Reede, oktoober 29, 2010

The Expendables (2010)


Tore, et vanad ja väsinud mehed said kokku ja mürasid. Willis, Arnold ja Rourke oleks võinud ka liibuvad mustad särgid selga tõmmata ja natuke ringi joosta tuli ja külmrelvadega täristades. Oleks veel jaburam olnud. Jason Statham oli kõige noorem ja tüütuim. Oleks võinud nii tähtsat osa keegi teine mängida. Stathami parim enne on sellest karjast kõige vähem aega ületanud. Vist sellepärast ei meeldinud. Steroidmehed olid kõige lahedamad. Lundgren eriti. Tema etteastet võib isegi näitlemiseks nimetada.
Elu roll lausa vist. Teised tegi niisama kino. Jet Li nägi vana välja. Lõhkeainete tarnija tegi hea käibe. Tore film. Teist korda ei viitsiks vaadata.

5.

Night on Earth (1991)


Vanu asju on imelik üle vaadata. Kunagi "lapsena" nägin seda. Meeldis kohutavalt. Naersin umbes 70 korda. Nüüd varajases keskeas vaatasin Jarmushi "Kohvi ja sigarette" ja üldse ei meeldinud. Tundus kohutavalt igav ja mõtetu vaimne gümnastika. Sellepärast pisut pelgasin, et äkki ma olen nii muutunud ja kunstist võõrdunud. Kartsin, et äkki enam ei meeldi. Kuid õnneks polnud asi nii hull. Lapsikult ja hullumeelselt küll Roberto Begnini ropule jutule kaasa ei naernud, aga filmi vaatasin mõnuga. Naersin vist hoopis teiste kohtade peal. Kummaline oli ka see, et igast lõigust oli jäänud meeldi umbes 10 sekundit, aga ülejäänud oli ununenud. Winona Ryderiga esimese sketši olin täielikult unustanud. Vaatan 20 aasta pärast uuesti.

7.

Neljapäev, oktoober 28, 2010

Eclipse (2010)


Tahtsin juba õhata, et see tüütuks muutnud lugu sai vist nüüd läbi. Kahjuks kaugeltki mitte. Juba tehakse kahte uut järge. Ei tahagi, mitte ette kujutada kui tüütud need võivad tulla. See kolmas osa oli tõesti tüütu. Lõputult venivad mõtetud dialoogid. 15 minutilist filmi eeldanud sisu jne. Natuke meenutas Sõrmuste isanda lugu, kus võimsale esimesele osale järgnesid aina lahjemaks muutuvad järjed. Mida osa edas, seda vähem sündmusi ja rohkem paatosest kubisevaid kõnesid. Samas peab muidugi tasandama reaktsiooni. Sõrmuste isand ja Twilight on täiesti erinevate liigade meeskonnad. Üldistan räigelt loomulikult. Kõik oli lahjam kui esimeses kahes osas. Eelarve tundus väiksem. Näitlejad mängisid laisemalt. Ühesõnaga film ei vääri nii palju sõnud. Suht jube jamps.

2.

Teisipäev, oktoober 26, 2010

Dolores Claiborne (1995)


Alguses tundus kahtlane. Stephan Kingi lugu. Hullumeelne jõuline naine ja Kathy Bates. Tundus, et üritatakse Misery eduga uuesti niita. Mida edasi film läks seda paremaks läks. Ma eriline Kingi hull ei ole, aga see lugu oli hea. Reaalne lugu. Võiks isegi öelda, et läks natuke hinge. Istusin ja vaatasin vaikides ära. Andsin Kathy Bates-i suht kiiresti andeks. Hästi mängis. Väga hea oli ka Plummeri tehtud vananeva maakonna politseiässa lugu. Lugu ennast ei hakkaks kirjeldama. Liiga keeruline ja sügav. Mingi jama on nende saare peal toimuvate lugudega. Kui filmi jooksul peavad tegelased niiskel merele praamiga mõtlikult sõitma, siis annab see kuidagi juurde. Võtkem näiteks hiljutine Ghost Writer. Saarele minek ja tulek olid olulised. Lõid mingi kurjakuulutava meeleolu. Näitlejad pingutasid väga. Naised olid meikimata...mehed higised ja usutavad. Tundus, et mingi oscari nominatsioon tuleb raudselt ära. Vaatasin järgi. Ei tulnud kahjuks. Kui oleks tulnud, siis oleks poleks midagi kurta olnud.

