neljapäev, detsember 29, 2011
What`s New Pussycat (1965)
Nii vanasid filme tavaliselt ei julge vaadata. Võõristavalt teismoodi tehti asju. Kuid sellise ansambli poolt ja nii lustaka pealkirjaga tehtud asi võlus ära. Peaaegu ei kahetse. Woody Alleni kirjutatud esimene päris film ja näitlejadebüüt. Sellised faktid juba iseenesest on vaatamist väärt. Ja kõik (va võibolla Peter Sellers) on nii kuramuse noored. Film ise räägib kolmest imelikust mehest ja nende probleemidest naistega. Probleemid olid tolleaegsetele komöödiatele omaselt hirmsad. Ülepaisutatud lõbusus, mis päädib hullumeelse tagaajamisega. Woody Allenit tunneb ära episoodiliselt. Käsikiri vist väga tema oma valitud teema ei tundu olevat. Selline kerglane jant. 30 aastast vanameest on ikkagi lahe vaadata.
5.
kolmapäev, detsember 28, 2011
Moneyball (2011)
Alustaks juttu minu vennapoja juhmist näost pärast kinoskäiku. Seda filmi ei ole võimalik vaadata-mõista kui sa pesapalli ei armasta. Kinoomanikud on olnud meeldivalt humaansed ja pannud kinolevis Rahapallile sellise nime, mida keegi kunagi vaatama ei lähe - Edu Valem. Õige kah, pole vaja neid horde üksikuid daame, kes Brad Pitti peale tormi joostes kinost pärast poolt tundi pettunult ja vihaselt väljuvad. Samas oleks patt jätta näitamata film, mis Brad Pitt-ile tõennäoliselt Oscari või siis vähemalt nominatsiooni toovad. Teist moodi pole reaalne. Normaalse ameeriklase teeb selline film relvituks. Pesapall on tõesti romantiline mäng, aga ainult asjasse pühendatutele. Film on kindlasti väga hästi õnnestunud. Peab ikka andekas olema, et teha nauditavat 3-tunnist filmi vaese klubi direktorist, kes hakkas kõhutunde asemel mängijaid valides ehedat matemaatikat usaldama. Ise natuke kardsin, et noh..ei meeldi selline bradpitlus minu armastatud spordiala kallal, aga karta polnud vaja. Pitt oli tubli. Isegi NEED kohad kus nö braveheartlike kõnesid pidi pidama polnud tarvis viiulid peale keerata, et paremini nokiks. Hea film tõesti.
8.
The Son of No One (2011)
Noor ja väga kole mees, vihjan siin tema kohutavatele vuntsidele, määratakse tööle New Yorgi allkäinud, aga arhitektuuriliselt superlahedasse agulisse. Koledate vuntsidega noormees on sealt pärit ja teda kummitab üks väga inetu saladus, mille juured viivad tagasi lapsepõlve. Tüütu lugu? Vägagi!. Al Pacino on lihtsalt kohutav. Keegi peaks talle kirjutama, et aitab küll. Selline ätt võib ainult vanadekodus toimuvat mängida. Vastiks vaadata ausalt. Kõiki häid näitlejaid ei premeerita kahjuks vinge vanamehe välimusega viimasel karjääriveerandil. See kole jamps, mis film kahtlemata oli , oli ju trailerist hästi näha. Miks siis vaadata? New Yorki agulites on midagi müstilist. Kui neid maha ei lammutata, siis poole sajandi pärast lähevad kõik need allakäinud peldikud jälle moodi ja neid hoitakse nagu Tallinna Vanalinna Unesco kultuuriväärtuste nimekirjas. Need sik-sakilised kortermajad olid rajud.
2.
esmaspäev, november 14, 2011
Black Death (2010)
Sean Bean on raudrüü jälle tolmust puhtaks pühkinud ja jälle mõõga haaranud. Ei heida ette. Päris hästi sobib talle see keskaegne värk, peaaegu samahästi kui tüüpilist IRA terroristi mängima. Suht meeldiv näitleja. Usaldusväärne ja lollikindel valik. Peaks mainima, et filmi vaatasingi põhiliselt Beani pärast. Natuke huvitab muidugi ka sünge keskaeg. Ajajärk on halvas mõttes huvitav. Järgmine kord oli kõik sama pe***s vist Hitleri aegu. Sisu pole filmil midagi geniaalset. Hulk segase taustaga mõõgamehi lähevad tsekkama mingit sooküla, kus millegipärast katka ei levi. Kahtlustatakse kõige hullemat -saatanat. Müstika lahendus on mingis mõttes üllatav. Lõpp oli jälle jama. Ajaviiteks võib vaadata kui telerist tuleb.
