Kolmapäev, detsember 29, 2010

Winter`s Bone (2010)


Üle pika aja midagi üllatavalt head. Aimata oli juba trailerist ja hinnangutest. Oma silm oli kuningas. Film oli võimas. Kuskil polnud haisu stuudiobosside vaimsest vägivallast. Iseseisva ameerika kino üks lahedamaid asju mida näinud olen. Stsenaarium oli juba kulda väärt. Selline aus ja huvitav lugu, mis näitas samaaegselt ühe inimese kui ka kogukonna saatust. Lugu ise toimub kusagil Ameerika kolkavallas, kus punakaelad on vindunud oma lagunenud majades ja korrast ära tagahoovides juba sajandeid. Enamus leibkondi on omavahel sugulased. Moonshine-i asemel tegelevad mehepojad narkolaboritega. Kõik naised saavad peksa ja võivad ise samaga vastata. Samas saavad vahest kokku ja teevad bandžo saatel jumaliku muusikat. Filmi Deliverance keskkond 30 aastat hiljem. Õnnetud valged inimesed mülkas. Isegi narkodiilerid on kettidega neegrite asemel ZZ-Top-i mehed. Kui Peeter Võsa oleks sündinud ameerikas, siis käiks ta just seal oma saadet tegemas. Sellises ajas ja kohas on ühe perekonna isa kaduma läinud. Selles pole midagi erakordset - kaob ta pidevalt. Kahtlane tüüp. Seekord on ta aga oma talu kautsjoniks pannud ja kui kohtusse ei ilmu, siis läheb haamri alla. Vanem tütar, kes on noortematele isa kui ema eest läheb isat otsima. Sellega harutab ta seda räpast lõngakera lahti. See lõngakera ongi filmi süda. Karta on, et see film eriti Eestit ei külasta. Oscareid samuti arvatavasti ei saa. Kuigi oleks neid väärt võibolla lausa mitu.

9.

The Other Guys (2010)


Tavaliselt võib selliste filmide kohta häbenemata pask öelda. Sisutud ja labased. Enamus nalju vihjavad sugu- ja seedeelunditele või siis seksuaalsele orientatsioonile. Tragikomöödia Hollywoodi moodi. Palkame 3-4 langustrendis ja töönäljast staari ja kirjutame mingi pasa kokku. Ja tüübid räägivad pärast, et lahe show oli krt see kõrvalosatäitja on sitaks naljakas tüüp. See film vastas täpselt eelnevale jutule, kuid kummalisel kombel oli see ka naljakas. Labaste naljade vahele juhtus päris palju kohti, mis ajasid mind lausa südamest naerma. Tööd olid teinud kahasse hea ja halb stsenarist. Wahlberg ja Ferrel olid nagu nad olid. Tegid oma töö okeilt ära. See film sobib sinna fonoteeki, mis avatakse siis kui telekanalid pühadeaegseid filme valivad.

5.

Teisipäev, detsember 28, 2010

The American (2010)


Kultusmehe teine mängufilm. Esimene olla päris hea olnud. Ise pole leidnud põhjust vaadata filmi mulle tundmatu bändimehe enesetapust. Masendan ennast iseseisvalt piisvalt. Teine film oli kõva avansi saanud. Filmi kus tahad, võta George Clooney..ühesõnaga mölla. Algus on ka tore. Pisut kohmakas, aga tulistamine talvises Rootsis on alati tore. Clooney on kummaline palgamõrvar, kes peab minema Itaalia väikelinna madalat profiili hoidma. Natuke uskumatu, et sellise sekspommi välimusega palgamõrvar on nii vanaks elanud. Palgamõrvar peaks olema selline rahvamassi kergesti sulanduv nähtamatu tüüp. Vähemalt minu loogika ütleb sedasi. Ühesõnaga hurmaval mehel on põhiline probleem naisi eemale hoida ja sõpru mitte tekitada. Loomulikult on temasugusel mehel seda raske teha. Lõpp on nagu ikka sellistel filmidel. Tekib tulevahetus. Film millegiga ei hiilga. Filmiajaloos talle väga olulist kohta ei leita. Tore filmike. In Brugges oli 10 korda parem. Aga vaadata kõlbab. Kunstiliselt ilus. Sisuliselt igav.

5.

All Good Things (2010)


Vaatasin seda filmi vaikides. Selline pinev film. Koguaeg oli pinge õhus. Meeleolu oli hästi tabatud. Tõsieluline film. Rikkuri poeg võtab ilusa naise. Alguses on kõik ilus ilus ilus. Varsti aga selgub, et poiss on psühhopaat. Hunt lambanahas. Koduvägivald - nii vaimne kui füüsiline. Mingi hetk naine kaob. Vaatamise ajal film meeldis. Paar päeva hiljem ei olnud kahjuks enam midagi alles. Film oli tulnud ja läinud. Vist ei ole hea märk. Sama palju ja samasuguseid emotsioone tekitab ka suvaline krimidok. Filmina keskpärane. Näitlejad olid tublid.

4.

Esmaspäev, detsember 27, 2010

The Kids Are All Right (2010)


Lugu kaasaegse perekonna kaasaegsetest probleemidest. Sümpaatne lesbipaar on ehitanud üles ilusa kodu. Sümpaatse ankeediga doonarist spermapangast on neil mõlemal üks tore laps. Väike jama tuleb majja, siis kui lapsed isa otsustavad üles otsida. Üks daam otsustab väikse afääri oma lapse isaga läbi teha. See tuleb muidugi välja ja sellest tuleb perekonda suur skandaal. Kõik, aga lõppeb enamvähem õnnelikult. Mees saadetakse kus kurat ja naised ja lapsed lepivad omavahel ilusasti ära. Selleks on vaja nagu ikka ühte südantlõhestavat kõnet ja grupikallit. Suht maitsekas ja tore film.

6.

Neljapäev, detsember 23, 2010

Eastern Promises (2007)


Natuke olen peljanud selliseid kinomehi kelle töödest semiootikud esseid kirjutavad. Cronebergi olen eriti kartnud. Kunagi juhtusin Crashi nimelist teost vaatama. Põgenesin ummisjalu. Liiga peen värk või nii. Sellepärast olen neid uuemaid Viggo Mortenseniga filme vältinud. Nüüd siis vaatasin ühe ära. Krt jube hea. Ei olnudki mingi moodsa kunsti taies vms. Karge ja püüdlik lugu vene maffiast Londonis ja keerulistest inimsuhetest. Vaeva oli küll roppu moodi nähtud, eriti selle vene hinge ja olustiku tabamisega. Ameerika filmi kohta ikka super hea tulemus. Natuke lõpuks pingutati üle. Iga dialoog pidi ikka sisaldama kohutava aksendiga vene keeles sisistamist, et mina olen seaduslik varas vms. Mortensen oli hea. Lugesin, et käis filmi tarbeks kuskil Siberis kolamas omal käel. Hea, et eluga tagasi tuli. Cassel on ka leidnud oma koha elus - perfektselt pervertne hull tõbras. Kõige parema venelase mängis välja see halli peaga preislane, kes oli nii tark ja kuri.

9.

