Kolmapäev, november 24, 2010

Devil (2010)


Juba kino uksest sisenemisel tabas mind pettumus. Olin lohakalt filmi valides jõudnud arusaamisele, et selle kinoteose on loonud M. Night Shyamalan-i nimeline virtuoos. S****gi. Plakatilt avastasin kirja, et film on tehtud tema IDEE järgi. Oh jah. Piletid käes ja laps vanaema juurde hoiule viidud...polnud tagasiteed. Kohe alguses nimetas tõlge Philadelphia Eagles-i pesapallivõiskonnaks. Põlgus kasvas. See, et algustiitrite all oli taustaks linnapanoraam, aga pea alaspidi...see oli ka lame. Õu nõu...saatanlik märk. Sisu saab selle filmi puhul ära öelda ühe lausega. Liftis jäid kinni kuus inimest, kellest üks on paraku saatan, kes tapab päeva lõpuks teised ära. Nii see lugu läks. Vool läks ära..tuli tagasi...jälle üks laip rohkem. Mida edasi, seda rohkem ma leplikumaks muutusin. Mida sa ikka tahad sellisest filmis saada. Hea lapsik-lihtne soigumine ja silmade pööritamine. Jäin isegi mingil määral rahule. Meelelahutus. Kui tahad,et keegi sinu ajuga vahekorda astuks, siis kannata paar päeva ja mine Pöffile. Positiivse poole pealt jäi silma see, et kõik näitlejad olid meeldivalt tundmatud. Jumal tänatud, et poldud palgatud mõnda kõdunevat superstaari sinna väänlema. Toredate ja tundmatute inimestega oli seda lugu mõnusam jälgida.

4.

Teisipäev, november 23, 2010

The Kingdom (2007)


Kui olla negatiivne, siis oli see tüüpiline ameerika propagandafilm, kus araablased olid sellised "jalla, jalla" karjuvad kurjad rättpead, keda rambolikult osavad ameerika federaalagendid kümnete ..või isegi sadade kaupa kättemaksuks maha notivad. Head araablased on ülimalt üllad ausad pereinimesed, kellele meeldivad ameerika seriaalid ja nad on valmis ennast ohverdama päiksepaistelise ja demokraatliku tuleviku nimel. Nende orvuks jäänud lapsed on samas rahulikud ja mõistlikud. Mõistavad oma isa valikut. Araabia väikelastele kingivad aga ameerika sõjardid pulgakommi. Kui aga optimist olla, siis oli see film tehtud hästi. Kiire tempo ja lahedalt tehtud Hollywoodi actionfilm. Poliitiliselt vähenõudlikele filmisõpradele kindlasti soovitav meelelahutus. Ei teagi kumb mina olen. Vist see teine variant. Hea film.

6.

Esmaspäev, november 22, 2010

The Pink Panther (1963)


Komöödiat polegi ammu julgenud vaadata. Uuema aja komöödiad imevad tavaliselt suht vilinal. Seda Pantheri lugu ka natuke pelgasin. Lapsena ei suutnud seda kuidagi kunagi lõpuni vaadata. Nüüd siis küpses eas õnnestus. Film oli suht fenomenaalne. Fenomen seisnes suures osas Peter Sellersi geniaalsuses. Täiesti fanstastiline mees. Üks lahedamaid koomikuid üleüldse. Niven oli minu silmale liiga vana noori naisi võrgutma. Suudluskohtades pidin pilgu kõrvale heitma. Oli pisut piinlik. Toolilt viis maha üks muusikapala, mis filmi keskel kõlas (Fran Jeffries - Meglio Stasera ). Vaadake youtube-ist.

8.

Neljapäev, november 18, 2010

X-Men Origins: Wolverine (2009)


Millalgi väitsin, et mulle koomiksid ja koomiksifilmid ei meeldi. Unustasin, et osad ikka meeldivad ka. X-meeste lood millegipärast lausa meeldivad väga. Wolverine-i lugu oli selles taustsüsteemis oodatud toodang. Kindlasti ei olnud see saaga tugemavast poolest. Vaatasin siiski loomulikult tähelepanelikult ja huviga. Loomulikult tuli kohe meelde Avandi-Sepa tore uusaastaöö sketš. Millegipärast meeldib mulle selline andetu näitleja nagu Liev Schreiber. Ei tea miks. Selles filmis oli ta kõige äkilisem tegelane. Eriti meeldis mulle tema habemelõikus. Tulid meelde Tallinna Taksopargi töökad taksistid. Peale tema olid ülejäänud tegelased kuidagi hallid ja igavad. Tegid oma trikid ära ja astusid kõrvale.

