvitav disordrer. Tõstatati küsimusi. Põnev ühesõnaga. Edasin käik oli paras pettumus. Läks selliseks sogaseks. Eriti midagi vaimukat ei olnud. Lihtsalt veiderdasid oma poolteist tundi ära. Venis ka parajalt. Tunnistan ausalt...hullude filmid mulle ei meeldi reeglina. On ka muidugi erandeid ..kui J.Nicholson Here`s Johnny hüüab on lahe. Aga see film oli paras jamps.

3.

Esmaspäev, juuli 26, 2010

The Fourth Angel (2001)


Film terroristidest, mis valmis kolm nädalat enne kui lennukid New Yorki rammisid. Päris humoorikas on vaadata. Terrorism oli veel selline veidrike värk. Kuskil kaugel toimuv meelelahutus. Kui tavaliselt on ikka kombeks öelda, et häh see Hollywoodi liialdus, et elus pole üldse asi nii hull. Siis selle filmi puhul võib mõnuga öelda, et elu näitas filmile täiega koha kätte. Terroristid osutusid täiest toimivateks ja ohtlikeks inimesteks. Karta on, et pärast 9/11 nii lolle filme terroristidest ei üritata enam teha. Film ise oli väga õnnetu. Tundus, et tegemist oli omamoodi inimkatsega, kus ühte võttepaika koondati suurpärased näitlejad ja siis üks viletsamaid näitleja ühest noorteseriaalist. Lisaks anti neile käsikiri, mis oli ÕUDNE. Nii lollis filmis peaksid peaosasid jagama Steven Segal ja Dolph Lundgren, mitte Jeremy Irons ja Forest Whitaker. Tahaks väga teada, mis krdi nipiga nad sinna filmi mängima meelitati. Tundub, et mängus oli mingi pantvangidraama või kohutavad hasartmängu võlad. Kõik siin filmis oli halb. Komöödia.

2.

Pühapäev, juuli 25, 2010

Harry Brown (2009)


Hämmastavalt sarnased on kõik sellised filmid. Endine eriüksuslane saab vanaks, tekib tahtmine veel midagi ära teha, ostab relva...tuvide laskmiseks ja hakkab niitma. Vähemalt 5 sellist filmi tuleb meelde. Mõned on halvemad...mõned paremad ja need võidavad oscareid. Deja vu on ikkagi tähelepanuväärne. Kujutan ette...olen 80 aastat vana..vaatan vanadekodu telerist filmi kuidas 80 aastane Brad Pitt või Matt Damon etendab püüdlikult endist Iraagi sõja veterani, kes notib lasepüstolist maha paljusid pahasid inimesi, kes on oma surma ära teeninud. See kõik on nii tehtud ja nähtud teema, et vaimustuse esile kutsumiseks peab ikka üks krdi hea film olema. See oli selline keskpärane.

5.

Duplicity (2009)


Raske juhus. Ei oska eriti midagi öelda. Juba esimene dialoog Dubais oli ülivõlts ja näideldud. Ei ole võimalik, et kaks inimest omavahel niimoodi suhtlevad. Räägivad argipäevastest asjadest nagu mängiks Hamletit. Nii see jäi ka läbi filmi. Hinge eriti filmis polnud. Meenutas plastmassist õuna. Õelusest või kurbusest märkasin, et Julia Roberts hakkab kohe kohe vanaks jääma. Juba olid hooletumatest kaameranurkadest näha ajahamba julma tööd. Kõrvalosatäitjad olid seekord lahedamad kui peaosatäitjad.

5.

Laupäev, juuli 24, 2010

Nightwatch (1997)


Veel üks elus näida eurooplasel oma kuulsaimat filmi hollywoodis staaridega uusti teha. Kõige hullem kindlasti ei olnud. Päris vaadatav. Lihtne põnev film. Öövahi töökoht on mulle millegipärast alati huvitav tundunud. Kunagi pensionäripõlves tahaks ära proovida. Saab olla oma mõtetega üksi ja vaikuses. Kas just surnukuuris...aga miks mitte. McGregor oli harjumatult noor. Trainspottingu vanuses. Praegune McGregor on kuidagi teistsugune. Lihvitum ja igavam. Nolte tegi kindlapeale ja hea rolli. Selline osa on liiga temalik. Väga pingutama ei pidanud. Režisööri soovitud Harrison Ford oleks ka huvitav olnud.

6.