Kolmapäev, detsember 22, 2010

The Wild Bunch (1969)


Televiisorist tuleb ikka häid filme kui otsida. Avastasin hiljuti, et YLE näitab iga nädal ühte Sam Peckinpah-i filmi. Viimased suutsin endale mõnuga linti võtta. WB on kindlasti tema kuulsaim. Westernite kuldaja üks kuldsemaid teoseid. Lugu on lihtne. Kamp vanu röövleid on oma karjääri lõppfaasis. Tahavad teha viimast suurt skoori. Selleks saab relvarongi tühjendamine ühe Mehhiko kolkakindrali arsenali tugevdamiseks. Lugu pole üldse oluline. Oluline on see kuidas see tehtud olid. Kaks tundi puhast kunsti. Kindlasti on neid, kes on täiesti veendunud, et western ei saa kunst olla, siis see oli kunst. See ei olnud mingi labane kauboifilm. Kaader kaadri haaval näitas režisöör seda mida pidi näitama. Iga kahekõne, jalutuskäik, ratsasõit olid mõõdulindiga välja mõõdetud. Isegi ajuvabalt verine ja pikk lõpumadis sobis nagu vihmavari kokteilile. Lemmikoht oli vast see, kui peategelastele, kes ei saanud oma sõbra heaks midagi ära teha, pakuti naisi lõbutsemiseks. "Sure, why not". Mehhiko kindral oli üks lahedamaid tegelasi, mida ma ammu filmis näinud olen. Selline kuraas ja hullumeelsus ühes isikus.
Ootan juba aega, kui mul on aega ülejäänud salvestatud taiesed ära vaadata. Viimasel ajal juhtuvad kätte enamjaolt head filmid.

9.

Kutsumata külalised (1959)


Huvitav on vaadata sellised vanu ja unustatud asju. Umbes sama tunne valdab kui vanaema majas pööningul tuhnides. Film on selline külma sõja paranoiaõhkonna musternäidis. Samasuguseid filme aga täpselt vastupidises võtmes vorbiti Hollywoodis ka. Film räägib väliseesti lurjustest, kes saadavad Nõukogude Eestisse grupi diversante, kes peavad siin hakkama midagi kurja tegema ja mürgitama kommunismi suunas teel olevate kodueestlaste mõistust. Õudne lugu. Kujutan kuidas ENSV-s üleskasvanud noorukud külakinos õudusega puust toolikäepidet küünistasid seanssil. Tehtud oli lahedalt. Eriti pahviks lõi filmi alguses kujutatud roiskuv kapitalistlik elu. Naised, kokteilid, reklaamplakatid ja neegermuusikud (Kusjuures neegerid mängisid tõmmuks võõbatud valged poisid). Lääs oli täielik hooramaja. Võrdluseks kodueesti elu oli selline vaikne ja õnnelik. Rahulikud inimesed sõid sööklas, poe vaateaknad olid suured ja positiivsed inimesed muudkui naersid ja abiellusid. Jüri Järveti tegelane, kes mängis ühte bantiiti ei suutnudki sellele paradiisile vastu seista ja andis ennast joonelt miilitsale üles. Bandiitid olid üldse ülilahedad. Üks oli imekena lokk-tukaga nahkmantlis mees ja kolmas oli supernäitleja Heino Mandri. Tema esimine filmiroll. Siberis käinud mehena mängis verejänulist lääne spiooni varjamatu mõnuga. Imestan kuidas tsensuur nii sümpaatsete pahadega filmi üldse läbi lasi. Lahe kinofilm oli. Jälle tänaks härdalt ETV 2-te

7.

Teisipäev, detsember 21, 2010

The Meaning of Life (1983)


Päris hea kogumik. Kahjuks on Monty Python nii hea asi, et isegi hea kogumik on neile liiga kitsas vorm. Need sketšid, mis filmi alguse poole on meeldivad mulle rohkem kui lõpus olevad. Tänu sellele oli filmi lõppedes pisut tüdimus peal. Loomulikult on seda juba oma 6 korda elu jooksul vaadatud ka. Narratiivsed teosed on natuke paremad.

6.

Esmaspäev, detsember 20, 2010

A Brooklyn State of Mind


Danny Aiello on elukutseline kõrvalosatäitja. Hea jõuline itaalia mees, kelle karjääriks ole mängida keskealist itaalia vanameest. Tavaliselt küll mingit filmi teises kolmandikus surma saavat mafioosot, aga on tulnud ka õrnemaid hetki ette. Näiteks isa roll Madonna surematus muusikavideos "Papa don`t Preach". Tegelikult päris hea näitleja. Tore oli avastada väike ja vaikne film temaga peaosas. Film räägib surevast itaalia kogukonnast, millest on alles jäänud tänavatäis vanu inimesid ja väiksearvuline mafiarakuke ühes restoranis. Ümberringi möllavad mustanahalised ja latiinod. Vana Brooklyn on ammu surnud. Isegi Brooklyn Dodgersist on saanud Los Angeles Dodgers. Aiello oma paari sõbraga elab ikka vaikselt oma kurjategija elu. Kahjuks on väljapressitavaid kodanike jäänud alles minimaalselt. Tuleb juba mõrvama hakata sõpru ja pereliikmeid. Ühest viimastest itaaliapärasest tänavast saabub dokfilmi tegema üks filmineiu ja keerab vaikselt vegeteeriva eluolu peapeale. Hea väike film.

6.

The Big Heist (2001)

Keskpärane Tv film ühest magusamast sularaharöövist ameerika ajaloos. Lufthansa terminalist pandi pihta 8 miljonit dollarit. Film oli halb. Alguses oli nagu komöödia. Lahedad semud. Pisut jobud. Neid juhtis vana ja hall Donald Sutherland. Humoorikas ja puha. Filmi lõpus aga selgus, et tegemist oli realistliku ja julma ajaloolise kurbmänguga. Tobe kooslus. Umbes sama tunne valdaks lapsi kui Shreki lõpus eeslil ja sookollil habemenoaga kõri läbi lõigatakse. Ebameeldiv vaatamine. Esimine film, mille ilustamiseks ma googeldades ühtegi fotot ei leidnud.

2.

Reede, detsember 17, 2010

Laitakaupungin valot (2006)


Minu viimasest Kaurismäkist on möödunud mitu pikka aastat. Panin filmi mängima ja kohe tundsin kuidas kunstnikukäsi minu aju paitas. Kaurismäki oskab oma asja. Tohutult ilus on kõik, tohutult rahulik. Kordagi ei hakka piinlik, kordagi ei hakka igav. Filmi sisu oli nii lihtne ja melodramaatline. Kunstilist melodramaatikat ma ei suuda tavaliselt vaadata. Süda läheb pahaks. Kaurismäkiga on lood hoopis teised. Tema oskab teha filmi, kus hädavaresest turvamees armub valesse naisesse. Naine kasutab teda ainult kaubamaja kullapoodi röövi organiseerimiseks. Iga kaader räägib. Iga paus on tähenduslik. Keegi ei karju ja keegi ei mängi viiulit.

9.

