Reede, juuni 28, 2013

The Dark Knight Rises (2012)


Kurb kui filme rikuvad dokumentaalsed sündmused.  Eelmist Batmani segas vaatamast toreda noore näitleja surm ja nüüd siis see tulistamine kinos.  Õnneks laisa ja osava inimesena jätsin filmi esilinastuse ja vaatamise vahele korraliku aastase pausi. Veelgi kaugemale läksin - filmi vaatamise ja nende keskpäraste ridade kirjutamise vahele on jäänud oma 2 kuud.  Mälus on säilinud ainult puhas mälestus ja helgemade kohad.   Näiteks ei mäleta ma enam vägapalju sellest, et millest seal nö jutt käis. Väga udune on ka filmi lõpplahendus. Küllap läks hästi. Meeles on aga meeldivalt pikk ja sobiva tempoga film. Pikkus on selliste filmide puhul oluline.  Mida pikem seda parem.  Lühike koomiksifilm = halb ja pealiskaudne.  Kaks näitlejat on ka meeles.  Christian Bale on suht udustma hakanud, tema loeks unustatuks. Gaasimaskiga mees ja Anne Hathaway.  Väga tublid. 

7.



Pühapäev, veebruar 10, 2013

Skyfall (2012)


Bond. Normaalne kultusfilmisari oleks ammu joone alla tõmmanud. Millegipärast see masin ei taha peatuda.  Mul ei ole loomulikult midagi hea meelelahutuse ja veel vähem Daniel Craigi vastu - otse vastupidi. Eelmine ja eriti see värske Bond on mulle olnud katsumused. Kuidas sa jätad pooleli. Kõik ju on ära kannatanud ja kiitnud.  Tahtmine oli küll. Igav farss. Ballett nugadele ja automaatidele.  Lava oli ilus. Kinotehniliselt kindlasti meistriteos. Hingelt aga surnud asi.  Võibolla (arvatavasti nii ongi) on viga ikka minus. Teatud vananemisest tulenev rahutus ei lase kinofilme lihtsalt ja ilma nõudliku vingumiseta nautida.  Tahaks loota, et mu poisid vaatavad 20 aasta pärast Skyfall-i kui tõelist retrot ja vaatavad Daniel Craigi totakalt krampliku kuju umbes samade tunnetega kui mina Sean Connoryt või Roger Moore-i vahest nooruspõlves vaatasin. Aga samas on ka suhteliselt tõenäoline, et Sam Mendes on lavastanud täpselt sellise asja, mis võimalikult palju raha sisse tooks ja noortepärane välja näeks. Javier Bardem oli lihtsalt kohutav. 

5.

Neljapäev, detsember 27, 2012

Flight (2012)

Plakat on ilus. Denzel lendurimundris. Krae uljalt üles keeratud. Trailer näitab tagurpidi lendavat reisilennukit, Denzel lausub seal midagi „rahu ainult rahu“ taolist. Pärast tundub, et on mingi jama või vandenõu.  Ootused filmile on üles kruvitud.  Midagi lihtsat ja põnevat.  Film osutus pisut teistsuguseks kui plakat lubas.  Pisut piinlikuvõitu inimdraama. Kuidas alkohoolikust vana meistertuvi võitleb alkoholismi ja oma täisväärtuslikuma elu eest. Polnud üldsegi kõige hullem film, aga midagi muud oodates oli seda üle kahe tunnist eepost vaadates pisut igav. Ei puudunud ka piinlikud kohad. Eriti maga roll John Goodmanilt jne. Samas seksika punapea importimine BBC krimiseebist ameerikasse oli vahva näiteks.  Kahjuks tema roll oli filmis liiga väike, et pikalt kiitma või laitma hakata saaks.  Denzelit ise alkohooliku rollis ei uskunud. Üritas küll, aga noh kentsakas oli. Minu pisaratest oli asi kaugel. Kokkuvõttes oli keskpärane ja pisut veniv filmike. Oscareid ei tule.
5.


Esmaspäev, detsember 17, 2012

Premium Rush (2012)


Faktid lüüakse kohe letti. New York laseb enda sirgetel tänavatel veereda 1500-jal rattakulleril. Moodsad sidevahendid on vahvad, aga kui sul on vaja midagi füüsilist punktist B punkti A viia, siis anna see jalgrattuline. Päris kahtlaselt kõlab. Film jättis küll sellise mulje, et lootus, et jalgrattur ilma luumurruta kuhu kohale jõuab on suht fifty-fifty.  Film näitab ühe andeka kulleri keerulist ja tempokat päeva. Lihtne ots ülikoolist hiinalinna osutub põnevaks päevaks marrastusterohkeks pärastlõunaks. Tema ametioskustestele loodavad noormehe ametiau, eluküünal ja väike poiss, kes tahab hiinlasest ameeriklaseks saada. Mõtlemiseks ruumi ei jäeta, kõik sünnib tohutul kiirusel, jälgides ilma piduriteta jalgratast. Maitsekalt tehtud, hästi tehtud. Kvaliteetne meelelahutus.  Joseph Gordon-Levitt on hämmastav nähtus. Nii keskpärane ja kohmaka nimega näitleja võib superstari-ks saada vist ainult Ameerikas. Viimasel ajal on raske leida juba filmi, kus tema ei mängi.  Meelega liialdan, aga muljetavaldavalt töökas mees.  Agent on tal kindlasti geenius.  Michael Shannon. Hollywood on leidnud lõpuks ühe ülimalt ebameeldiva ja andeka näitleja halbu inimesi mängima.  Broadwalk Empire-i parim roll ei olnud juhus. Tõesti vastik mees.