7.

Jahid merel (1955)


ETV2 on lahe kanal. Mitte mingi muu nipiga poleks ma seda filmi näinud. Oleks kogemuse võrra vaesem. Enne filmi tuli selline sissejuhatus, kus elusolevad vanurid rääkisid, kuidas see film sündis. Tunda oli sellist varjatud põlgust ja häbi, et sai kunagi sellist jama tehtud. Olime noored jne. Lavastajaks oli mingi Jegorov, kes Moskvast saadeti...et väikese liiduvabariigi kinotööstusele jalad alla saaks. Enne oli tüüp sama teinud Kasahhi NSV-s ja edasi läks ei tea kuhu. Pildi pealt nägi äss välja. Selline mantlis tüse äss. Igal pildil suits suus. Selline kätega vehkija mees. Merele ise ei tulnud. Kartis merd. Kaldalt karjus, et tehke kurjem nägu vms. Ootasin ikka mingit jubedust. Üllataval kombel oli film lahe. Selline lihtne paatidega ringiajamise film. Ilma liigse kunsti piinamiseta. Lisaks oli lisatud üks ülimalt kohmakas põnevusliin. Üks toredatest purjetamissemudest on lääne spioon, kes pidi tegema midagi kurja. Mida kuradit need pahad teha tahtsid jäi mulle täiesti arusaamatuks. Midagi pusisid. Rääkisid mingist saarest ja selle tähtsusest. See selleks. Õhustik oli vahva. Sellene utoopiline ühiskonnamudel, kus kõik olid õnnest rõõsad ja elu koosnes ainult purjetamisest. Sport sport sport. Lisaks üllale spordile ja deemonlikule spioonile oli filmi peaosalised veel tubakatooted. Suitsu tõmmati ära mitu blokki. Iga vestlus algas sellega, et üks mees pakkus teisele suitsule tuld. Peakangelane esitas oma südamedaamile õhtuhämaruses omatehtud luuletuse, mis lõppes kuidagi sedasi "Siis pole karta miskit kui tubak taskus". Spiooni õnge langenud purjeäss naasis viimases kaadris oma jahtklubi kollektiivi hulka küsimusega "Poisid, kas kellegil suitsu on?" Sittagi talle keegi pakkus. Sisistati ainult, et raisk müüsid kodumaa maha.

Huvitav oli näitlejaid vaadata. Kalju Kiisk oli umbes 15 aastane. Rääkis sissejuhatuses, et film mõjus talle hästi. Järgmine aasta tuli Eesti meistriks purjespordis. Rein Aren üritas püüdlikult mängida eluvõõrast ja süütut noorukit, kuigi nägi välja nagu 35 aastane mees. Meenutas noort Marlon Brandot. Siiamaani oli ta minu mälestustes miilitsavormis, juuksesalgud kiilale pealaele kammituna..mingis sovjeeediaegses telelavastuses.

Kõige vingem asi filmi juures oli filmimuusika. Polegi Eesti filmide puhul sellist haaravad muusikat meelde jäänud. Kahju, et seda Gustav Ernesaksa heliriba kuskilt kuulamiseks soetada ei saa.

7.

Esmaspäev, oktoober 25, 2010

The Killer Inside Me (2010)


Kole lugu sellest, et mõrvalik pervert peidab ennast pahatihti kõige vagama ja süütuima kaaskodaniku sees. Samuti saime läbi õpetlike näidete teada, et oma lapsi tuleb pervertide eest hoida. Ärasõitev katus on otseselt põhjustatud ehitusvigadest noores eas. Täpsemalt räägib lugu väikelinna politseiametnikust, kes otsustab oma kasuvenna surma eest kätte maksta eriti võikal ja küünilisel moel. Ben Afflecki noorem ja koledam vend Casey sobis rolli ideaalselt. Naisliinid olid ka hästi valitud. Eriti šokeerivas mõõtmes. Mis võiks olla veel õudsam kui vaadata kuidas Jessica Alba ja Kate Hudson paljaste kätega surnuks pekstakse. Suht võikad surmad ootasid neid mõlemaid. Vabandust kui nüüd kõik huvitava ära rääkisin. (Jätsin väikse vimka ka sisse) Film oli hea. Huvitav on vist õigem sõna. Ei olnud selline tavaline kauboide ja indiaanlaste lugu. Film oli sujuv. Ei tekkinud sundlust vahepeal kerida. Ilumeelikutele ja romantikasõpradele eriti ei soovita.

