Neljapäev, veebruar 24, 2011

Takers (2010)


Ei tea, mis selles panga röövimise protsessis nii seksikat on, et sellest peab iga viie päeva järel uue filmi tegema. Neid filme on ikka umbes 100 000 tehtud. On halvevmaid ja on paremaid. Head on tõesti head. Näiteks viimane Affleckti oma. Takers ei olnud nüüd kõige hullem. Algus oli küll filmil õudne. Vastikult noored ja ebausutavalt kenad noored mehed olid ennast kenasti riide pannud ja mängisid karjäärikriminaale. Ühel oli väike armas sportauto...teine kandis jälle totakat kaabut viltu peas jne. Kõigile oli nagu püütud anda mingi kiiks, et ära tunda. Ära tunda oli tegelasi tõesti rakse. Igavad ja tundmatut näitlejad. Eriti häbiväärselt deja vu oli pangarööviks valitud viis - laseme inkassoauto läbi asfalti metroosse kukkuda...kamoon.. Takersi parim külg oli lõpp. Viimased neljandik filmist oli täitsa okei. Üks päris mõnus tagaajamislõik ja normaalne lõpumäng. Kokkuvõttes oli film ikka kõle keskpärasus. Kellegil seda vaatama tormata küll ei soovitaks. Kindlasti näete selle kunagi aastate pärast mõnel ilusal õhtul Kanal 2-st ära.

5.

Kolmapäev, veebruar 23, 2011

Major Dundee (1965)


Peckinpahi filmid mulle üldiselt on meeldinud. Palju kärtsu ja mürtsu.. lisaks omapärane aeglane jutustamine. Ootasin sellelt filmilt ka suht palju. Charlton Heston on minust kuidagi kaugeks jäänud. Vilksavad mööda sõjavankril piitsa vibutav Ben Hur või siis tegelane Ahvide planeedilt...või siis vananev relvahull Michael Moore-i dokumentaalist. Polegi vist teadlikult ja tervenisti mõnda temaga filmi vaadanud. Selline viktoriininäitleja minujaoks. Pärast nägemist ütleks, et pikk, kena aga jube igav.

Filmi enda algus oli okei. Ootasin ju palju. Mõtlesin ootusärevalt teemaarendustele sügavaid mõtteid otsa. Poolepealt sain aru, et pole vaja mõelda. Pole siin mingit sügavat mõtet. Mõtetu heegeldamine inimtunnete teemal. Paras keskpärane Õnne 13. Kärtsu ja mürtsu oli ka vähe. Film oli ainult siis huvitav kui Richard Harris kaadris oli. See mees hakkab meeldima. Peaks esimesed Harry Potterid ka tema pärast uuesti vaatama.

4.

Teisipäev, veebruar 15, 2011

Blow Dry (2001)


Spordifilmidega mul veab. Eks ma ise ka otsin neid. See siin räägib juuksurite inglise liigast. Juuksurlus ei ole nüüd see ala, mis mul pirnid peas põlema paneb. Adam Sandleri juuksurifilmi ei vaataks ma mitte mingi raha eest. Britide romantilised koomikud teevad aga imet. Film oli puhas rõõm. Lahedad näitlejad, keerukad suhted ja südamlik huumor. Kummaline, et enamus inglise sellistes läilades romantikakomöödiates on tunne, et näitlejad teevad tööd mõnuga. Nagu ei olekski töö. Ameerika romantikud seda ei oska.

6.

Esmaspäev, veebruar 14, 2011

The Incredibles (2004)


Pärast algklasse pole multifilmid mind väga köitnud. Seekord tahtsin tahtsin titele näidata. Titt natuke vaatas, siis läks oma asju ajama. Kummaline küll, aga mina jäin huviga vaatama. Nii head pikka ameerika multikat pole ammu ...võibolla mitte kunagi näinud. Tõsiselt hea kraam. Tavaliste jääaeg-shrek stiilis teoste viga on selles, et need tüütavad pärast pooletunnist vaatamist ära. Sisu saab otsa ja jäävad ainult poolkõvad naljad. Imelised üllatas tõsiselt. Pole ammu ühelegi päris filmile niimoodi kaasa elanud. Nõmedaid multikanalju ei tehtud ka peaaegu üldse. Poole filmi pealt tuli titt ka tagasi ja vahtis silmad punnis lõpuni. Eesti näitlejate pealelugemine oli ka parim, mis ma kunagi kuulnud olen. Plussiks oli loomulikult ka see, et Evelin Pange ja Tiit Suka tegelased olid väga nende enda nägu:)

8.

Reede, veebruar 11, 2011

Thunderbolt and Lightfoot (1974)


Ilusal suvepäeval kohtuvad viljapõllul kaks meest. Üks on just Pontiac Trans Am-i ärandanud noor päiksekiir Jeff Bridges ja põgenev pastori- riietuses Clint Eastwood. Algab seiklusrikas roadmovie. Kulminatsioon saabub pangarööviga. Michael Cimino esimine film. Järgmiseks oli Hirvekütt. Ausalt tunnistan, et Cimino fänn pole kunagi olnud. Hirvekütt ka oluliselt ei meeldinud ja kustumatut jälge ei jätnud. Natuke igav ja aeglane minu maitsele. Film tammus paigal. Kuigi paberite järgi oli tegemist seiklusfilmiga, siis tegelikult oli selline meeste film. Palju autosid, sõprus ja lausa tunded. Kahtlustan, et tänapäeval oleks film Eastwoodi ja Bridgese suudlusega lõppenud. Kuna ajad olid teised, siis lõppes lihtsalt kurvalt. Jeff Bridgese ainus oscari nominatsioon (kuni selle aastani). Päris kaua pidi teist ootama. Noort dude-i on huvitav vaadata. Selline väga noor ja väga ilus ja väga elav. Praegu on hoopis teine tüüp.