Kolmapäev, juuli 21, 2010

Edge of Darkness (2010)


Filmi esimestest kaadritest sai aru, et selles thrilleris romantilist liini pole ja võllanalju vahelduseks ei visata. Peategelase imearmas tütar lastakse koduuksel-isakõrval julmalt pumppüssist maha. Algus oli filmil hea. Isegi väga hea. Tekkis korraks tunne, et lausa põnev ja huvitav on. Mida edasi, seda halvemaks läks. Detektiivitöö tundus liiga lihtne. Lõngakera hargnes nagu imeväel. Kõik rääkisid ilusti talle kõik ära. Imeväel ilmus dirtyharryliku peategelase autosse suur ja kohmakas läptop kui tekkis vajadus DVD-d vaadata jne. Kuskil filmi kolmandikuks oli juba kõik selge. Oli jäänud ainult küsimus, millal kättemaksust pakatav Mel Gibson kaabakad auklikeks laseb. Jäigi mulle pisut arusaamatuks, miks krdi pärast ta neid tunduvalt varem sodiks ei tulistanud. Käis ja veiderdas. Paljud ilusad inimesed said selle mõtetu venitamise tõttu hukka. Mel Gibsoni kohta peaks ütlema, et vananemine talle lausa sobib. Halliks minevad ja hõrenevad juuksed harmoneeruvad hästi kortsulise laubaga. Annaks keegi talle vaid mõne laheda osa mängida. Näiteks kurja tegelast vms. Need madmax-martin briggs-i ajad on möödas.

4.

Nighthawks (1981)


Stallone oli omal ajal ikka täielik kunn. Nii karmi kostüümi ja näokarvadega politseiniku ei tulegi ühestki filmist meelde. Praegu on räpparid ja sutekad ameerikas vast sellised. Aga ässad võivad eksperimenteerida. Film oli nagu oli. Üks terrorist läheb liiga härga täis ja eemaldub organisatsioonist. Hakkab nö oma asja ajama. Tuleb New Yorki. Luuakse taskforce...tema ohjeldamiseks. Mingil seletamatul põhjusel võetakse sinna tööle selline julm aga õiglane moenarr. Ühesõnaga mees tänavalt. Ja siis läheb asjaks, mida võiks vist nimetada kassi ja hiire mänguks. Mäng on küll selline keskpärane ja kohmakas. Õnneks mängib hiirt selline suurepärane näitleja nagu Rutger Hauer, kes oskab ka keskpärase paha mehe silmapaistvalt ära mängida. Filmimuusika oli 80-ndatele omaselt jube. Seekord oli diskorütmi asemel selline halb proge-rock. Haiglane pinin ja vinin.

5.

Teisipäev, juuli 20, 2010

Brassed Off (1996)


Selline hea ja lihtne briti nukker komöödia. Kaevanduslinn elab läbi suuri muutusi. Söekaevanduste aeg hakkab otsa saama. Ees ootab üle saja aasta töötanud kaevanduse sulgemine. Margaret Thatcher möllab Londonis. Inimesed on tuleviku pärast mures. Pilkases pimeduses on lootuskiireks kaevanduse orkester, kes raskustest hoolimata tahab tulla inglismaa meistriks. Aasta hiljem tehti täpselt samasisuline teine film striptiisi võtmes, mis sai veelgi kuulsamaks. BO hiilgab südamlikusega. Näitlejad on head. Muusika on lahe.

6.

Pühapäev, juuli 18, 2010

Valkyrie (2008)


Tom Cruise-l on tulemas või oli juba ära see hetk elus, mida vist võib kutsuda keskea kriisiks. Ta tahab, midagi suurt ja üllast ära teha. Teha midagi, mida võetakse tõsiselt. Ei saa just öelda, et seda filmi saaks tõsiselt võtta. Välja tuli kentsakas sõjadraama, mis sobiks näidata eelkooliealistele. Meenutas ajalooõpikut lihtsameelsetele ja laiskadele. Sellist paksude läikivate kaantega ja kus on paaalju pilte. Üks värvilisem kui teine. Eriti naljakad olid filmis need nö suspense kohad ...need ei töötanud üldse ja olid pigem naljakad. Lähiplaan liikuvast silmast ..ja nii edasi. Film ise oli ka selline pisut naeruväärne. Tom Cruise-l meeldib ennast peeglist vaadata. Enamus stseene oli üles ehitatud ainult sellele, et Tom oleks perfektselt näha ja imekena valgusega.

3.