5.

Pathology (2008)


Filmi vaadates kippus vägisi peale küsimus, et mis kurat see siis nüüd on. Lahkamisruumides toimuvast võiks ikka midagi paremat välja pigistada. Mõtetu verine soga nooremale koolieale. Oleks võinud oma digiboxil midagi muud käskinud lindistada. Kummaline, et ma selle lõpuni vaatasin. Kui just mingit veriste torsode ja surnud inimeste järele nõrkust ei tunta, siis vaadata soojalt mittesoovitav.

2.

Pühapäev, november 14, 2010

Knight and Day (2010)


Paberil tundub selilne liiga kindpeale mindud film. Tom Cruis+Cameron Diaz+action+komöödia.Paljud koomilised plahvatused ja muhedad surmad. Tom Cruise lamedad naljaread ja ülivalged hambad. Cameron Diaz-e hambad enam nii valged polnud. Ei näinud eriti naljakas ja värske välja. Tom Cruise on nagu Nato toidupakk. Ta kõlbab ka 10 aasta pärast süüda.Cruise-l tundub olema sellist pidev projektijuhi kava. Näiteks : üritus midagi "sügavat" teha ja saksa ohvitserid mängida kukkus pisut läbi ja nüüd teeme sellise kindlapeale põnevuskomöödia. Kui paberid kõrvale panna, siis ootused filmile olid madalad. Film ise nii hull ei olnud. See lõdvalt plahvatav ja karglev film isegi mingis mõõtmes töötas. Tore ajuvaba meelelahutus. Naljad ei laskunud ka nii madalale kui ameerika komöödiates kombeks. Selline turvaline ja korrektne film. Sobib reede õhtul väsinud ajule. Eriti meeldis 3 sekundiline kohta, kus rekkamees Scorpionsi kuulas.

5.

Reede, november 12, 2010

Diary of the Dead (2007)


Kindla ajavahemiku järel on alati tervislik vaadata üks korralik zombie film. Romero omad on tavaliselt enam-vähem korralikud. Vahest ka suurepärased. See oli selline keskpärane. Zombied peavad lahedad olema ja nende surm peab olema effektselt üles võetud. Seekord tundus olevat rahaga tuugam. Eelarve väiksus paistis igal sammul silma. Zombiesid oli makeup-i ruumist vähe välja lastud ja suri neid ka suhteliselt minimaalselt. Polegi nii minimalistliku zombie filmi nägema juhtunud. Kokkuvõttes tuli see isegi kasuks. Hea õudusfilmi tegija peab olema omapärane inimene. Nii lolli ja naiivset meedia filosoofiat pole ammu näinud. Võibolla ei pea sellistel filmidel sisu eriti peen olema. Lemmik surm oli hapet pähe saanud neegerzombie kurb lõpp.

5.

Neljapäev, november 11, 2010

Inception (2010)


Kummaline tunne olla pettunud ja vaimustunud samaaegselt. Vaimustava poole pealt oli see kindlasti selle aasta üks lahedamaid filme. Pettumus seisneb selles, et see peen ja põnev ajukepp läks selles tüütuks muutuvas actionis pooleldi kaduma. Mida rohkem lõpu poole liiguti, seda ähmasemalt ma alguse detaile mäletasin. Automaaditärin tuimestas minu kulunud aju une piirini. Üllas idee teha meeletult keerulist ja mõtlema sundivat filmi päädis tüütu häppiendliku kespärase actionfilmiga. Viimase tunni keskpaigaks oli igasugune värske huvi ja vaimustus kadunud. Ootasin kannatlikult kuna see ükskord ära lõppeb. Okei tunnistan pöörleva hotelli kohad olid head ja vaimukad, kuid plahvatavad roomikutega Hummerid olid magedad. Pean kirjutama, et C.Nolani väiksemad ja süngemad filmid meeldivad mulle rohkem kui hilisem looming. Samas jälle vaimustusest rääkides, siis oli selline lahe rahmeldamine unest unne. Cillian Murphy oli lahe. Di Caprio on minu jaoks kulunud ja igav. Ei suuda temas enam uut ja üllatavat leida. Teeb oma asja sama hästi kui tavaliselt, aga mitte grammigi paremini. Igav tüüp.

7.