6.

Kolmapäev, oktoober 20, 2010

The Independent (2000)




















Tore tutvus Ben Stilleri ...isaga. Muljetavaldav roll. Vana kooli mees oskas mängida nii hääle, miimika kui kogu kehaga. Naljakas ja kummalisel kombel usutav tundus. Film ise oli pseudodok legendaarsest B-filmi mehest, kes on teinud 400 filmi, kuid suhteliselt alla käinud. Oma karjääri elustamiseks soovib ta teha kassafilmi seeriamõrvari eluloost. Seeriamõrvari ainuke nõue on, et film peab olema muusikal. Head absurdi rohkem kui vaja. Filmi pluss oli loomulikult see, et pseudodokumentaalile rõhumine vähenes filmid arenedes. Lõpuks oli juba tavaline mängufilm. See oli hea, kuna pseudodoki vorm on iseenesest huvitav esimesed 10 minutit, siis läheb tüütuks.

7.

Neljapäev, oktoober 14, 2010

Robin Hood (2010)


Seda filmi nigu ootasin lausa ja puha. Mitte kui kinoelamust vaid, et saaks põlastavalt ja loomulikult õelalt ilkuda. Vanad inimesed üritavad iidvanast loost veel midagi välja väänata..ilma et nõme oleks. Kahjuk oli päris parajalt nõme. Algus oli üllatavalt korralik. Tundus lausa, et tohoh...on vana toredat lugu väga keeruliseks kirjutatud. Keerulisus on teatavasti ju hea. Eriti kui on tegemist Russel Crowe-iga mõõgafilmiga. Enamvähem pool filmi vedas talutavalt välja, aga siis läks käest ära. Mingi nõme demokraatialiin..siis veel Russel Crowe-i kõne ...ja lõppude lõpuks...Normandia dessanti meenutavad maabumisalused 12 sajandi rüütlitel...tule taevas appi. See võis ju nö vaimukas nali olla, aga noh..ei saanud aru. Marc Strongi nimeline näitleja oli hea (terve film mõtlesin, et see on Andy Garcia) Ülejäänud tegid midagi tavapärast. Käisid tööl. 2 aasta pärast ei mäleta seda filmi mitte keegi.

4.

Reede, oktoober 01, 2010

Silk (2007)


Seekord siis selline film. Naisega tuleb ka koos filme vaadata. Tavaliselt ma selliseid filme ei armasta. Ütleks üldise nimetajana imal tatt. Kuid seekordne isegi natuke meeldis. Oli küll ülimalt magus ja imal ja pisaratest soolane, kuid sisuliin oli rahulik ja ei omanud tüüpilise romantikateost ilmestavaid ülijärkse emotsionaalseid hüppeid. Kulges rahulikult ja vaikselt õnnetu lõpu poole. Õnnetu lõpp polnud ka nii kohutavalt õnnetu, et oleks oksele ajanud oma ebareaalsuses. Üks inimene lihtsalt suri vaikselt ära ja elu läks edasi

6.

Snatch (2000)


Seda filmi olen näinud vist oma 10 korda. Raske on midagi öelda. Millegipärast kõige ehedamalt meenub kord kui käisin seda teist korda kinos vaatas. Täpsemalt meenub kuidas kaks nahkjakis suuuurt meest naersid lapsikult kõvasti iga nalja peale. Nalja saab tõesti palju. Guy Richie huumor oli tollel ajal ikka võimas ja värske. Viimastes filmides on see olnud ikka lahja ja kulunud. Esimesed kaks filmi olid ikka liiga head. Võibolla mõjus nüristavalt abielu Madonnaga. Ei oska öelda. Vaatasin seekord filmi teistmoodi. Otsisin uusi kohti. Kohutavalt meeldis millegipärast stseen haagiselamust (pildil). Millegipärast see polnud nii värskelt meeles. Samas ei meeldinud üldse koht, kus Brad Pitt kukub läbi boksiringi nö vette. See tundus nõme. Nojah. Film tundus ikka võimas.

9.