
Juba kino uksest sisenemisel tabas mind pettumus. Olin lohakalt filmi valides jõudnud arusaamisele, et selle kinoteose on loonud M. Night Shyamalan-i nimeline virtuoos. S****gi. Plakatilt avastasin kirja, et film on tehtud tema IDEE järgi. Oh jah. Piletid käes ja laps vanaema juurde hoiule viidud...polnud tagasiteed. Kohe alguses nimetas tõlge Philadelphia Eagles-i pesapallivõiskonnaks. Põlgus kasvas. See, et algustiitrite all oli taustaks linnapanoraam, aga pea alaspidi...see oli ka lame. Õu nõu...saatanlik märk. Sisu saab selle filmi puhul ära öelda ühe lausega. Liftis jäid kinni kuus inimest, kellest üks on paraku saatan, kes tapab päeva lõpuks teised ära. Nii see lugu läks. Vool läks ära..tuli tagasi...jälle üks laip rohkem. Mida edasi, seda rohkem ma leplikumaks muutusin. Mida sa ikka tahad sellisest filmis saada. Hea lapsik-lihtne soigumine ja silmade pööritamine. Jäin isegi mingil määral rahule. Meelelahutus. Kui tahad,et keegi sinu ajuga vahekorda astuks, siis kannata paar päeva ja mine Pöffile. Positiivse poole pealt jäi silma see, et kõik näitlejad olid meeldivalt tundmatud. Jumal tänatud, et poldud palgatud mõnda kõdunevat superstaari sinna väänlema. Toredate ja tundmatute inimestega oli seda lugu mõnusam jälgida.
4.