Neljapäev, detsember 16, 2010

The Town (2020)


Pealkiri on hästi pandud. Boston tundubki olevat selline külm linn. Pole seal naftat ega supelrandu. Tõsised inimesed. Kui New York välja arvata, siis kõik selle ranniku linnad tunduvad sellised jäised. Pole kunagi ameerikat külastanud. Eristan linnasid pigem nende spordivõiskondade järgi. Filmis olid need võiskonnad uhkelt esil. Filmi kandis mõni tegelane vähemalt korra mõnda Red Soxi või Bruinsi logo. Sümboolne oli see, et otsustav töö oli linna ebajumalaks oleva pesapallivõiskonna tagant miljonite varastamine. Väga ilusasti ütles ka filmi üks paremaid pahasid lilleseadja Fergus (keda mängis suurepäraselt lahe suure ninaga iiri vanameister Pete Postlethwaite), röövime katetraali. Peab ikka paadunud röövel olema, et ebajumalate tagant varastada. Aga ega raha ju ei haise. Film oli hea. Väga hea. Ben Affleck tundub olevat üks neid näitlejaid, kes saab lavastamisega suurepäraselt hakkama. Nii The Town kui Gone Baby Gone on olnud suurepärased. Realistlikud ja külmad. Ei mingeid vigureid ja viiuleid. Lugu rullub järjest ja jõuliselt. Meenutab Eastwoodi lavastatud tõsisemaid asju. Järgmiseid juba isegi natuke ootan.

8.

Neljapäev, detsember 09, 2010

United 93 (2006)


Päris õudne, mis palvetades ja usu nimel ära ei tehta. Iminese ajud on ikka kergelt pestavad. Plaan oli terroristidel lihtne ja uhke. Tänu sellele vist nii hea protsendiga töötas. Tänapäeval vist reisijaid kaaperduse puhul sõnadega "stay calm" väga ära ei võlu. Kohe otsitakse endi seast endine judo maadleja ja harrastuslendur...ja hakatakse plaani pidama. Õige kah. Hästi tegid. Tegutsesid. Mulle ropult meeldib see Greengrassi filmiliik. Lavastatud elu. Seda on kindlasti teised ka proovinud, aga temal tuleb see oivaliselt välja. Kuigi Bloody Sunday meeldis rohkem. 9/11 sündmused pole praegu enam nii värsked ja samal ajal pole ka piisavalt vanad. Liiga palju on tehtud häid pärisdok-e, et mängudok täiega töötaks. Lennujuhtide pool meeldis rohkem kui lennukipool. Lennukiosa jäi pisut tuimaks.
Aga ikkagi tugev film. Järgmine vist tuleb Vietnami sõja teemal.

7.

Esmaspäev, detsember 06, 2010

Solomon Kane (2009)


Juhtus selline film. Millest rääkis, sellest täpselt aru ei saanudki. Jube karglemine ja vehkimine. Mingist mehest see lugu...kellest ei peeta eriti lugu, aga kes pöörab halvale selja, et päästa oma hing. Tegevustik natuke isegi huvitav. Kuskil inglismaa kolkas Elizabethi aegu. See sünge õhustik oli vist filmi kõige sümpaatsem osa. Kuigi peab mainima, et kogu asjal oli liiga stuudio ja arvutigraafika maitse juures. Stilist oli ka ennast surnuks töödanud. Liiga vidinatarohked kostüümid ja ülipüüdlik grimm. Üldmulje oli õõnes.

3.

Laupäev, detsember 04, 2010

Beaufort (2007)


Iisreali sõjafilm. Hulk sõdureid peab kaitsma kunagi ammu ohvriterohkete lahingutega Liibanolilt vallutatud iidset ristirüütlite kindlust Beaufort-i. Kaitsmine on suhteline mõiste. Isuvad punkrites juba aastaid ja ainuke meelelahutus on paar korda päevas külastavad neid Hezbollah-i miinipilduja mürsud. Vahest harva saab mõni sõdur natuke pihta. Vaenlast pole enam aastaid nähtud. Päris hulluksajav elu. Nüüd läheneb päev, kus seoses poliitikute tegemistele tuleb kindlus maha jätta. Mõtetu vallutus, mõtetud ohvrid ja mõtetud tunnid noorte meeste elust muutuvad veelgi mõtetumaks. Hea film. Rõhk on sisul mitte vormil. Tänu jumalale ETV kahe eest.

7.

Neljapäev, detsember 02, 2010

Get Carter (2000)


Vaatasin enda karastamiseks. Olles originaal "Get Carteri" suur austaja, siis Stallonega remake ei saa olla hea. Ei pidanud oma eelarvamust muutma. Oli päris õudne saast. Alguses küll tundus, et püüdlikult üritavad....et ei kusegi originaalmaterjalist väga kõrge kaarega üle...aga varing toimus kiiresti. Michael Caine-i filmi toppimine oli kriminaalne. MC-il oli vist rahaga päris kitsas käes tookord, et suudeti teda sundida ühe tema lahedama rolli äralörtsimises osalema. Imelikul kombel oli kõige suurem probleem vägivallaga. Originaalis oli üks tugevaimad külgi stiilipuhas ja jõhker vägivald külmas ja ebasõbralikus inglismaa linnas. Stallone film oleks pidanud vähemalt jõhkrutsemises tugev olema. No ei olnud.

2.

Kolmapäev, detsember 01, 2010

Into the Wild (2007)


Sellised raamatud, mille põhjal see film tehtud on ohtlikud. Eriti kui need põhinevad tõsielul. Teismelised jagunevad jämedalt kahte gruppi. Ühed, kes unistavad spoileriga autost ja teised, kes tahavad mässata. Lugu oli võimas. Tuletas meelde, et salaja olen minagi hingelt puuembaja ja ebaõiglane elukorraldus planeedil maa on vastik ja räpane. Enamusel noortel (ka minul oli) see tunne üks faas elus, mis hiljem üle läheb ja nad liisivad endale ikkagi köögimööbli ja vananevad koos pangaga. Mõnel üksikul läheb see südamesse ja nad teevadki midagi "omapärast". Film siis räägib ühest rajust sellist, kes saadab kõik p**** ja läheb elab oma elu süsteemiväliselt. Ei oska teda kiita, ega laita. Mõnede jaoks on ta peast sooda ...mõnede jaoks jeesus kristus. Tore, et film oli hea. Sean Penn näitlejana mulle ei meeldi. Jäledavõitu ülehinnatud nö karakternäitleja. Lavastajana on ta täpselt minu maitse. Ei tee tavalisi mõtetuid hollywoodi klišeefilme, ega ka vastikuid kunstipäraseid soigumisi. Tema filmid on tempolt täpselt nii aeglased kui mulle sobib. Tema teemad on mõnusalt rahulikud...ja täpselt parajalt dramaatilised. Näiteks tema esimene film oli tehtud ühe minu lemmiklaulu põhjal (Bruce Springsteen "Highway Patrolman") Geniaalne. Lugu oskab ta jutustada oivaliselt. Into the Wild oli kindlasti teos. Film oli nagu raamat. Vaatasin ka samamoodi nagu loeks raamatud. Paar peatükki korraga. Kõrvalosad on kõik kulda väärt. Isegi Vince Vaughn oli super. Aitab viletsast filosoofiast. Vaadake ära kui kätte satub.

9.