5.
laupäev, november 12, 2011
The Parallax View (1974)
Üks film jälle minu lemmikaastakäigust - 1974. Naljas-naiivsevõitu põnevuslugu ajakirjanikust, kes satub hullumeelselt raske pähkli kallale. Ajajärk oli huvitav. Mehed juuksuris ei käinu ja naised rinnahoidjatest ei hoolinud. Seda võib selle filmi kohta julgelt öelda. Millegipärast oli eriti kuum sõna läbi varajaste ameerika filmide selline mehhaaniline ajusurkimine, kus inimesele pannakse nö juhe taha ja programmeeritakse aju ümber. Mitu filmi tuleb meelde. Noh, eks kus suitsu seal tuld. Eks selliseid katseid ohtralt ju-siis tehti. Mida iganes.
Naiivsevõitu sisust hoolimata on Pakula filmi tore vaadata. Väga sama käekiri kui järgmine (tema vist kõige kuulsaim film) kõikidest presidendi meestest rääkivas filmis. Sarnasust leiab ka tema viimaseks jäänud filmiga Pelikani memorandumiga. Meeleolu ja põnevust lisavad kruvikeerded on sarnased. Tore vaatamine igatahes. Peaks Klute-i ka ära vaatama. Pidi olema ka samasugune.
6.
The White Ribbon (2009)
Tutvus Michael Haneke filmidega algas halvasti. Viisin nooruspõlves hoolimatusest tütarlapse Funny Games-i vaatam. Fiasko. Date lahkus pärast 5 minutit kinost...nuttes. Kunagi hiljem vaatasin filmi lõpuni. No ei jätnud kõige paremat muljet. Mingi Austria veidrus. Valge pael jäi kohe reklaamist silma. Minu kadunud vanaema oli umbes sama aja laps kui filmi tegevustik. Pinnisin temalt pidevalt välja lugusid tema lapsepõlvest. Jättis sellise meeldiva mulje. Kardetavasti oli tolleaegne elu sama mustvalge nii Tsaari-Eestis ja Keiserlikul Saksamaal. Vanaema ei tahtnud hakata last reaalsusega muserdama. Film oli väga ilus. Vaikne ja külm. Väga mitte filmilik. Meenutas pigem raamatut või mustvalget fotot. Kartsin, et tuleb üks ilge kuntsiline manifest, aga oli hoopis tore realistlik ja samas mitte liiga jäle.
Inimesed ongi tegelikult sellised. Praegusel ajal isegi jäledamad, kuna nad on paremini teesklema õppinud.
8.
reede, oktoober 28, 2011
The Guard (2011)
Harva kui tunned juba enne filmi, sisututvustuse, näitlejate ja traileri pealt ära, et see on just see mida sa vajad. See raudselt meeldib. Kui see tunne tekibki, siis tavaliselt see on väär. Seekord tabas täpselt kümnesse. Just selline film mulle meeldib. Aeglane, mitte liiga naljakas ja mitte liiga julm. Selline vahepealne, aga kindlasti peab olema just nii vaimukas kui mina seda tahan. See film oli täpselt selline nagu ma tahtsin. Iirimaa väikekülas töötab konstaabel. Võiks vast võrrelda Käsmu konstaabliga, et suurusjärku ja meeleolu tabada. Ilus kant. Lihtne töö. Kohalikud on täpselt sama imelikud kui politseinik, või täpsemalt Garda, nagu iirlased ilusti on nimetanud. Toimub mõrv, vist esimene küla ajaloos. Järgmisena saabub FBI ja Dublini parimad pojad politseiperekonnast. Kohe saabub 500 milonit (pool biljonit) maksev narkolast. Partner saab surma. Ema sureb vähki. Igast sellist tavalist politseijama tundub jah? Vale! Narratiiv pole absoluutselt oluline. Oluline on meeleolu, oluline on inimhingede tabamine, olulised on suurepärased tegelaskujud. Klišeed on olematud. On tabatud iirilik külaromantika, aga ilma vastiku turismi-riverdance varjundita. Ei ole selline ebameeldiv kõhe tunne, et sattusid mõne kahtlase viski reklaamklippi. Kõik on suht super. Kunagi sõitsin sealt kandist läbi. Film tõi sama tunde meelde, mis kohapeal põgusalt tuntud sai. Uimane ookeaniäärne elus arusaamatu iiri keelega. Oscareid usutavasti ei võida, aga mina vaatan seda kindlasti veel.