Kolmapäev, juuli 18, 2012

Safe House (2012)


Kaugelt näha, et põnevusfilm. Noor ja näljane agendihakatis istub sooja ja igaval kohal Aafrika suurlinnas ja valvab tühja keldrit, mida ebamäärases tulevikus võib CIA-l tarvis minna. Ühel õhtul jõuab tulevik kätte. Hoiule tuuakse mees, kellele kõik küüni taha tahavad ajada. Igavus on pühitud... edasi on väikeste pingeliste pausidega tagaajamist ja tulistamist. Raske uskuda, et Denzel sellist temale õmmeldud rolli mängides võib film huvitav olla, aga mulle meeldis. Karta on, et tal endal oli väga igav- pisut madala hääletooniga aeglaseid lauseid lausuv elutark mustanahaline kangelasisik...jälle. Igav, aga turvaline tööpäev Hollywoodis. Tore vähenõudlik värelev telepilt. Plahvatused polnud liiga eredad ja kaklused ei kestnud väljakannatamatult kaua. Samas olid sisuliinid piisavalt pikad, aga kindlasti ka mitte liiga pikad. Sellised parajad. Tekitasid huvi, aga ära samas ei tüüdanud. Kujatan ette, et lennukis oleks seda meeldiv eesistuja kuklast tore vaadata. Umbes nagul lastevorst – maitse on okei ja turvaline. Kõhu saab täis.

6.

Esmaspäev, aprill 23, 2012

Sherlock Holmes: A Game of Shadows (2011)

Hakkan vist harjuma. Seekord ei tundunud kung-fu Sherlock üldse mitte nii võõristav. Guy Richie filmid mulle ju laias laastus väga meeldivad. Saan aru, mis talle meeldib ja kuidas talle meeldib. Meeldis ka film. Algus oli küll pisut igav, aga kaks viimast kolmandikku olid põnevad ja tempo oli meeldiv. Isegi huvitav oli vaadata, milline kisell oli igivanadest ja ärakantud Conan Doyle-i juttudest osatud kokku keeta. 7.

Teisipäev, aprill 17, 2012

London Boulevard (2010)


London. Kuritegelik maailm. Hoogne rockmuusika mängib taustaks. Vanglast vabanevat kurikaela mängimiseks liiga ilus Colin Farrell vabaneb vanglast. Enam paha ei taha teha, aga ega sellest maailmast pole kerge välja minna. Ikka tullakse ligi ja palutakse mõni ots teha. Ja selles ämblikuvõrgus jääbki siplema. Selliseks Londoni allilma filmi jaoks kaugelt liiga meeldiv film. Aga samas kui mingi asi on meeldiv, siis on see noh vähemalt tore. Ja mulle meeldis. Farrel lihtsalt sobib mõnda rolli hästi.

6.

Surma hinda küsi surnutelt (1977)

Tore Mati Undi näidend kommunistide kangelaslikust elust Eesti esimeses vabariigis. Lisaks veel Jüri Sillarti kaameratöö ja Lepo Sumera muusika ja lavastajaks polnud ka vilets vend - Kalju Kiisk. Lisaks veel head näitlejad meilt ja mujalt. Suht all-star meeskond. Film, mida sa lapsena kindlasti ei mäleta, aga igaüks mäletab mõnda kohta. Minul tuli kohe vaadates tagasi pilt reeturist Elle Kulli hukkamine Klenskaja poolt. Küsisin sõpradelt, nendel meenusid hoopis teised kohad. Häid kohti oli lademes. Filmiliselt suht suurepärane film. Mind ei häirinud ka punane toon. Ütleme ausalt..poliitiliselt korrektne mürgelfilm kuumast detsembrist oli selle filmiga võrreldes ruutjuur. Üldse on Eesti film alahinnatud. Kuidagi kõlab selline arvamus, et meie filmid on sellised igavad ja lahjad. Viimasel ajal neid ETV2-st üle vaadates mul tavaliselt pettuda ei tule. Noh jah ...eks ma valin ikka ka hoolega.

7.

Esmaspäev, aprill 02, 2012

The Conspirator (2010)


Ameerika. Lincoln on just mõrvatud. Rahvas on leinas. Rahvas on vihane. Mida anda vihasele rahvale. Ikka kättemaksu ja hukkamist koidikul. Poliitikud saavad sellest aru. Võetakse kinni hulk Boothi käsilasi ja kästakse kohtul asi joonde ajada. Sõrad ajab vastu advokaadinooruk, kes leiab jultumust vehkida konstitutsiooniga ja kutsub otsima enne tõendeid ja siis alles poomisnööri pingutama. Lootusetu võitlus, aga ilus imal traagiline lugu. Redford on leidnud toreda väikse pisiasja ajaloost ja teinud sellest suure eepose tõest ja vaprusest. Kujutan ette, et ameerika ajaloost leiab miljoneid seiku, kus poliitika või raha nimel on normaalne loogika kukele saadetud ja tehtud kõlavaid loosungeid eirates nö sohki. Kujutan ette, et kui see film meie kinno oleks tulnud, siis saaksin üksi kinos käia. Vaevalt, et see väga palju vaatajaid leiaks. Liiga nišiteema ja liiga vähe staare ja sära. Mulle aga Redford istub. Selline rahulik vana mees. Ei tõmble. Ei mängi Batmanis kolli ega midagi. Teeb rahulikult täpselt ühesuguseid igavavõitu kvaliteetseid filmisutsakaid mida on väga meeldiv vaadata.