Teisipäev, november 09, 2010

Gosford Park (2001)


Hea vana inglismaa elab viimaseid häid aastaid. Tavaline meeldiv nädalalõpp "maamajas". Üleval lõõgastuvad tiitlid ja all nühib armee teenreid ja toatüdrukuid tööd teha. Loomulikult lõhestab sellist idülli salapärane mõrv. Ja loomulikult saabub kohale detektiiv. Kui arvestades, et mul nõrkus Agathe Christi vastu, siis karta on, et halba sõna siit ei tule. Tuntud režissöör oli suutnud palgata briti näitlejatest enamuse. Dream Teamide puhul on selline probleem, et väga paljud peavad enamus mängu varumeeste pingil istuma ja oma 5 minutit ootama. Selliste filmidega on sama jama. Liiga palju andekaid inimesi hakkab üksteist segama. Altman oli sellest kuidagi sujuvalt pääsenud. Käsikiri oli nii hea, et kõiks said hea sutsu teha. Häiris koomik Stephen Fry detektiivi osa. Liiga kunstipärane ja naljakas. Ei sobinud kohe üldse. Sellest polnud üldse lugu, et avastasin poole filmi pealt, et olen näinud kunagi ammu.

8.

Esmaspäev, november 08, 2010

Iron Man 2 (2010)




Koomiksitest ma väga pole lugu pidanud. Olimar Kallase 3 lugu välja arvatud. Tavaliselt on need lapsikud. Suured inimesed, kes koomiksite esmanumbreid koguvad on minu arvestuste kohtaselt veidrikud. Samas koomiksitest tehtud liikuvad pildid on mulle sümpaatsed. Tavaliselt võtab Hollywood klassikalise koomiksi tõsiselt ette. Palkab suured ässad ja teeb mitu mitu head järge. Täpselt sellised filmid tulevad, mida Hollywoodist ootaks. Vähese sisuga aga kergesti vaadatavad. Saab ennast filmi vaadates lihtsalt ja hästi tunda.

Iron Man-i saaga kuulub koomiksifilmid paremasse poolde. Äktsionit on palju, näitlejad on lahedad. Kummaline oli see, et esimesest osast ma ei mäletanud mitte midagi. Oli tulnud ja läinud. Vaatasin nagu uut lugu. Eriti selline amneesia ei häirinud. Kujutan ette, et oli umbes samasugune film kui esimene. Tehti palju pauku ja kostüüm läks Downey sabasuguse kolksuga selga. Ajutegevusele latti väga kõrgele ei pandud. Filmi lõppedes jäi kummitama tunne, et midagi jäi nagu puudu. Üks võimas madin oleks võinud veel olla. Jättis keskpärase rahmeldamise mulje. Rourke oli üllatavalt hea. Äkki julgen maadleja filmi nüüd ka ära vaadata.

5.

Reede, november 05, 2010

Red Planet (2000)


Kunagi jäi see film ära kui ma kinno jõudsin. Kes oleks osanud arvata, et pean selle vaatamist 10 aastat ootama. Nüüd sai võlg tasutud. Film ise selline ulmekas. Kamp astronaute suundub marsile, kuhu inimkond kolida kavatseb. Maa on juba ebainimlikult ära saastatud. See kamp pidi uurima seal mingit jama. Pole eriti oluline mida täpselt. Filmi algusest oli juba aru saada, et ellu jäävad vähesed. Täpsemalt Val Kilmer ja Matrixi filmist tuntuks saanud ilus tsikk. Kuna teised juba aimasid oma lühikesi osi, siis väga nad ei pingutanud. Tegid oma sutsu ära ja surid. Film oligi selline vähenõudlik ajutegevusele. Millegipärast mulle väga meeldivad halvad ulmekad. Näiteks Battlefield Earth. Punane planeet nii raju polnud. Natuke selline igav soigumine. Teatud elamuse ikka sain. Lahe absurdne sisu, ebaloogiliselt kummalised tulevikuseadmed ja lapsikult üllatavad vastused lollidele küsimustele.

5.

Goal! (2005)


Olen mingil määral spordisõber. Jalgpall ei ole mulle üldsegi vastik. Inglise liiga on päris seksikas koht. Newcastle United on väga sümpaatne sats. Kõigest eelloetletust tehtud film peaks ju olema selline lollikindel värk. Tehke ära ja mulle meeldib. Film oli meeldivast valgusaastate kaugusel. Selline sitt Karate Kid-i ja poola pesuvahendi reklaami vahepealne. Vaheldumisi mängisid Oasise lood ja nilbe viiul. Dialoogid oli kirjutanud amööb. Valus oli vaadata vastikut filmi huvitaval teemal. Järjed jäävad minul vaatamata.

2.