5.

Teisipäev, veebruar 08, 2011

Wanted (2008)


Üks koomiksifilm, mis mulle meeldis. Hulluks ei ajanud, aga meeldis. Tore värviline meelelahutus. Lavastaja isik sai alles pärast filmi vaadatud. Tulnud venemaalt ja teinud päris korraliku vene vampiirifilmi. Täpsemalt ainsa vene vampiirifilmi, mida ma kunagi vaadanud olen. Jusiis Hollywoodis keegi ka vaatas ja nii see läks. Wanted-e juures häiris mind Angelina Jolie. Mitte, et ta midagi oleks väga halvasti teinud, aga jäi mulje, et see on rohkem film temast. Peaosaline ja Morgan Freeman tundusid olevata teisejärgulised. Isegi plakatil laiutas revolvrit jõllitav Jolie 4 korda suuremalt kui kangelane. Tunnetan turundusosakonna meeletut survet. Filmi valmis tegemine on küll tähtis, aga selle mahamüümine tundub olevat tähtsam. Kuid ikkagi Jolie oli siiski pesuehtne kõrvaltegelane. Natuke segas. Liiga palju tombriderlikku vähkremist tema poolt. Kui see kõrvale jätta, siis omasuguste seas väga tubli film. Samas järjeosa väga ei oota. Kogu see peen lugu räägiti esimeses osas ära. Edasi saab ainult allamägi olla. Timuri nimelise lavastaja kõige viimasem projekt tundub eriti raju olevat. Räägib Abraham Lincolni-st kui vampiirikütist. Mida kõike välja ei mõelda.

6.

Kolmapäev, veebruar 02, 2011

Chinatown (1974)


Film ei ole tegelikult mustvalge. Pilt lihtsalt meeldis. Eredavärviline, aga tõsine lugu nuhk Jacki paarist pingelisest päevast. Kui lugu lauale laotada, siis ei olegi eriti põnev. Põnevaks teeb see kuidas Polanski seda jutustab. Pidevalt tõusev pinge. Külm surmaoht läheneb iga minutiga. Peategelane aga säilitab mõnusalt rahu kuni lõpuni välja. Jack Nicholson oli tippvormis. Aasta hiljem tuli lend üle käopesa. Hilisem Nicholson on mulle natuke ebameeldiv. Seitsmekümnendate Nicholson on täpselt paras. Ei ole liiga aeglane jutt, ega ole juuksed veel liiga rasvaselt kukla suunas kammitud. Jõuline väike mees. Hea, et protsendi pruut Ali MacGraw Steve McQueeni juurde plehku pani ja Faye Dunaway rolli valiti. MacGraw on küll väga ilus naine, aga Dunaway sobib lihtsalt rolli ideaalselt. Pole liiga ilus, pole liiga noor aga väga salapärane. Film üldiselt meenutas mulle väga Variautorit. Kuigi kahe filmi vahel on üle 25 aasta vahet on pinge sama. Mustad pilved kogunemas üha raskemini olukorda kontrolliva peategelase pea kohale. Sarnaselt Variautorile on Polanski õnneliku lõpu õnnetuks muutnud. Õnnelik lõpp sellisele mehele hästi ei istu, kelle eluloos Charles Mansoni nimeline tragöödia figureerib. Lahe detailne osa on filmis Polanskil endal. Väike vastik hamster, kes Jacki nina ära veristab. Mille tulemusena Nicholson peab oma näitleja annet läbi jõulise plaastri tõestama. Saab hakkama.
Postituse jaoks infot kogudes leidsin üllatusega, et Chinatownile on ka järg tehtud. Polanski asemel lavastas Nicholson ise. Peab vaatama.

9.

Teisipäev, veebruar 01, 2011

The Gingerbread Man (1998)


Paberil oli uhke. Altman lavastab ja Grisham kirjutab filmi jaoks spetsiaalselt loo. Näitlejad tunduvad ka enamvähem tasemel. Tulemus oli parimal juhul keskpärane. Võibolla ootasin liiga palju. Grisham on üks mu loetavamaid autoreid. Teda on nii lihtne lugeda. Tavaliselt ostan raamatu ja loen kahe õhtuga läbi. Aga eks Grishamil ole ka viletsamaid lugusid. See oli üks nendest. Igavavõitu ja etteaimatav. Peale Firma ja Pelikaani memorandumi polegi tema raamatutest korralike filme suudetud teha. Piparkoogimehikse puhul vedas ka peategelane alt. Kenneth Branagh ei seostu mul kuidagi eduka advokaadina. Natuke ülehinnatud näitleja.

5.