7.

Viini postmark (1968)


Moraalsel allakäigutrepil kõndiv endine rindemees otsustab tõmmata liivale joone ja veab sõbraga margiploki peale kihla, et enam ei valeta. Kuradi raskeks läks elu , aga hing läks iga minutiga puhtamaks. Nõukogude eluolu silmas pidades on kogu jant küll naeruväärne, aga puhtalt filmivaatajana väga mõjus. Väga hästi õnnestunud.
Film, mida lapsena ei suutnud vaadata. Igav ja arusaamatu. Polnud vist teemad, mille vastu noorukid väga huvi tunneksid. Nüüd vaatasin ja mõistsin täielikult. Võibolla ongi hea, et nüüd esimest korda nägin. Mulje oli suht rabav. Ega palja paremaid Eesti filme ei teagi. Põhiline, et filmil oli raju tempo. Eesti filmid tavaliselt sellega silma ei paista. Pigem vastupidi. Noh paar erandit ikka leiaks kui otsiks. Sisu oli mõnusalt lihtne. Meenutas mõnda Hollywoodi lihtkomöödiat. Moraal oli etteaimatav, aga filmiga sobis. Juba filmi algustiitrid olid võimsad. Järvet oli väga hea. Korralikud kõrvalosad. Ja siis veel see surematu tootmisnõupidamine oma seltsimees Taskuga.

8.

Laupäev, märts 31, 2012

Midnight in Paris (2011)


Nominantsioonide ja auhindade riiulisse pilku heites peaks see olema vanameistri üks viimaste aastate tippteos. A la aina paremaks läheb. Keeldun nõustumast. Ei sa kindlasti alahinnata Woody Alleni kirjameheoskust ja lavastajakätt, aga kuidagi lahjaks läheb minu jaoks see kõik. Romantikahõnguline inin, küll vaimukas, aga ikkagi inin. Samas saan temast aru. Saab valida valida meeldivad näitlejad ja filmipuhkus ühes Euroopa linnas on kindlasti unustamatult mõnus. Rooma juba järgmiseks välja valitud. Vaevalt, et terve mõistusega näitleja sellisest puhkusest keelduks. Vaatajana olen ikkagi pettunud. Ootasin pigem rohkemat. Võibolla häiris mind liigselt Owen Wilsoni kohutavalt ebameeldib rollisooritus, aga ühtegi oscarit mina küll sellele filmile ei oleks pakkunud. Keskpärane Allen. Ei midagi klassikalist.

4.

Teisipäev, märts 27, 2012

We Bought a Zoo (2011)


Kuna eelmisel kuul kinos käies jäi peale minu sõna ja vedasin oma armsa naise kinno vaatama, kuidas Liam Neeson hunte rapib, siis aumehena tuli vaadata ka naise valitud film ära. Natuke hirmus oli hakata vaatama sellist nunnufilmi, kus Matt Damon ostab loomaaia ja arvatavasti armub Scarlett Johanssoni. Sellised filmid on tavaliselt ära rikutud imala viiulimuusika ja etteaimatavate sisukäikudega. Võimatu vaatamine. Õnneks oli loomaaia ostmise lugu hoopis parem kui keskmine ameerika toodang. Esiteks hämmastas mind meeldivalt peategelaste ülimeeldiv nimi. Mul on suur au ja võimalus enda nooremale pojale panna sama nimi, mida Matt Damon kandis. Filmist siis ka..paar sõna. Lesestunud üksiisa otsib uut kodu, et alustada puhtalt lehelt. Leiab toreda maja, aga väikese lisatakistusena asub maja aias korralik loomaaed. Mis teha..mees oli oma pisitütre majajahile kaasa võtnud...kuidas sa ütled tüdrukutirtsule, et sry loomaaeda ei osta. Edasi läheb juba nagu tavaliselt. Tavaline meeldivast meeldivamaks tehtud melodraama. Lõpuks hakkas siiski ajudele need üllatust täis naeratused hammaste paljastamisega, mida vaesed näitlejad iga jumala stseenis pidid vähemalt korra tegema. Natuke ümar oli kogu film. Minujaoks liiga elukaugelt magus. Keegi oleks võinud vähemalt mõne põlve marraskile kukkuda. No, mis teha...samas oli hea vahest ka mõni film, kus puudub igasugune konflikt. Äkki muutub vaataja ka paremaks inimeseks ja suudab lolli näoga naeratada paar päeva pärast.

6.

