Teisipäev, veebruar 28, 2012

Margin Call (2011)


Häid maakleri filme on meeldivalt vähe. Sellepärast ongi alati hea meel, kui keegi midagi selleteemalist on ette võtnud. Päris finantsvalla töötajatel on aga arvatavasti selliseid filme sama naljakas vaadata kui arstidel Dr.House-i. Aga tühja neist spetsialistidest. Mulle meeldivad sellised Wall Streeti nö põnevikud. Börsimaakleri elu tundub filmide järgi väga hüplik. Kõik läheb kas alati ülesmäge või tuleb siis kuristikuna alla. Ükspäev on sul Jaguar, plastmassist tissidega naine ja sisegolfiväljakuga maja, aga järgmisel hetkel kõnnid liftist välja, pappkast kontorilillega süles ja kujutletava jalajärg püksitagamusel. Üllatav on tegelikult, et finantskrahh rohkem filme ei sünnitanud. Ühe käe sõrmedel on võimalik neid lugeda. Margin Call oli küll nendest mõnest võibolla kõige nõrgem ja klišeem, aga meeldiv vaatamine sellegi poolest. Natuke liiga palju staare ja poolstaare. Igaüks tahtis oma sutsaka ära teha. Sisu lihtsust arvestades, oli neile kerge pikki mono- ja dialooge kirjutada. Liiga palju tühja jahumist ja kujutletavat silmade pööritamist. Aga jälle väga virised pole põhjust. Üldplaanis kõik sujus. See koerapüänt oli ilmselgelt liiast. Kiskus keskmise järelmaitse kergelt läilaks.

6.

1 kommentaar:

kristjan ütles ...

Kaasa tunda ei oska nagu kellelegi sellise filmi puhul...