Kolmapäev, november 24, 2010

Devil (2010)


Juba kino uksest sisenemisel tabas mind pettumus. Olin lohakalt filmi valides jõudnud arusaamisele, et selle kinoteose on loonud M. Night Shyamalan-i nimeline virtuoos. S****gi. Plakatilt avastasin kirja, et film on tehtud tema IDEE järgi. Oh jah. Piletid käes ja laps vanaema juurde hoiule viidud...polnud tagasiteed. Kohe alguses nimetas tõlge Philadelphia Eagles-i pesapallivõiskonnaks. Põlgus kasvas. See, et algustiitrite all oli taustaks linnapanoraam, aga pea alaspidi...see oli ka lame. Õu nõu...saatanlik märk. Sisu saab selle filmi puhul ära öelda ühe lausega. Liftis jäid kinni kuus inimest, kellest üks on paraku saatan, kes tapab päeva lõpuks teised ära. Nii see lugu läks. Vool läks ära..tuli tagasi...jälle üks laip rohkem. Mida edasi, seda rohkem ma leplikumaks muutusin. Mida sa ikka tahad sellisest filmis saada. Hea lapsik-lihtne soigumine ja silmade pööritamine. Jäin isegi mingil määral rahule. Meelelahutus. Kui tahad,et keegi sinu ajuga vahekorda astuks, siis kannata paar päeva ja mine Pöffile. Positiivse poole pealt jäi silma see, et kõik näitlejad olid meeldivalt tundmatud. Jumal tänatud, et poldud palgatud mõnda kõdunevat superstaari sinna väänlema. Toredate ja tundmatute inimestega oli seda lugu mõnusam jälgida.

4.

Teisipäev, november 23, 2010

The Kingdom (2007)


Kui olla negatiivne, siis oli see tüüpiline ameerika propagandafilm, kus araablased olid sellised "jalla, jalla" karjuvad kurjad rättpead, keda rambolikult osavad ameerika federaalagendid kümnete ..või isegi sadade kaupa kättemaksuks maha notivad. Head araablased on ülimalt üllad ausad pereinimesed, kellele meeldivad ameerika seriaalid ja nad on valmis ennast ohverdama päiksepaistelise ja demokraatliku tuleviku nimel. Nende orvuks jäänud lapsed on samas rahulikud ja mõistlikud. Mõistavad oma isa valikut. Araabia väikelastele kingivad aga ameerika sõjardid pulgakommi. Kui aga optimist olla, siis oli see film tehtud hästi. Kiire tempo ja lahedalt tehtud Hollywoodi actionfilm. Poliitiliselt vähenõudlikele filmisõpradele kindlasti soovitav meelelahutus. Ei teagi kumb mina olen. Vist see teine variant. Hea film.

6.

Esmaspäev, november 22, 2010

The Pink Panther (1963)


Komöödiat polegi ammu julgenud vaadata. Uuema aja komöödiad imevad tavaliselt suht vilinal. Seda Pantheri lugu ka natuke pelgasin. Lapsena ei suutnud seda kuidagi kunagi lõpuni vaadata. Nüüd siis küpses eas õnnestus. Film oli suht fenomenaalne. Fenomen seisnes suures osas Peter Sellersi geniaalsuses. Täiesti fanstastiline mees. Üks lahedamaid koomikuid üleüldse. Niven oli minu silmale liiga vana noori naisi võrgutma. Suudluskohtades pidin pilgu kõrvale heitma. Oli pisut piinlik. Toolilt viis maha üks muusikapala, mis filmi keskel kõlas (Fran Jeffries - Meglio Stasera ). Vaadake youtube-ist.

8.

Neljapäev, november 18, 2010

X-Men Origins: Wolverine (2009)


Millalgi väitsin, et mulle koomiksid ja koomiksifilmid ei meeldi. Unustasin, et osad ikka meeldivad ka. X-meeste lood millegipärast lausa meeldivad väga. Wolverine-i lugu oli selles taustsüsteemis oodatud toodang. Kindlasti ei olnud see saaga tugemavast poolest. Vaatasin siiski loomulikult tähelepanelikult ja huviga. Loomulikult tuli kohe meelde Avandi-Sepa tore uusaastaöö sketš. Millegipärast meeldib mulle selline andetu näitleja nagu Liev Schreiber. Ei tea miks. Selles filmis oli ta kõige äkilisem tegelane. Eriti meeldis mulle tema habemelõikus. Tulid meelde Tallinna Taksopargi töökad taksistid. Peale tema olid ülejäänud tegelased kuidagi hallid ja igavad. Tegid oma trikid ära ja astusid kõrvale.

5.

Pathology (2008)


Filmi vaadates kippus vägisi peale küsimus, et mis kurat see siis nüüd on. Lahkamisruumides toimuvast võiks ikka midagi paremat välja pigistada. Mõtetu verine soga nooremale koolieale. Oleks võinud oma digiboxil midagi muud käskinud lindistada. Kummaline, et ma selle lõpuni vaatasin. Kui just mingit veriste torsode ja surnud inimeste järele nõrkust ei tunta, siis vaadata soojalt mittesoovitav.

2.

Pühapäev, november 14, 2010

Knight and Day (2010)


Paberil tundub selilne liiga kindpeale mindud film. Tom Cruis+Cameron Diaz+action+komöödia.Paljud koomilised plahvatused ja muhedad surmad. Tom Cruise lamedad naljaread ja ülivalged hambad. Cameron Diaz-e hambad enam nii valged polnud. Ei näinud eriti naljakas ja värske välja. Tom Cruise on nagu Nato toidupakk. Ta kõlbab ka 10 aasta pärast süüda.Cruise-l tundub olema sellist pidev projektijuhi kava. Näiteks : üritus midagi "sügavat" teha ja saksa ohvitserid mängida kukkus pisut läbi ja nüüd teeme sellise kindlapeale põnevuskomöödia. Kui paberid kõrvale panna, siis ootused filmile olid madalad. Film ise nii hull ei olnud. See lõdvalt plahvatav ja karglev film isegi mingis mõõtmes töötas. Tore ajuvaba meelelahutus. Naljad ei laskunud ka nii madalale kui ameerika komöödiates kombeks. Selline turvaline ja korrektne film. Sobib reede õhtul väsinud ajule. Eriti meeldis 3 sekundiline kohta, kus rekkamees Scorpionsi kuulas.

5.

Reede, november 12, 2010

Diary of the Dead (2007)


Kindla ajavahemiku järel on alati tervislik vaadata üks korralik zombie film. Romero omad on tavaliselt enam-vähem korralikud. Vahest ka suurepärased. See oli selline keskpärane. Zombied peavad lahedad olema ja nende surm peab olema effektselt üles võetud. Seekord tundus olevat rahaga tuugam. Eelarve väiksus paistis igal sammul silma. Zombiesid oli makeup-i ruumist vähe välja lastud ja suri neid ka suhteliselt minimaalselt. Polegi nii minimalistliku zombie filmi nägema juhtunud. Kokkuvõttes tuli see isegi kasuks. Hea õudusfilmi tegija peab olema omapärane inimene. Nii lolli ja naiivset meedia filosoofiat pole ammu näinud. Võibolla ei pea sellistel filmidel sisu eriti peen olema. Lemmik surm oli hapet pähe saanud neegerzombie kurb lõpp.

5.