Kolmapäev, märts 21, 2012

The Night of the Generals (1967)


Tore retrokrimka. Natside poolt hooldatavas Euroopas otsustab üks politseiliste kalduvusega ja ülimalt tõejanune gestaapo major uurima hakata prostituutide mõrvu, mille tegijaks on hirmunud tunnistaja ütelnud saksa kindrali. Loomulikult antakse majorile igasugu vihjeid õigetest prioriteetidest ja palutakse tegeleda pakilistemate küsimustega. Major aga on visa. Suht jabura sisuga, aga suurepäraste tegelaskujudega krimifilm. Näitlejad pole ka üldse pahad. Ilma ühegi vuntsita Omar Sharif teeb majori osa hästi, aga Peter O`Toole perverse kindralina on lausa suurepärane. Hirm tuli peale sellise inimese ees.

6.

Esmaspäev, märts 19, 2012

The Debt (2010)


Mossad ajab natse maailmas taga. Teadagi miks. Soovitavalt tabada elusalt, aga noh pole hullu ka kui surnult. Noored agendid lähevad Ida-Saksamaale ühte välja peilitud mölakat jahtima. Juhtub igasuguseid asju ja veel selliseid, mida vanast peast vaja ära korraldada. Noorte agentide rolli on ilmselgelt valitud liiga ilusad ja liiga igavad näitlejad. Samas mõistetav...nö päris näitlejad jäävad siis ju paremini meelde. Päris näitlejad on päris head. Helen Mirren jms. Kuigi noh peaks ju olema võimalik hea film...ei hakka tööle. Igavaks kippuv melanhoolne pusimine. Kõige hullem, et filmid vaadates tugevnes pidevalt tunne, et sulle aetakse mingit täieliku jama.

4.

Esmaspäev, märts 12, 2012

Small Town Murder Songs (2010)


Selline on õige kino. Alguses tundub kohutavalt igav, siis lähed liimile ja lõpuks oled täiesti omadega sees. Esimene õhtu jätsin lootusetult pooleli. Kui järje peale sain, siis läks koguaeg paremaks. Sünged filmid on tavaliselt vastikult vinguvad või üritavad mingil hetkel sinu pisarateni jõuda või siis teine äärmus – ajavad oksele. Häid filme on ka ka kindlasti palju. Festivalile on vist sellise depressiivse looga alati lihtsam teed leida kui filmiga Georg Otsast. STMS ei ole iseenesest midagi fantastilist. Fantastiline on muusika filmis. Tõesti Tõesti. Ja loomulikult Peter Stormare. Alguses on kindlasti harjumatu, et episoodimees nii pikalt ekraanil viibib ja nii palju rääkida saab. Mitte halb, vaid just harjumatu. Film läheb just sellest hetkest käima kui tema rolliga ära harjud ja selle headusest aru saad. Lühidalt. Sittade närvidega minevikus hädas olnud politseinik on jälle tööl kodukandis, kus iga nurgatagant tume ja ebameeldiv minevik kummitab. Valuvaigistiks on suures koguses kohalikus kogudes pakutavat religiooni. Palvetab, mis ta palvetab, aga lained hakkavad ikka pealaele lähemale loksuma. Mõrvalugu on kõrvaline. Pigem film politseinikust. Hea film. Ei sobi seltskonnas enne diskot vaatamiseks. Pigem ikka kõrvaklappidega ja üksi öösel.

7.

Esmaspäev, märts 05, 2012

The Grey (2012)


Liam Neeson nutab taga kadunud elu ja raiskab ennast Alaskal (vist) hunte tappes. Koju puhkusele sõites kukub lennuk alla ja ellujääjad satuvad nende samade (või noh vahet pole...samade või mitte) huntidega vastakuti. Kes keda? Huntidel on kihvad ... kütusesektori töötajatel on hirm. Edasi läheb nagu ikka...lõputu tagaajamine kümne neegri põhimõttel. Paberil oli film paljulubav. Liam Neeson määrdunud kampsunis ja meeldivalt masendunud. Püüdlikult mängis kurba rolli. Luges dialooge nagu Hamlet ja pilt oli ka meeldiv. Talv tundus olevat päris talv, külm päris külm..hundid olid pisut liiga kurjad, aga noh ütleme, et hundid olid okeid. Jaapani operaator nägi kindlasti kurja vaeva ja külmetas sõrmed ära vms. Kahjuks kinost lahkudes jäi valitsema tunne, et oled 2 tundi elust ja 12 eurot lihtsalt ära raisanud. Mõtetu lugu. Ei vii kuhugi. Pettumus. Oleks oodanud rohkem.

4.

Teisipäev, veebruar 28, 2012

Margin Call (2011)


Häid maakleri filme on meeldivalt vähe. Sellepärast ongi alati hea meel, kui keegi midagi selleteemalist on ette võtnud. Päris finantsvalla töötajatel on aga arvatavasti selliseid filme sama naljakas vaadata kui arstidel Dr.House-i. Aga tühja neist spetsialistidest. Mulle meeldivad sellised Wall Streeti nö põnevikud. Börsimaakleri elu tundub filmide järgi väga hüplik. Kõik läheb kas alati ülesmäge või tuleb siis kuristikuna alla. Ükspäev on sul Jaguar, plastmassist tissidega naine ja sisegolfiväljakuga maja, aga järgmisel hetkel kõnnid liftist välja, pappkast kontorilillega süles ja kujutletava jalajärg püksitagamusel. Üllatav on tegelikult, et finantskrahh rohkem filme ei sünnitanud. Ühe käe sõrmedel on võimalik neid lugeda. Margin Call oli küll nendest mõnest võibolla kõige nõrgem ja klišeem, aga meeldiv vaatamine sellegi poolest. Natuke liiga palju staare ja poolstaare. Igaüks tahtis oma sutsaka ära teha. Sisu lihtsust arvestades, oli neile kerge pikki mono- ja dialooge kirjutada. Liiga palju tühja jahumist ja kujutletavat silmade pööritamist. Aga jälle väga virised pole põhjust. Üldplaanis kõik sujus. See koerapüänt oli ilmselgelt liiast. Kiskus keskmise järelmaitse kergelt läilaks.