Reede, juuli 16, 2010

Bangkok Dangerous (1999)


Ei ole mina saanud aru, miks mitteameerika režisöörid kuulsaks saades tahavad oma läbimurde filmid ameerikas suure rahaga uuesti teha. Ei tea küll ühtegi, mis oleks sellisest iseenese remake-ist paremaks läinud. Võtkem näiteks need Pangi vendade see film. Originaal, mida siin nüüd arvustan oli suht vinge. Nojah ..lugu oli selline ..lihtsakoeline. Kõik muu oli jälle hea. Värske ja nutikas. Miks küll oli vaja 10 aastat hiljem teha Nicolas Cage-i selline bling-bling uusversioon. Esmane oli tuhat korda etem.

6.

Teisipäev, juuli 13, 2010

Cop Land (1997)


Ja veel üks järjekordne lugu NYPD-st. Millegipärast panevad need sinised mundrid ja pisut kentsakalt kõrgel kantav relvavöö stsenaristidel sule lendama. Küll oli alles näitlejate tulevärk. Ja kõik olid väga vormis. Kõik endast lugupidavad näitlejad peavad kord elus New Yorgi politseis töötamist etendama. Osad vist kindlasti korda kümme.Aga rollid olid seekord mitmekesised ja De Niro-d ja Keitelid said ennast tühjaks näidelda. Filmi hakkas vaatama hoopis pessimistlike tunnetega. Stallone..mängis sellist natuke ohmut. Sellist heatahtliku hädavarest, kes oli sheriifiks ainult politseinikele mõeldud linnaosast. Algus ikka tuli harjuda ja isegi naeru pugistada. Jube raju oli vaada kuidas Stallone musklis näolihased õrnust ja hingeliigutust väljendasid. Huh. Aga naljaks lugu juhtus. Mingi 15 minutiga harjus ära ja ma jäin tema rolli lausa uskuma. Oli selline nunnu koljat. Notre Dame-i kellamees. Üldiselt oli film ikka väga hea.

7.

Pühapäev, juuli 11, 2010

Brooklyn`s Finest (2009)


NYPD-st järjekordne lugu. Neid on juba vist tehtud miljoneid. Kuidagi on meelde jäänud,et peaaegu alati on neil vahvatel politseinikel mingi isiklik jama ja kohutavalt väiksed palgad ja tänu sellele väga väga suur kiusatus hakata pahaks. Selline melodramaatiline politseiosakond tundub olevat. Oh, kus nad tahaksid kolida Miamisse ja saada hõbedasi Hummereid juhtivateks Horatio Caini alluvaks.
Film ise võtab ette kolma politseiametnikku. Ühte mängib Richard Gere, kelle kanda on vananenud ja läbipõlenud hallpea osa, kel on nädal aega pensionini minna. Pole olnud karjääri, probleemid on alkoholiga ja naine on maha jätnud. Ühesõnaga ebaõnnestunud elu. Gere jääb pisut hätta. Pole eriti usutav näiteljavariant rolliks, kus kangelane ärkab hommikul ja paneb püssitoru suhu ja mõtleb enesetapust. Pisut piinlik oli. Pidin paar kohta edasi kerima.
Teine liin käsitleb ühte infiltreerujat, kes peab oma sõbra ja elupäästja vahele võtma. Jälle kuidagi nähtud ja läige teemaliin. Aga Don Cheadle on neist kolmest kõige pärem näitleja. Ühesõnaga veab välja.
Kolmas ja vaieldamatult režisööri lemmikliin vaatleb paljulapselist pereisa (Ethan Hawke), kes maadleb raskete dilemmade haardes. Noh filmi alguses juba enam ei maalde. On otsustanud, et peab saama raha. Narkodiilerite mõrvamine ja röövimine tuleb pärast kirikus andeks paluda.
Filmist endast oleks oodanud rohkem. Treeningpäeva tasemele (mis on vaieldamatult Antoine Fuqua kõige parem film) BF ei küüni. Teemad on kuidagi mämmutatud. Draama on liiga seebiooperlik. Valgub laiali.

4.

