Neljapäev, detsember 29, 2011

What`s New Pussycat (1965)


Nii vanasid filme tavaliselt ei julge vaadata. Võõristavalt teismoodi tehti asju. Kuid sellise ansambli poolt ja nii lustaka pealkirjaga tehtud asi võlus ära. Peaaegu ei kahetse. Woody Alleni kirjutatud esimene päris film ja näitlejadebüüt. Sellised faktid juba iseenesest on vaatamist väärt. Ja kõik (va võibolla Peter Sellers) on nii kuramuse noored. Film ise räägib kolmest imelikust mehest ja nende probleemidest naistega. Probleemid olid tolleaegsetele komöödiatele omaselt hirmsad. Ülepaisutatud lõbusus, mis päädib hullumeelse tagaajamisega. Woody Allenit tunneb ära episoodiliselt. Käsikiri vist väga tema oma valitud teema ei tundu olevat. Selline kerglane jant. 30 aastast vanameest on ikkagi lahe vaadata.

5.

Kolmapäev, detsember 28, 2011

Moneyball (2011)


Alustaks juttu minu vennapoja juhmist näost pärast kinoskäiku. Seda filmi ei ole võimalik vaadata-mõista kui sa pesapalli ei armasta. Kinoomanikud on olnud meeldivalt humaansed ja pannud kinolevis Rahapallile sellise nime, mida keegi kunagi vaatama ei lähe - Edu Valem. Õige kah, pole vaja neid horde üksikuid daame, kes Brad Pitti peale tormi joostes kinost pärast poolt tundi pettunult ja vihaselt väljuvad. Samas oleks patt jätta näitamata film, mis Brad Pitt-ile tõennäoliselt Oscari või siis vähemalt nominatsiooni toovad. Teist moodi pole reaalne. Normaalse ameeriklase teeb selline film relvituks. Pesapall on tõesti romantiline mäng, aga ainult asjasse pühendatutele. Film on kindlasti väga hästi õnnestunud. Peab ikka andekas olema, et teha nauditavat 3-tunnist filmi vaese klubi direktorist, kes hakkas kõhutunde asemel mängijaid valides ehedat matemaatikat usaldama. Ise natuke kardsin, et noh..ei meeldi selline bradpitlus minu armastatud spordiala kallal, aga karta polnud vaja. Pitt oli tubli. Isegi NEED kohad kus nö braveheartlike kõnesid pidi pidama polnud tarvis viiulid peale keerata, et paremini nokiks. Hea film tõesti.

8.

The Son of No One (2011)


Noor ja väga kole mees, vihjan siin tema kohutavatele vuntsidele, määratakse tööle New Yorgi allkäinud, aga arhitektuuriliselt superlahedasse agulisse. Koledate vuntsidega noormees on sealt pärit ja teda kummitab üks väga inetu saladus, mille juured viivad tagasi lapsepõlve. Tüütu lugu? Vägagi!. Al Pacino on lihtsalt kohutav. Keegi peaks talle kirjutama, et aitab küll. Selline ätt võib ainult vanadekodus toimuvat mängida. Vastiks vaadata ausalt. Kõiki häid näitlejaid ei premeerita kahjuks vinge vanamehe välimusega viimasel karjääriveerandil. See kole jamps, mis film kahtlemata oli , oli ju trailerist hästi näha. Miks siis vaadata? New Yorki agulites on midagi müstilist. Kui neid maha ei lammutata, siis poole sajandi pärast lähevad kõik need allakäinud peldikud jälle moodi ja neid hoitakse nagu Tallinna Vanalinna Unesco kultuuriväärtuste nimekirjas. Need sik-sakilised kortermajad olid rajud.

2.