Neljapäev, november 11, 2010

Inception (2010)


Kummaline tunne olla pettunud ja vaimustunud samaaegselt. Vaimustava poole pealt oli see kindlasti selle aasta üks lahedamaid filme. Pettumus seisneb selles, et see peen ja põnev ajukepp läks selles tüütuks muutuvas actionis pooleldi kaduma. Mida rohkem lõpu poole liiguti, seda ähmasemalt ma alguse detaile mäletasin. Automaaditärin tuimestas minu kulunud aju une piirini. Üllas idee teha meeletult keerulist ja mõtlema sundivat filmi päädis tüütu häppiendliku kespärase actionfilmiga. Viimase tunni keskpaigaks oli igasugune värske huvi ja vaimustus kadunud. Ootasin kannatlikult kuna see ükskord ära lõppeb. Okei tunnistan pöörleva hotelli kohad olid head ja vaimukad, kuid plahvatavad roomikutega Hummerid olid magedad. Pean kirjutama, et C.Nolani väiksemad ja süngemad filmid meeldivad mulle rohkem kui hilisem looming. Samas jälle vaimustusest rääkides, siis oli selline lahe rahmeldamine unest unne. Cillian Murphy oli lahe. Di Caprio on minu jaoks kulunud ja igav. Ei suuda temas enam uut ja üllatavat leida. Teeb oma asja sama hästi kui tavaliselt, aga mitte grammigi paremini. Igav tüüp.

7.

Teisipäev, november 09, 2010

Gosford Park (2001)


Hea vana inglismaa elab viimaseid häid aastaid. Tavaline meeldiv nädalalõpp "maamajas". Üleval lõõgastuvad tiitlid ja all nühib armee teenreid ja toatüdrukuid tööd teha. Loomulikult lõhestab sellist idülli salapärane mõrv. Ja loomulikult saabub kohale detektiiv. Kui arvestades, et mul nõrkus Agathe Christi vastu, siis karta on, et halba sõna siit ei tule. Tuntud režissöör oli suutnud palgata briti näitlejatest enamuse. Dream Teamide puhul on selline probleem, et väga paljud peavad enamus mängu varumeeste pingil istuma ja oma 5 minutit ootama. Selliste filmidega on sama jama. Liiga palju andekaid inimesi hakkab üksteist segama. Altman oli sellest kuidagi sujuvalt pääsenud. Käsikiri oli nii hea, et kõiks said hea sutsu teha. Häiris koomik Stephen Fry detektiivi osa. Liiga kunstipärane ja naljakas. Ei sobinud kohe üldse. Sellest polnud üldse lugu, et avastasin poole filmi pealt, et olen näinud kunagi ammu.

8.

Esmaspäev, november 08, 2010

Iron Man 2 (2010)




Koomiksitest ma väga pole lugu pidanud. Olimar Kallase 3 lugu välja arvatud. Tavaliselt on need lapsikud. Suured inimesed, kes koomiksite esmanumbreid koguvad on minu arvestuste kohtaselt veidrikud. Samas koomiksitest tehtud liikuvad pildid on mulle sümpaatsed. Tavaliselt võtab Hollywood klassikalise koomiksi tõsiselt ette. Palkab suured ässad ja teeb mitu mitu head järge. Täpselt sellised filmid tulevad, mida Hollywoodist ootaks. Vähese sisuga aga kergesti vaadatavad. Saab ennast filmi vaadates lihtsalt ja hästi tunda.

Iron Man-i saaga kuulub koomiksifilmid paremasse poolde. Äktsionit on palju, näitlejad on lahedad. Kummaline oli see, et esimesest osast ma ei mäletanud mitte midagi. Oli tulnud ja läinud. Vaatasin nagu uut lugu. Eriti selline amneesia ei häirinud. Kujutan ette, et oli umbes samasugune film kui esimene. Tehti palju pauku ja kostüüm läks Downey sabasuguse kolksuga selga. Ajutegevusele latti väga kõrgele ei pandud. Filmi lõppedes jäi kummitama tunne, et midagi jäi nagu puudu. Üks võimas madin oleks võinud veel olla. Jättis keskpärase rahmeldamise mulje. Rourke oli üllatavalt hea. Äkki julgen maadleja filmi nüüd ka ära vaadata.

5.

Reede, november 05, 2010

Red Planet (2000)


Kunagi jäi see film ära kui ma kinno jõudsin. Kes oleks osanud arvata, et pean selle vaatamist 10 aastat ootama. Nüüd sai võlg tasutud. Film ise selline ulmekas. Kamp astronaute suundub marsile, kuhu inimkond kolida kavatseb. Maa on juba ebainimlikult ära saastatud. See kamp pidi uurima seal mingit jama. Pole eriti oluline mida täpselt. Filmi algusest oli juba aru saada, et ellu jäävad vähesed. Täpsemalt Val Kilmer ja Matrixi filmist tuntuks saanud ilus tsikk. Kuna teised juba aimasid oma lühikesi osi, siis väga nad ei pingutanud. Tegid oma sutsu ära ja surid. Film oligi selline vähenõudlik ajutegevusele. Millegipärast mulle väga meeldivad halvad ulmekad. Näiteks Battlefield Earth. Punane planeet nii raju polnud. Natuke selline igav soigumine. Teatud elamuse ikka sain. Lahe absurdne sisu, ebaloogiliselt kummalised tulevikuseadmed ja lapsikult üllatavad vastused lollidele küsimustele.

5.

Goal! (2005)


Olen mingil määral spordisõber. Jalgpall ei ole mulle üldsegi vastik. Inglise liiga on päris seksikas koht. Newcastle United on väga sümpaatne sats. Kõigest eelloetletust tehtud film peaks ju olema selline lollikindel värk. Tehke ära ja mulle meeldib. Film oli meeldivast valgusaastate kaugusel. Selline sitt Karate Kid-i ja poola pesuvahendi reklaami vahepealne. Vaheldumisi mängisid Oasise lood ja nilbe viiul. Dialoogid oli kirjutanud amööb. Valus oli vaadata vastikut filmi huvitaval teemal. Järjed jäävad minul vaatamata.

2.

Reede, oktoober 29, 2010

The Expendables (2010)


Tore, et vanad ja väsinud mehed said kokku ja mürasid. Willis, Arnold ja Rourke oleks võinud ka liibuvad mustad särgid selga tõmmata ja natuke ringi joosta tuli ja külmrelvadega täristades. Oleks veel jaburam olnud. Jason Statham oli kõige noorem ja tüütuim. Oleks võinud nii tähtsat osa keegi teine mängida. Stathami parim enne on sellest karjast kõige vähem aega ületanud. Vist sellepärast ei meeldinud. Steroidmehed olid kõige lahedamad. Lundgren eriti. Tema etteastet võib isegi näitlemiseks nimetada.
Elu roll lausa vist. Teised tegi niisama kino. Jet Li nägi vana välja. Lõhkeainete tarnija tegi hea käibe. Tore film. Teist korda ei viitsiks vaadata.

5.