6.

Esmaspäev, veebruar 20, 2012

In Time (2011)


Tulevik. Raha pole. Maksab ainult aeg. Antakse sündides ports kätte ja pärast 25-ndat eluaastat oled isemajandav. Kui näpud põhjas siis sured maha. Käid tööl teenid paar tundi...teed pärast baaris väikse õlle 2 päev jälle vähem. Päris huvitav nägemus. Hea koomiksi saaks...või vähemalt põneva arvutimängu. Isiklikus plaanis hakkasin fantaseerima kuidas ma metsajooksule minnes põnevuse mõttes ainult isikliku rekordi tarbeks minuteid kaasa võtan. Filmis oli nii helgeid kui tumeidaid kohti...filmikunsti seisukohalt. Õnneks see tüütu Dr.House-st pärit popp tibi suri suht alguses ära. Nii pluss. Teiseks oli kangelase görlfrend päris huvitav tütarlaps. Tekitas kõiksugu huvitavaid mõtteid. Autod olid lahedad. Kostüümid lustakad. Jälle paar plussi. Seda, et sai tõestatud, et Justin Timberlake ei ole mitte andekas näitleja...seda ei oskagi plussiks või miinuseks liigitada. Tunnistan ausalt, et isegi kasvõi Nicolas Cage-iga oleks parem film tulnud. Justin on kole ja puine noor mees. Film oli pigem miinus. Venis vahepeal ja kippus imalaks. Cillian Murphy oli jälle pluss. Pidi näitlemis raske töö teiste eest ära tegema ja eks ta tegelane väsis lõpuks pisut ära. Jälle miinus. Sellele filmile annab vabalt järje teha ...ei teagi kas see nüüd pluss või suur miinus...elame näeme.

5.

Laupäev, veebruar 18, 2012

Tower Heist (2011)


Lihtsad järeleproovitud asjad. Mölakas riskikapitalist omastab lihtsameelsete tööinimeste pensionifondi pandud raha ja veel naerab mõnitavalt. Tegevus toimub peenes hotellis. Ameerikas on selline imelik komme, et inimesed elavad hotellis. Seal elab ka sulist rikkur ja naiivsed töömesilased on hotelli teenindav personal. Proletariaat otsustab kätte maksta...võtta vereimejalt see, mis on toolele kõige armsam - tema raha. Appi võetakse üks mustanahaline gettomees, kellelt palutakse know-how-d. Edasi läheb kõik sujuvalt nö nagu filmis. Casting on üllatavalt õnnestunud. Lisaks tuntud koomikutele (Stiller, Murphy) on punti saadud ka paar normaalset päris näitlejat (noorem Afflect jt). Meeskond töötab õlitatult. Piinlikuid kohad on üllatavalt vähemuses ja kergesti talutavad. Kokkuvõtteks suht õnnestnud lihtfilm. Meeldis rohkem kui ülepingutatud Ookean 12-13.

6.

Teisipäev, jaanuar 24, 2012

Contagion (2011)


Toimub, siis see, mida me kõik hirmuga ootame... Nakkushaigus, mida ei saa pidama. Inimesed hakkavad kärbeste kombel surema. Algus 2 siis 2 miljonit jne. Ravimifirmade märg unenägu. Vabandan küünilise keele eest. Film on tiine esimese, teise ja kolmanda järgu staaridest, kes oma sutsaka ära teevad. Ikkagi selline kõnekas ja tähtis teema. Pahad inimesed ...enamasti targad ja ahned ..plaanivad alati hooletult midagi hirmsat ja sellele on ju vaja tähelepanu juhtida. Filmi raudselt kõige positiivsem osa on see, mida köhatav kaasinimene kinosaalis sinus esile kutsub. Hirmu ja huumorit samaaegselt. Seda kahjuks ei jätku kauaks. Selline vinguvalt moraliseeriv ja igale poole näpuga näitav jutustamisviis ajab pisut oksele ja tekitab trotsi. Just sellise filmi jaoks on leiutatud kõnekäänd - puust ja punaseks. Et IGA LOLL ka aru saaks. Meenutas igaviku kestvat sotsiaalreklaami raudteel kõndimise kahjulikusest või turvavöö kandmise elementaarsusest. Huh.

4.