10.
pühapäev, oktoober 23, 2011
The Adjustment Bureau (2011)
Vaatasin selle juba ammu. Kuidagi raske on selle kohta midagi öelda. Selline libe asi. Pole hea, ega pole ka halb. Reeglina sellised teise reaalsuse asjad mulle sobivad. AB sobis ka, aga teatud piirini. See romantikaasi läks minujaoks liiga läägeks. Tihe ja põnev teemapool oli jälle tasemel. Kostüümikuntsnik oli liiale läinud.
6.
pühapäev, oktoober 09, 2011
Ace Ventura: Pet Detective (1994)
Sellised filmid on tavaliselt saastad. Imeliselt võib tõdeda, et see on erand. Raudselt väärt film. Pole ma isegi mingi Jim Carrey fän ega midagi. Lihtsalt kosmiliste kokkusattumuste kohaselt on kõik klappinud. Ei oskagi täpselt välja tuua, mis nii väga meeldib. Lihtsalt meeldib. Ameerika jalgpall, hullumeelsed nalja ja mõnusalt vabalt tehtud. Samas jäi kõik ilusasti paika. Ei veninud ja ei olnud nõme. Või kui oli nõme, siis oli juba nii nõme, et läks kunstiks kätte ära.
8.
neljapäev, oktoober 06, 2011
Shelter (2010)
Doktoriproua saab huvitava patsiendi. Ajuarstile eriti magus pala. Täiest üle võlli skisofreenik. Noh läheb ravimiseks. Selgub igasugu asju. Asi on keeruline ja tume. Kuni vana kurjani endani välja. Vanahea Julianne Moore ja koleda näo ja ilusa nimega noor meesnäitleja näitlesid püüdlikult. Käsikirjutaja oli loomingu endast eriti vabalt välja lasknud. Tekkis hirm, et kõikide tolgendavate süžeeliinidele ei jõua filmi lõpuks mingi enam-vähem normaalne sõlm peale siduda. Minu jama on selles, et mõni kuu tagasi vaadatud tumeda thrilleri lõpplahendus on minu peast täielikult kadunud. Mina küll ei mäleta millega see film lõppes. Kahjuks väga vist ei huvita ka. Küllab seal mingi hea ikka selle kurja mingil määral nurka surus. Iseenesest oli vähem piinlikum kui oleks võinud olla. Mingi tujuga täiesti vaadatav.
5.
kolmapäev, september 14, 2011
Nordwand (2008)
Üks mägi Euroopas ei taha alpinismile alistuda. Proovijaid leidub. Õnnestujaid mitte. Ajad on euroopas just pööraseks keeranud. Hitler on värskelt möllama pääsenud. Vaja feimi Suurele Saksamaale. Film jälgib kahte hästi toidetud saksa musternoormeest. Sirge silmavaate ja arenenud kehaehitusega. Nemad ju peaks ikka selle neetud mäe otsa välja turnima. No võibolla isegi oleks... Film on ülihästi ja maitsekalt tehtud. Näitas mulle eelkõige selgelt kui armetud putukad on inimesed mässava looduse ees. Filmi alguses nii rõõsad ja tugevad noormehed muutuvad haledalt niutsuvateks kaltsudeks. Hirmus oli vaadata.