Laupäev, juuli 10, 2010

Green Zone (2010)


Lõpuks ometi üks hea sõjafilm Iraagi sõjast. Või täpsemalt selline, mis mulle meeldis enamvähem iga kandi pealt. Tempo oli oivaline. Vaatasin seda väga väga valju heliga. Kardan, et maja oleks võinud vabalt maha põleda ilma, et ma seda tähele oleks pannud. Seda kui õige, vale või naiivne filmi sisu oli, see mulle ei läinud absoluutselt korda. Tore oli ka see, et operaatoril oli statiiv koju jäänud. Sellist kaameraga vehkimist pole ammu näinud. Tavaliselt see mind häirib, aga antud juhul meeldis väga. Eks see oli ikka nii. Kinos surevad jalad viletsa filmiga kiirest ära, aga hea filmiga ei pane eriti tähelegi. Jube oli vaadata kui ulmeliseks see tänapäeva sõdimine on läinud. Tehniliselt on ikka väga kaugele tapmiskunst arenenud. Tundub, et inimpool on ikka kõvasti maha jäänud. Luurajad on ikka samasugused inimesed ja sõdurid on keskpäraselt koolitatud noorukid, kes on värvatud kuskilt kaubanduskeskuse parklast. Laserid,kõndivad metallämblikud ja jedilaevad pole enam mägede taga. Aga see, et kui halvasti Ameeriklastel idamaal läheb oma kalliste tapamänguasjadega näitab, et tehnika on haavatav. Üks RPG lask toob taevast mitusada miljonit maksva helikopteri alla ikka sama mõnusalt.

8.

Reede, juuli 09, 2010

Sirens (1993)


Inglismaalt Austraaliasse saabunud noor pastor (Hugh Grant) koos oma noore naisega saadetakse austraalia pärapõrgusse manitsema kuulsat kunstniku, kelle tööd sisaldavad liiga palju paljaid naisi. Tähtis näitus on tulemas ja paljas tibi kristusena ristilööduna ajab konservatiividel juuksed peas püsti. Grant peab masseerima pintsligeeniust see pilt ise näituselt maha võtma. Kunstniku maakodus valitsev lodev õhustik ja kenad maamehed mõjuvad aga hävitavalt vähe elu näinud pastori naise moraalile. Väga kohutavaid orgiaid ei näidata. Suudetakse jääda romantilise komöödia raamidesse. Suht talutav vaatamine. Kujutan ette kui karm oleks mõni näiteks Hispaania film naisterahva seksuaalsest ärkamisest. Hugh Grant on värske ja noor. Palju paljaid naisi ja ilusat loodust.

5.

Neljapäev, juuli 08, 2010

The Book of Eli (2010)


Viimane aeg on olnud viljaks maailma- lõpufilmide sõpradele. Kõigepealt The Road siis nüüd see. Hämmastav oli maailmalõpu väline sarnasus kahel filmil. Järelikult peab uskuma, et maailmalõpp ongi selline, kus vedelevad autod, mahajäetud maantesillalt avaneb alati suurepärane vaade ja teelisel on abiks ostukäru....samuti on kõik head tegelased teel ookeani äärde. Mulle see isegi meeldib. Stabiilsus. Vabalt võib fantaseerida mõlema filmi jätkuosast, kus niidid kokku jooksevad. Õnneks sisulist sarnasust ei olnud. Eli raamat oli vähemalt meelelahutuslik. Ei koosnenud ainult depressioonist. Piibli imevägi on muidugi natuke koomiline argument. Hea, et filmi lõpus asetati see tema õigesse kohta. Riiulisse. Oleks tahtnud teada, miks võõraste inimeste sõrmi kontrolliti. Äkki ma ei pannud seda seletavat kohta lihtsalt tähele. Gary Oldman oli nii nii väga tuttavas osas. Pahadest pahim ja Denzel oli jälle nii hea ja heroiline. Jälle turvaline kogemus. Alcatraz on ikka ameeriklastel meelel ja keelel. Seda saab alati kasutada, kui vaja sellist müstilist ja ilmeksimatult äratuntavat kohta markeerida. Kunstipärane rohekas-kollakus-pruunikus tüütas lõpuks ikka ära. Üldiselt oli pisut parem kui ma kartsin

6.

Laupäev, juuli 03, 2010

Untraceable (2008)


Ülepakutud ja väheusutav thriller kurikaelast, kes tapab oma ohvreid interneti abil. Internet tundub selle teose põhjal olevat ikka üks ohtlik ja roojane koht. Iga sinu klahviliigutust jälgib mingi pervert. Raske seletada.... Samas on tore selliseid tublisid B filme vaadata. Külmkapist võetud õlu maitseb hästi. Aju töötab autopiloodil.
Film paistis veel silma sellise saavutusega, et ma polnud ühtegi selles mänginud inimest elusees näinud.

4.