Esmaspäev, jaanuar 16, 2012

Klute (1971)



Kaob mees. Väiksema linna oluline ärimees. Ainuke vihje on ropp kiri prostituudile New Yorki, mis töösahtlist leitakse. Firma ja perekond paluvad pärast politsei loobumist asja uurima hakata perekonnatuttavast eksvõmmil. Saatuse õnneks on selleks valitud hämmastavalt noor ja usutava Donald Sutherland. Teine punkt saatusele, et naispeaosaliseks maandus suurepäraselt noor ja hullumeelselt värske Jane Fonda. Fonda jaoks kohe järgmine film pärast seda kuulsat hobuste mahalaskmise lugu, millest isegi pruun Ene pildi avaldas. Poleks uskunud, et prostituuti saab sedasi mängida. Aus ja kuradima ilus. Ei mingit põdemist ja moraalitsemist julma elu üle, mis toreda naisterahva hooratööle meelitas. Kui need suurepärased kaks kokku said, siis tekib paratamatult keemia, mis on nii võimas, et mõrvari otsimine muutub tühiseks ja tüütuks. Filmi oli võimas. Tehtud oli hoole ja armastusega. Iga kaader, iga paus, iga dialoog oli südamega tehtud ja korralikult ära nikerdatud. Juhusliku polnud siin filmis midagi. Pakula üks esimesi ja üks parimaid filme.

9.

Reede, jaanuar 06, 2012

Drive (2011)


Suutsin sellel aastal oscarifilmid enne valimist ära vaadata. Drive või Moneyball. Üks kahest.
Drive-st rääkides... Pisut veidrikult salapärane noormees hambaork suunurgas, kes naljalt autost ei väljuks. Õnnistus oli fakt, et kuskil teises kolmandikus ei hakatud selgitama, et miks ta selline on ja kuidas ja miks ta isa surma sai ja üleüldse..sentimentaalsust ei üritatud mulle pähe määrida. Autosõbrast kaskadöör töötas kohakaasluse alusel äraminekuautojuhina. Aitas varastel objektilt kiiresti kaduda. Aga eks iga normaalne inimene teab juba filmi sisu niigi. Trailer võttis ka filmi sisu 2 minutiga iluasti kokku. Sisu polnudki nagu väga oluline. Meeleolufilm. Ilus rohekas toon. Kandvad pausid jne. Peategelase pausid olid vast liiga kandvad. Enne igat lauset oli vast liiast 30 sekundit mõelda. Oleks väiksemast pausist ka aru saanud, et tegemist on erakliku seksika mässajaga...James Dean-i uuestisünniga. Erinevalt Deanist ei pidanud Gosling kuskil punktis maski eest rebima ja väherdes tundeid purskama. Jäi lõpuni jahedalt lahedaks. Üha verisemaks muutva tuulejope oleks võinud siiski mingi hetk välja vahetada. Ülepingutused sellega vist piirduvad. Need polnud ka midagi negatiivset. Lihtsalt on vaja kruvi üle keerata mutris, et point kohale jõuab. Film oli mõnus. Muusika oli mõnus. Operaator oli geenius. Režisöör saab oscari.

8.

Neljapäev, detsember 29, 2011

What`s New Pussycat (1965)


Nii vanasid filme tavaliselt ei julge vaadata. Võõristavalt teismoodi tehti asju. Kuid sellise ansambli poolt ja nii lustaka pealkirjaga tehtud asi võlus ära. Peaaegu ei kahetse. Woody Alleni kirjutatud esimene päris film ja näitlejadebüüt. Sellised faktid juba iseenesest on vaatamist väärt. Ja kõik (va võibolla Peter Sellers) on nii kuramuse noored. Film ise räägib kolmest imelikust mehest ja nende probleemidest naistega. Probleemid olid tolleaegsetele komöödiatele omaselt hirmsad. Ülepaisutatud lõbusus, mis päädib hullumeelse tagaajamisega. Woody Allenit tunneb ära episoodiliselt. Käsikiri vist väga tema oma valitud teema ei tundu olevat. Selline kerglane jant. 30 aastast vanameest on ikkagi lahe vaadata.

5.

Kolmapäev, detsember 28, 2011

Moneyball (2011)


Alustaks juttu minu vennapoja juhmist näost pärast kinoskäiku. Seda filmi ei ole võimalik vaadata-mõista kui sa pesapalli ei armasta. Kinoomanikud on olnud meeldivalt humaansed ja pannud kinolevis Rahapallile sellise nime, mida keegi kunagi vaatama ei lähe - Edu Valem. Õige kah, pole vaja neid horde üksikuid daame, kes Brad Pitti peale tormi joostes kinost pärast poolt tundi pettunult ja vihaselt väljuvad. Samas oleks patt jätta näitamata film, mis Brad Pitt-ile tõennäoliselt Oscari või siis vähemalt nominatsiooni toovad. Teist moodi pole reaalne. Normaalse ameeriklase teeb selline film relvituks. Pesapall on tõesti romantiline mäng, aga ainult asjasse pühendatutele. Film on kindlasti väga hästi õnnestunud. Peab ikka andekas olema, et teha nauditavat 3-tunnist filmi vaese klubi direktorist, kes hakkas kõhutunde asemel mängijaid valides ehedat matemaatikat usaldama. Ise natuke kardsin, et noh..ei meeldi selline bradpitlus minu armastatud spordiala kallal, aga karta polnud vaja. Pitt oli tubli. Isegi NEED kohad kus nö braveheartlike kõnesid pidi pidama polnud tarvis viiulid peale keerata, et paremini nokiks. Hea film tõesti.

8.