8.
reede, september 09, 2011
The Lincoln Lawyer (2011)
No mingi eriti ülbe advokaat võtab vastu vale kliendi. Sellise kurja ja kavala. Ryan Phillipe teeb jälle hea kurja osa. Siis kui juba loomulikult täiesti hilja on avastab see jurist, et tema munad pole enam tema valduses. Ülejäänud film läheb munade tagasi saamiseks. Trailer jättis mitte just väga paljut lubava filmi mulje. Keerulise perekonnanimega Matthew on parajalt ebameeldiv näitleja ka. Vastikult edev täpsemalt. Film pisut üllatas. Kõvasti vaadatavam kui trailer. Ameerikas on nii sitt kohtusüsteem, et sellest saab kerge vaevaga haarava süžee valmis heegeldada. Peaaegu, et soovitan.
6.
kolmapäev, september 07, 2011
The Towering Inferno (1974)
Raamatud, mille põhjal see kunagi kassapomm sündis kirjutati vaadates hirmuga WTC ehitamist. Päris õudne lugu. Nii kinolinal kui päriselus. Film võis sellel vanal ajal (siis kui ma sündisin muide) tõesti hull niiduk olla. Sellised katastroof filmid olid tollel ajal päris uus ja seksikas kraam. Poseidoni film töötas hästi, taheti teha kohe järgmine. Järgmine tuli isegi parimini välja. Towering Inferno noppis muide ka täiesti korraliku oscarit. Vältimaks konkurentsi otsustasid Fox ja Warner ühiselt filmi valmis teha. Mõlemad poole kulust. McQueen ja Newman said mõlemad miljon näkku ja mõlemal oli täpselt samapalju lauseid käsikirjas. Nüüd ...kompuutriajastul vaadatuna on Inferno täiesti korralik film. Vähemalt ei karanud staarid rohelise kanga ees vms. Newman ja McQueen tegid enamus trikke ise ja said marrastust ja vett.
7.
Source Code (2011)
Mees saadetakse mingi füüsikutele tuntud süsteemi järgi pisut ajas tagasi, et peatada/paljastada ohtlik terrorist. Umbes nagu mängiks arvutimängus rasket kohta ja save-ini pead välja vedama. Proovida tuli palju. Meelelahutus oli kvaliteetne. Sai vaikides ja võpatades sisse ahmitud. Midagi rabavat ja vaimukat kirjutada ei oska. Meeldis vist, aga külma kalaga vastu põske ei saanud.
6.
laupäev, september 03, 2011
Centurion (2010)
Lapsena ma oleks jumaldanud seda filmi. Olin täielik hull selliste julmade mõõgafilmide järgi. Nüüd vaatasin kerge muigega. Pisut imelik film oli. Jube tõsiselt võtsid kõik oma asja. Isegi endisest bonditüdrukust venelanna üritas oma tumma nõia osas elu parimat rolli teha. Polnud nagu põhjust väga rabeleda. Filmi tähtsaim roll oli võimalikult palju mõõgavihinat ja surmakorinat fikseerida. Aga jah, samas midagi nagu oli. Neil Marshalli filmides on tavaliselt (kõigis kolmes mida näinud olen) alati midagi lahedalt omapärast olnud. Koopafilm on siiamaani üks lemmik õudukas.
5.
kolmapäev, august 24, 2011
Kill the Irishman (2011)
Lugu räägib iirisoost Clevelandi pätist, kes julges itaalia perekonnakurjategijad kukele saata ja tahtis oma nö asja ajada. Makaronisõpradele see muidugi väga muljet ei avaldanud ja need üritasid iiri pätti nii maha kui õhku lasta. Karismaatiline kurjategija, kes vahest tõi vaestele pühadeks kalkuni või andis vastikule motojõukurile vastu vahitmist saavutas rahva seas populaarsuse ja atentaatidest pääsemine lisas legendaarsust. Ühesõnaga päris huvitav filmilugu, mis põhineb pärislool. Lisaks sellele, et film meeldis oli mul hea meel selle üle, et paljud nö langenud staarid said üle pika aja päris filmis mängida. Noh väikesed osad, aga ikka oli meeldiv näha Val Kilmerit, Ray Liottat, Christopher Walkenit midagi tõsist tegemas. Isegi Vinnie Jones oli talutav. Peaosalist teinud Ray Stevenson oli ka väga sheff. Häiris tema ülepingutatud soeng. Naeruväärne oli pisut. Natuke rohkem häiris see iiri ila, mis filmi lõpu poole ehtima hakkas. See jälle ei väsi mind imestamast, miks mängivad maafia vanamehi ikka ja jälle Dannie Aiello ja Paul Sorvino...krt nad on seda juba 150 korda teinud umbes. Nad on head, aga väike vaheldus oleks abiks.