Night on Earth (1991)


Vanu asju on imelik üle vaadata. Kunagi "lapsena" nägin seda. Meeldis kohutavalt. Naersin umbes 70 korda. Nüüd varajases keskeas vaatasin Jarmushi "Kohvi ja sigarette" ja üldse ei meeldinud. Tundus kohutavalt igav ja mõtetu vaimne gümnastika. Sellepärast pisut pelgasin, et äkki ma olen nii muutunud ja kunstist võõrdunud. Kartsin, et äkki enam ei meeldi. Kuid õnneks polnud asi nii hull. Lapsikult ja hullumeelselt küll Roberto Begnini ropule jutule kaasa ei naernud, aga filmi vaatasin mõnuga. Naersin vist hoopis teiste kohtade peal. Kummaline oli ka see, et igast lõigust oli jäänud meeldi umbes 10 sekundit, aga ülejäänud oli ununenud. Winona Ryderiga esimese sketši olin täielikult unustanud. Vaatan 20 aasta pärast uuesti.

7.

Neljapäev, oktoober 28, 2010

Eclipse (2010)


Tahtsin juba õhata, et see tüütuks muutnud lugu sai vist nüüd läbi. Kahjuks kaugeltki mitte. Juba tehakse kahte uut järge. Ei tahagi, mitte ette kujutada kui tüütud need võivad tulla. See kolmas osa oli tõesti tüütu. Lõputult venivad mõtetud dialoogid. 15 minutilist filmi eeldanud sisu jne. Natuke meenutas Sõrmuste isanda lugu, kus võimsale esimesele osale järgnesid aina lahjemaks muutuvad järjed. Mida osa edas, seda vähem sündmusi ja rohkem paatosest kubisevaid kõnesid. Samas peab muidugi tasandama reaktsiooni. Sõrmuste isand ja Twilight on täiesti erinevate liigade meeskonnad. Üldistan räigelt loomulikult. Kõik oli lahjam kui esimeses kahes osas. Eelarve tundus väiksem. Näitlejad mängisid laisemalt. Ühesõnaga film ei vääri nii palju sõnud. Suht jube jamps.

2.

Teisipäev, oktoober 26, 2010

Dolores Claiborne (1995)


Alguses tundus kahtlane. Stephan Kingi lugu. Hullumeelne jõuline naine ja Kathy Bates. Tundus, et üritatakse Misery eduga uuesti niita. Mida edasi film läks seda paremaks läks. Ma eriline Kingi hull ei ole, aga see lugu oli hea. Reaalne lugu. Võiks isegi öelda, et läks natuke hinge. Istusin ja vaatasin vaikides ära. Andsin Kathy Bates-i suht kiiresti andeks. Hästi mängis. Väga hea oli ka Plummeri tehtud vananeva maakonna politseiässa lugu. Lugu ennast ei hakkaks kirjeldama. Liiga keeruline ja sügav. Mingi jama on nende saare peal toimuvate lugudega. Kui filmi jooksul peavad tegelased niiskel merele praamiga mõtlikult sõitma, siis annab see kuidagi juurde. Võtkem näiteks hiljutine Ghost Writer. Saarele minek ja tulek olid olulised. Lõid mingi kurjakuulutava meeleolu. Näitlejad pingutasid väga. Naised olid meikimata...mehed higised ja usutavad. Tundus, et mingi oscari nominatsioon tuleb raudselt ära. Vaatasin järgi. Ei tulnud kahjuks. Kui oleks tulnud, siis oleks poleks midagi kurta olnud.

7.

Jahid merel (1955)


ETV2 on lahe kanal. Mitte mingi muu nipiga poleks ma seda filmi näinud. Oleks kogemuse võrra vaesem. Enne filmi tuli selline sissejuhatus, kus elusolevad vanurid rääkisid, kuidas see film sündis. Tunda oli sellist varjatud põlgust ja häbi, et sai kunagi sellist jama tehtud. Olime noored jne. Lavastajaks oli mingi Jegorov, kes Moskvast saadeti...et väikese liiduvabariigi kinotööstusele jalad alla saaks. Enne oli tüüp sama teinud Kasahhi NSV-s ja edasi läks ei tea kuhu. Pildi pealt nägi äss välja. Selline mantlis tüse äss. Igal pildil suits suus. Selline kätega vehkija mees. Merele ise ei tulnud. Kartis merd. Kaldalt karjus, et tehke kurjem nägu vms. Ootasin ikka mingit jubedust. Üllataval kombel oli film lahe. Selline lihtne paatidega ringiajamise film. Ilma liigse kunsti piinamiseta. Lisaks oli lisatud üks ülimalt kohmakas põnevusliin. Üks toredatest purjetamissemudest on lääne spioon, kes pidi tegema midagi kurja. Mida kuradit need pahad teha tahtsid jäi mulle täiesti arusaamatuks. Midagi pusisid. Rääkisid mingist saarest ja selle tähtsusest. See selleks. Õhustik oli vahva. Sellene utoopiline ühiskonnamudel, kus kõik olid õnnest rõõsad ja elu koosnes ainult purjetamisest. Sport sport sport. Lisaks üllale spordile ja deemonlikule spioonile oli filmi peaosalised veel tubakatooted. Suitsu tõmmati ära mitu blokki. Iga vestlus algas sellega, et üks mees pakkus teisele suitsule tuld. Peakangelane esitas oma südamedaamile õhtuhämaruses omatehtud luuletuse, mis lõppes kuidagi sedasi "Siis pole karta miskit kui tubak taskus". Spiooni õnge langenud purjeäss naasis viimases kaadris oma jahtklubi kollektiivi hulka küsimusega "Poisid, kas kellegil suitsu on?" Sittagi talle keegi pakkus. Sisistati ainult, et raisk müüsid kodumaa maha.

Huvitav oli näitlejaid vaadata. Kalju Kiisk oli umbes 15 aastane. Rääkis sissejuhatuses, et film mõjus talle hästi. Järgmine aasta tuli Eesti meistriks purjespordis. Rein Aren üritas püüdlikult mängida eluvõõrast ja süütut noorukit, kuigi nägi välja nagu 35 aastane mees. Meenutas noort Marlon Brandot. Siiamaani oli ta minu mälestustes miilitsavormis, juuksesalgud kiilale pealaele kammituna..mingis sovjeeediaegses telelavastuses.

Kõige vingem asi filmi juures oli filmimuusika. Polegi Eesti filmide puhul sellist haaravad muusikat meelde jäänud. Kahju, et seda Gustav Ernesaksa heliriba kuskilt kuulamiseks soetada ei saa.

7.

Esmaspäev, oktoober 25, 2010

The Killer Inside Me (2010)


Kole lugu sellest, et mõrvalik pervert peidab ennast pahatihti kõige vagama ja süütuima kaaskodaniku sees. Samuti saime läbi õpetlike näidete teada, et oma lapsi tuleb pervertide eest hoida. Ärasõitev katus on otseselt põhjustatud ehitusvigadest noores eas. Täpsemalt räägib lugu väikelinna politseiametnikust, kes otsustab oma kasuvenna surma eest kätte maksta eriti võikal ja küünilisel moel. Ben Afflecki noorem ja koledam vend Casey sobis rolli ideaalselt. Naisliinid olid ka hästi valitud. Eriti šokeerivas mõõtmes. Mis võiks olla veel õudsam kui vaadata kuidas Jessica Alba ja Kate Hudson paljaste kätega surnuks pekstakse. Suht võikad surmad ootasid neid mõlemaid. Vabandust kui nüüd kõik huvitava ära rääkisin. (Jätsin väikse vimka ka sisse) Film oli hea. Huvitav on vist õigem sõna. Ei olnud selline tavaline kauboide ja indiaanlaste lugu. Film oli sujuv. Ei tekkinud sundlust vahepeal kerida. Ilumeelikutele ja romantikasõpradele eriti ei soovita.