The Son of No One (2011)


Noor ja väga kole mees, vihjan siin tema kohutavatele vuntsidele, määratakse tööle New Yorgi allkäinud, aga arhitektuuriliselt superlahedasse agulisse. Koledate vuntsidega noormees on sealt pärit ja teda kummitab üks väga inetu saladus, mille juured viivad tagasi lapsepõlve. Tüütu lugu? Vägagi!. Al Pacino on lihtsalt kohutav. Keegi peaks talle kirjutama, et aitab küll. Selline ätt võib ainult vanadekodus toimuvat mängida. Vastiks vaadata ausalt. Kõiki häid näitlejaid ei premeerita kahjuks vinge vanamehe välimusega viimasel karjääriveerandil. See kole jamps, mis film kahtlemata oli , oli ju trailerist hästi näha. Miks siis vaadata? New Yorki agulites on midagi müstilist. Kui neid maha ei lammutata, siis poole sajandi pärast lähevad kõik need allakäinud peldikud jälle moodi ja neid hoitakse nagu Tallinna Vanalinna Unesco kultuuriväärtuste nimekirjas. Need sik-sakilised kortermajad olid rajud.

2.

Esmaspäev, november 14, 2011

Black Death (2010)


Sean Bean on raudrüü jälle tolmust puhtaks pühkinud ja jälle mõõga haaranud. Ei heida ette. Päris hästi sobib talle see keskaegne värk, peaaegu samahästi kui tüüpilist IRA terroristi mängima. Suht meeldiv näitleja. Usaldusväärne ja lollikindel valik. Peaks mainima, et filmi vaatasingi põhiliselt Beani pärast. Natuke huvitab muidugi ka sünge keskaeg. Ajajärk on halvas mõttes huvitav. Järgmine kord oli kõik sama pe***s vist Hitleri aegu. Sisu pole filmil midagi geniaalset. Hulk segase taustaga mõõgamehi lähevad tsekkama mingit sooküla, kus millegipärast katka ei levi. Kahtlustatakse kõige hullemat -saatanat. Müstika lahendus on mingis mõttes üllatav. Lõpp oli jälle jama. Ajaviiteks võib vaadata kui telerist tuleb.

5.

Laupäev, november 12, 2011

The Parallax View (1974)


Üks film jälle minu lemmikaastakäigust - 1974. Naljas-naiivsevõitu põnevuslugu ajakirjanikust, kes satub hullumeelselt raske pähkli kallale. Ajajärk oli huvitav. Mehed juuksuris ei käinu ja naised rinnahoidjatest ei hoolinud. Seda võib selle filmi kohta julgelt öelda. Millegipärast oli eriti kuum sõna läbi varajaste ameerika filmide selline mehhaaniline ajusurkimine, kus inimesele pannakse nö juhe taha ja programmeeritakse aju ümber. Mitu filmi tuleb meelde. Noh, eks kus suitsu seal tuld. Eks selliseid katseid ohtralt ju-siis tehti. Mida iganes.
Naiivsevõitu sisust hoolimata on Pakula filmi tore vaadata. Väga sama käekiri kui järgmine (tema vist kõige kuulsaim film) kõikidest presidendi meestest rääkivas filmis. Sarnasust leiab ka tema viimaseks jäänud filmiga Pelikani memorandumiga. Meeleolu ja põnevust lisavad kruvikeerded on sarnased. Tore vaatamine igatahes. Peaks Klute-i ka ära vaatama. Pidi olema ka samasugune.

6.

The White Ribbon (2009)



Tutvus Michael Haneke filmidega algas halvasti. Viisin nooruspõlves hoolimatusest tütarlapse Funny Games-i vaatam. Fiasko. Date lahkus pärast 5 minutit kinost...nuttes. Kunagi hiljem vaatasin filmi lõpuni. No ei jätnud kõige paremat muljet. Mingi Austria veidrus. Valge pael jäi kohe reklaamist silma. Minu kadunud vanaema oli umbes sama aja laps kui filmi tegevustik. Pinnisin temalt pidevalt välja lugusid tema lapsepõlvest. Jättis sellise meeldiva mulje. Kardetavasti oli tolleaegne elu sama mustvalge nii Tsaari-Eestis ja Keiserlikul Saksamaal. Vanaema ei tahtnud hakata last reaalsusega muserdama. Film oli väga ilus. Vaikne ja külm. Väga mitte filmilik. Meenutas pigem raamatut või mustvalget fotot. Kartsin, et tuleb üks ilge kuntsiline manifest, aga oli hoopis tore realistlik ja samas mitte liiga jäle.
Inimesed ongi tegelikult sellised. Praegusel ajal isegi jäledamad, kuna nad on paremini teesklema õppinud.

8.