6.

Kolmapäev, oktoober 20, 2010

The Independent (2000)




















Tore tutvus Ben Stilleri ...isaga. Muljetavaldav roll. Vana kooli mees oskas mängida nii hääle, miimika kui kogu kehaga. Naljakas ja kummalisel kombel usutav tundus. Film ise oli pseudodok legendaarsest B-filmi mehest, kes on teinud 400 filmi, kuid suhteliselt alla käinud. Oma karjääri elustamiseks soovib ta teha kassafilmi seeriamõrvari eluloost. Seeriamõrvari ainuke nõue on, et film peab olema muusikal. Head absurdi rohkem kui vaja. Filmi pluss oli loomulikult see, et pseudodokumentaalile rõhumine vähenes filmid arenedes. Lõpuks oli juba tavaline mängufilm. See oli hea, kuna pseudodoki vorm on iseenesest huvitav esimesed 10 minutit, siis läheb tüütuks.

7.

Neljapäev, oktoober 14, 2010

Robin Hood (2010)


Seda filmi nigu ootasin lausa ja puha. Mitte kui kinoelamust vaid, et saaks põlastavalt ja loomulikult õelalt ilkuda. Vanad inimesed üritavad iidvanast loost veel midagi välja väänata..ilma et nõme oleks. Kahjuk oli päris parajalt nõme. Algus oli üllatavalt korralik. Tundus lausa, et tohoh...on vana toredat lugu väga keeruliseks kirjutatud. Keerulisus on teatavasti ju hea. Eriti kui on tegemist Russel Crowe-iga mõõgafilmiga. Enamvähem pool filmi vedas talutavalt välja, aga siis läks käest ära. Mingi nõme demokraatialiin..siis veel Russel Crowe-i kõne ...ja lõppude lõpuks...Normandia dessanti meenutavad maabumisalused 12 sajandi rüütlitel...tule taevas appi. See võis ju nö vaimukas nali olla, aga noh..ei saanud aru. Marc Strongi nimeline näitleja oli hea (terve film mõtlesin, et see on Andy Garcia) Ülejäänud tegid midagi tavapärast. Käisid tööl. 2 aasta pärast ei mäleta seda filmi mitte keegi.

4.

Reede, oktoober 01, 2010

Silk (2007)


Seekord siis selline film. Naisega tuleb ka koos filme vaadata. Tavaliselt ma selliseid filme ei armasta. Ütleks üldise nimetajana imal tatt. Kuid seekordne isegi natuke meeldis. Oli küll ülimalt magus ja imal ja pisaratest soolane, kuid sisuliin oli rahulik ja ei omanud tüüpilise romantikateost ilmestavaid ülijärkse emotsionaalseid hüppeid. Kulges rahulikult ja vaikselt õnnetu lõpu poole. Õnnetu lõpp polnud ka nii kohutavalt õnnetu, et oleks oksele ajanud oma ebareaalsuses. Üks inimene lihtsalt suri vaikselt ära ja elu läks edasi

6.

Snatch (2000)


Seda filmi olen näinud vist oma 10 korda. Raske on midagi öelda. Millegipärast kõige ehedamalt meenub kord kui käisin seda teist korda kinos vaatas. Täpsemalt meenub kuidas kaks nahkjakis suuuurt meest naersid lapsikult kõvasti iga nalja peale. Nalja saab tõesti palju. Guy Richie huumor oli tollel ajal ikka võimas ja värske. Viimastes filmides on see olnud ikka lahja ja kulunud. Esimesed kaks filmi olid ikka liiga head. Võibolla mõjus nüristavalt abielu Madonnaga. Ei oska öelda. Vaatasin seekord filmi teistmoodi. Otsisin uusi kohti. Kohutavalt meeldis millegipärast stseen haagiselamust (pildil). Millegipärast see polnud nii värskelt meeles. Samas ei meeldinud üldse koht, kus Brad Pitt kukub läbi boksiringi nö vette. See tundus nõme. Nojah. Film tundus ikka võimas.

9.

Laupäev, september 25, 2010

Evolution (2001)


Turvaline valik. Ivan Reitman ja kummalised limsased tulnukad, David Duchovny ja kummalised limased tulnukad. Julianne Moore oli ka kindlapeale castitud ainult seetõttu, et ta on nii kuradima Gillian Andresoni nägu. Hollywoodi peaarvuti arvutas välja, et kui liita X-Files ja Ghostebusters, siis välja tuleb midagi sellist. Noh midagi sellist tuligi. Lõbus ameerika komöödia. Tore ja keskpärane. Selline tore film, mida vaataks esimesel jaanuaril pohmas peaga TV3-st. Naljad polnud ka väga jubedad ja üleüldse ei olnud ka väga nõme. Neegritest on natuke kahju. Aastasadu kestnud vabadusvõitlus ja võrdsusihalus pole veel kaugeltki võideldud ja ihaletud. Korralikus perefilmis võib mustanahaline mängida ainult sellist pisut kiimas ja ropu suuga koomikust peategelase sõpra. Kahe jalgne sõber. Aga asi paraneb. President on juba peaaegu, et...

5.

Esmaspäev, september 20, 2010

Salt (2010)


Kõigepealt tänaks oma ema, kes võttis mu armsa poja hoida. Tänu sellele jõudsin esimest korda kinno kahe aasta jooksul. Päris palju on muutunud. Vaatasin filmi kinos Kosmos. See oli tõeline ulme. Pilet maksis 25 krooni, Coca Cola 10 ja Pop corn 15. Tziisas kraist...see on ODAV. Mäletan vanast asjat, et vanasti oli kinoelamus ikka väljaminek. Lisaks lisada, et filmi vaatas peale minu ja mu naise veel umbes 15 inimest, siis hakkas päris kahju neist kinoärimeestest. Ots otsaga kokku ei tohiks selline äritegevus küll viia. Filmist rääkida, midagi suurpärast on raske. Oli ikka päris naeruväärne taies. Film oli selline nicolascage-ilik keskpärane susservusser seiklusfilm. Angelina Jolie ei olnud ilus. 10 aastat tagasi ei oleks olnud ma filmi vastu võibolla nii kuri, kuna pesus ja liibuvas riietuses Jolie oleks rõhunud edukalt minu mehelikele aistingutele. Nüüd jäi see ära. Jolie oli nii kõhna ja väsinud. Tundus, et põeks mingit rasket haigust. Või oli lihtsalt vanaks jäänud. Seda enam oli naeruväärne vaadata kuidas ta pidevalt vastu metallpinda kukkus ja pärast kohutavalt metallset matsu püsti tõusis ja edasi jooksis. Mida film edasi seda "kurjemaks" action läks ja suuremaks laibakuhi kasvas. Viimakseks madinaks oli filmi väärtus kahanenud kespärase B filmi tasemele. Säästumarketi filmiriiul siit ta tuleb.

3.

Carla`s Song (1996)


Tore väike film Glasgow bussijuhist, kes armub Nicaraguast pärit salapärasesse bussijänesesse. Kuna armumine on kõrvuni, siis lööb bussijuht kõigele käega ja sõidab ta koos pruudiga Lõuna-Ameerikasse nö vanematega kohtuma. Sellist pateetilist sisu arvestades oli film väga õnnestunud. Pisaraid silmast vägisi ei kisutud. Vaadata oli suhti lihtne ja meeldiv. Carlyle oli värske. Just Trainspotingust tulnud. Nicaragua konflikt on filmides kummaliselt vähe kajastatud. Vaino Väljasel on vähe filme, mida vaadates oma karjääri meenutada.

6.

Reede, september 17, 2010

3000 Miles to Graceland (2001)


Kuidas sellised filmid sünnivad? Produtsent kohtub kohvikus Kevin Costneriga. Esitab palve, et tule mängi minu filmis. Costner vastab, et kle ma eriti ei viitsi...mõtlesin, et võtan natuke rahulikumalt paar aastat. Produtsent: "Tule palun..teeme ükskõiks millise filmi, kirjutame stsenaariumi 10 korda ümber kui vaja". Costner on pisut laisk ikka "Olgu..ma tahan olla Elvis ja film peab olema selline komöödia-action-perefilm" Produtsent on nõus. Costner mõtleb "krt jama, peab midagi veel jaburamat välja pakkuma". Costner "Ma tahan mängida sellist sõbraliku mõrvaliku Elvist, kes teeb kümneid naisi leseks ja sadu lapsi orvuks, aga samas olen selline mõistlik mees, kes jätab sümpaatse mulje...ja ma tahan vähemalt 6 korda tulistada erineva automaatrelvaga...ja vibuga." Produtsent noogutab. Costner ütleb "Fuck it. Teeme siis ära. Lihtne oli vaadata. Kordagi polnud näha, et tehakse rasket kunstitööd. Selline lõdvalt tehtud plahvatuserohke perefilm-thriller-komöödia. Politseinike suri kümnete kaupa...ja ükski seadusesilm ei saanud meetri pealt pumpüssist ka kellegile pihta.

4.

Teisipäev, september 07, 2010

Avatar (2009)


Sajandi multifilm ka vaadatud. Olin pisut hirmund ja skeptiline. Liiga palju sellist tehnilist ülistust. Tehnikapool mind väga ei erutanud. Kindlasti olid patsidega mehed ennast ribadeks raalind. Vaatasin seda muidug 2D variandis ja telerist. Nüüd võib muidugi öelda, et oleks pidanud papist prillidega kinos vaatama, et siis oleks saanud õige nätaka kätte. Film peaks töötama iga D-ga. Nüüd siis filmist. Oli liiga kärts ja salatisinine. Kuid üllatus üllatus...film mulle meeldis. Nii imal ei olnud kui kartsin. Vastikuid sõrmuste-isanda-stiilis ülistavaid kõnesid oli vähe ja need olid lühikesed. Virtuaalmaailm oli enamvähem huvitav. Parem ja huvitavam kindlasti kui suvaline Disney toodang.

7.

Esmaspäev, september 06, 2010

Sorcerer (1977)





















Tore on ajaloos sobrada. Leiab nii mõndagi huvitavat. See film on küll puhas kuld. Friedkini nähtud filmid on kõik muidugi olnud vinged. Prantsuse sidemees ja teised. Sorcerer on mõnusalt kummaline. Esimesed 10 minutit ei ole dialoogi. Tuimalt jälgitakse 3 inimese ühte dramaatilist päeva elus. Filmi sissejuhatav osa kestab tund aega. Täpsemalt pool filmist. Siis hakkab alles põhiline liin pihta. 3 pahanduste eest põgenenud meest registreerivad ennast hullumeelseks autojuhitööks. Tuua ära rappumist kartvad lõhkeaine kastid läbi tšungli veoautokastis. Meenutas sellist Top Geari seiklusosa, aga vingemat ja põnevamat varianti. Elu või surm. Seda filmi vaatan paar korda veel.

9.

Punane elavhõbe (2010)


Meelde jäi palju ilusaid kaadreid. Palju püüdlike dialooge. Isegi paar katset olla filosoofiline. Kuid siiski ei sobinudeelmine stseen eriti järgmisega kokku, ükski tegelane ei mõjunud hetkekski usutavana ja üleüldse oli ekraanil toimuv suhteliselt tüütu poosetamine. Üritati kõigest väest luua 90-ndate õhkonda. Filmi eriti minule ei olnud. Ei teagi kellele see film tehtud oli. Oja Peeter ja vana Ulfsak tegid oma osa korralikult, noored olid hädas. Pop-e poisse on vähe. Ikka-jälle peab Avandi politseinik olema ja Malmsten pätt. Või siis vastupidi. Raske on neil anda samasse rolli 35-ndat korda sisse elades midagi uut välja.

3.

Kolmapäev, september 01, 2010

Revenge (1990)


Õpetlik lugu. Kui sa oled saanud vanemaks meheks. Kui sul on juba kogunenud raha ja positsiooni, et omandada endale noor naine (Eriti veel selline püss nagu Madeleine Stowe). Kutsud külla suht noore ja sõjaväelendurina töötava Kevin Costneri. See on puhas looduse narrimine. Ükski vägi ei hoia neid kahte liikuvat sekspommi üksteisest eemal. Niiga läks siin. Kahju et koer surma sai. Tema polnud milleski süüdi. Samas tekkis mõte, et korralikule narkoparunile on truudusetu naise karistamine selline ere vaheldusevälgatus hallis argipäevas. Anthony Quinnil tuli muldvana aga tegusa mehhiko narkokuninga mängimine suurepäraselt välja. Kindlasti suurepärasemalt kui omal ajal jumalaema kiriku kellamehe mängimine. Quinn ju juhuslikult sünnipärane mehhiklane. Pole siin midagi imestada. Film oli selline naiste õlu. Kirjade järgi thriller, aga pisaratest märg ja muusikalt viiuliline. Lõpuks jõudis kohale, mida meenutas. Täitsa korralik telenovela oli..Hollywoodi superstaridega. Ikkagi Mehhiko.

4.

Teisipäev, august 31, 2010

Repo Men (2010)


Film, mis segab omavahel ameerika majanduskriisi ja Monty Pythoni sketšist. Tulevikus on kodude äravõtmise asemele astunud sinu liisitud soolikate tagastamine pangale. Põnev tulevik. Juhuslikult olin hommikul vaadanud doki ameeriklaste kodudest väljatõstmisest. Tundus kuri ja mõtetu üritus. Loomulikult oli Repo mehed sellest ameerika tänapäevast otseselt inspireeritud. Isegi lahke pakkumine õues ootavaks ambulansiks oli otsene vihje sheriifi büroo meeste päheõpitud lahkuslausele, et pank pakub väljatõstetud perele tasuta kuua aega hoiustamist nende mööblile ja kraamile.
Film oli sujuv. Lõpp pisut vajus ära. Kunagi oli mul au vestelda ühe eesti võlglastelt asjade pangale toomise spetsialistiga. No oli karm tüüp. Jude Law tegelane oli natuke liiga pehme. Forest Whitakeri tegelane meeldis rohkem.

5