Reede, oktoober 28, 2011

The Guard (2011)


Harva kui tunned juba enne filmi, sisututvustuse, näitlejate ja traileri pealt ära, et see on just see mida sa vajad. See raudselt meeldib. Kui see tunne tekibki, siis tavaliselt see on väär. Seekord tabas täpselt kümnesse. Just selline film mulle meeldib. Aeglane, mitte liiga naljakas ja mitte liiga julm. Selline vahepealne, aga kindlasti peab olema just nii vaimukas kui mina seda tahan. See film oli täpselt selline nagu ma tahtsin. Iirimaa väikekülas töötab konstaabel. Võiks vast võrrelda Käsmu konstaabliga, et suurusjärku ja meeleolu tabada. Ilus kant. Lihtne töö. Kohalikud on täpselt sama imelikud kui politseinik, või täpsemalt Garda, nagu iirlased ilusti on nimetanud. Toimub mõrv, vist esimene küla ajaloos. Järgmisena saabub FBI ja Dublini parimad pojad politseiperekonnast. Kohe saabub 500 milonit (pool biljonit) maksev narkolast. Partner saab surma. Ema sureb vähki. Igast sellist tavalist politseijama tundub jah? Vale! Narratiiv pole absoluutselt oluline. Oluline on meeleolu, oluline on inimhingede tabamine, olulised on suurepärased tegelaskujud. Klišeed on olematud. On tabatud iirilik külaromantika, aga ilma vastiku turismi-riverdance varjundita. Ei ole selline ebameeldiv kõhe tunne, et sattusid mõne kahtlase viski reklaamklippi. Kõik on suht super. Kunagi sõitsin sealt kandist läbi. Film tõi sama tunde meelde, mis kohapeal põgusalt tuntud sai. Uimane ookeaniäärne elus arusaamatu iiri keelega. Oscareid usutavasti ei võida, aga mina vaatan seda kindlasti veel.

10.

Pühapäev, oktoober 23, 2011

The Adjustment Bureau (2011)


Vaatasin selle juba ammu. Kuidagi raske on selle kohta midagi öelda. Selline libe asi. Pole hea, ega pole ka halb. Reeglina sellised teise reaalsuse asjad mulle sobivad. AB sobis ka, aga teatud piirini. See romantikaasi läks minujaoks liiga läägeks. Tihe ja põnev teemapool oli jälle tasemel. Kostüümikuntsnik oli liiale läinud.

6.

Pühapäev, oktoober 09, 2011

Ace Ventura: Pet Detective (1994)


Sellised filmid on tavaliselt saastad. Imeliselt võib tõdeda, et see on erand. Raudselt väärt film. Pole ma isegi mingi Jim Carrey fän ega midagi. Lihtsalt kosmiliste kokkusattumuste kohaselt on kõik klappinud. Ei oskagi täpselt välja tuua, mis nii väga meeldib. Lihtsalt meeldib. Ameerika jalgpall, hullumeelsed nalja ja mõnusalt vabalt tehtud. Samas jäi kõik ilusasti paika. Ei veninud ja ei olnud nõme. Või kui oli nõme, siis oli juba nii nõme, et läks kunstiks kätte ära.

8.

Neljapäev, oktoober 06, 2011

Shelter (2010)


Doktoriproua saab huvitava patsiendi. Ajuarstile eriti magus pala. Täiest üle võlli skisofreenik. Noh läheb ravimiseks. Selgub igasugu asju. Asi on keeruline ja tume. Kuni vana kurjani endani välja. Vanahea Julianne Moore ja koleda näo ja ilusa nimega noor meesnäitleja näitlesid püüdlikult. Käsikirjutaja oli loomingu endast eriti vabalt välja lasknud. Tekkis hirm, et kõikide tolgendavate süžeeliinidele ei jõua filmi lõpuks mingi enam-vähem normaalne sõlm peale siduda. Minu jama on selles, et mõni kuu tagasi vaadatud tumeda thrilleri lõpplahendus on minu peast täielikult kadunud. Mina küll ei mäleta millega see film lõppes. Kahjuks väga vist ei huvita ka. Küllab seal mingi hea ikka selle kurja mingil määral nurka surus. Iseenesest oli vähem piinlikum kui oleks võinud olla. Mingi tujuga täiesti vaadatav.

5.

Kolmapäev, september 14, 2011

Nordwand (2008)


Üks mägi Euroopas ei taha alpinismile alistuda. Proovijaid leidub. Õnnestujaid mitte. Ajad on euroopas just pööraseks keeranud. Hitler on värskelt möllama pääsenud. Vaja feimi Suurele Saksamaale. Film jälgib kahte hästi toidetud saksa musternoormeest. Sirge silmavaate ja arenenud kehaehitusega. Nemad ju peaks ikka selle neetud mäe otsa välja turnima. No võibolla isegi oleks... Film on ülihästi ja maitsekalt tehtud. Näitas mulle eelkõige selgelt kui armetud putukad on inimesed mässava looduse ees. Filmi alguses nii rõõsad ja tugevad noormehed muutuvad haledalt niutsuvateks kaltsudeks. Hirmus oli vaadata.

8.

Reede, september 09, 2011

The Lincoln Lawyer (2011)


No mingi eriti ülbe advokaat võtab vastu vale kliendi. Sellise kurja ja kavala. Ryan Phillipe teeb jälle hea kurja osa. Siis kui juba loomulikult täiesti hilja on avastab see jurist, et tema munad pole enam tema valduses. Ülejäänud film läheb munade tagasi saamiseks. Trailer jättis mitte just väga paljut lubava filmi mulje. Keerulise perekonnanimega Matthew on parajalt ebameeldiv näitleja ka. Vastikult edev täpsemalt. Film pisut üllatas. Kõvasti vaadatavam kui trailer. Ameerikas on nii sitt kohtusüsteem, et sellest saab kerge vaevaga haarava süžee valmis heegeldada. Peaaegu, et soovitan.

6.