6.
pühapäev, august 21, 2011
The Boat That Rocked (2009)
Olen sunnitud või noh meeldivalt sunnitud olnud vaatama ühte ultraromantilist filmi Love Actually umbes 9 korda, kuna mu naisele see kohutavalt meeldib ja seda näidati mingi aeg umbes iga 3 nädala tagant erinevates kanalites. Fenomenaalne film. Imal aga hea. Rokkivast laev oli kodanik Richard Curtise teine film lisaks mainitule. Imelik, et sellist meest pole sunnitud umbes 10 sellist lõbusat filmi tehtama. Tuleb hästi välja. Headel näitlejatel meeldib väga tema filmides osaleda. The Boat That Rocked oli ka hea film. Õnneks polnud gaas nii põhja vajutatud kui esimesel filmil. Hea oli. Love Actually-st oli kaasa võetud Bill Nighy, kes on viimasel ajal kujunenud üheks mu lemmik vanameheks. Tema viimase aja töögraafikut vaadates tuleb tõdeda, et peale minu on teda veel teised avastanud. Harry Potter, Kariibimere piraadid, Underword ja palju väiksemaid toredaid filme. Rockipiraatide filmi juurde tagasi tulles...film pakatas positiivsest energiast ja heast huumorist. Enamus tegelasi oli väga täpselt välja joonistatud. Erilise lõbuga tegi oma asja vastikut ministrit mänginud Kenneth Branagh oma abilise hr.Tussiga. Muusika oli filmi tegelik peaosaline. Midagi mõnusamat ei tohiks olla tööotsast sellistesse filmdesse muusikat valida. Loodetavasti ei jää see andeka stsenerist Curtise viimaseks oma tehtud asjaks.
7.
The Mechanic (2011)
Kui tubli nõukogude laps tahtis kosmonaudiks või bussijuhiks saada, siis iga kolmas ameerika juntsu tahab arvatavasti palgamõrvariks saada. Nii kuradima palju on selliseid filme. Eliitpalgamõrvar, kellele meeldib juhuslikult klassikaline vinüülplaadimuusika ja kes ehitab oma tugevate kätega klassikalisi autosid üles, satub jamasse. Algab, kestab ja lõppeb selline film samamoodselt. Palju mõtetut vägivalda ja palju läbi ülikulunud šablooni veetud sisujooni. Iga liigutus-plahvatus on vähemalt minut varem ette aimatud. Jason Stathami uskumatud seiklused viletsates ameerika actionfilmides ei taha kuidagi otsa lõppeda. Nii vahva oleks vahelduseks teda näha mõnes Jane Austini romaani jälgivas kostüümidraamas pisut jämedavõitu aga tarmukat tallimeest mängimas, kes peenel preilil korsetti lahti urgitseb. Filmi teine (väiksem) staar Jon Foster tundus kuidagi värskem kui täiesti siledaks kulunud Stathami mängitud kangelane.
3.
laupäev, august 20, 2011
The Next Three Days (2010)
Ilus õhtu lõppeb ebatavalise hommikuga. Keskklassi koju saabub hommikusöögi keskpaigas politsei ja viib pereema vangi. Olevat mõrvanud ühe inimese. Tõendid on enam vähem head ja vangi ta läheb. Loomulikult ei jää Russell Crowe kauks jõude istuma. Kardetavalt süütu abikaasa ja ema on vaja vanglast välja saada. Päris korralik film. Sellist lihtsat ja kvaliteetset asja tuleb Hollywoodist liiga vähe. Russell Crowe on mõnusalt vanaks ja muhedaks saanud. Filmi miinuseks võiks olla see, et ruttu ununeb. Vaevalt nädal aega tagasi vaadatud asi, aga ega ma väga selgelt ei mäleta, kas naine ikka oli süüdi või mitte. Järelikult ei pidanud vajalikuks salvestada. Ega see hea märk pole põnevusfilmi puhul. Eks ta ikka üks liinitoodang ole. Suht vaadatava, aga ikkagi..
5.
kolmapäev, august 17, 2011
Vanishing on 7th Street (2010)
Vool läheb ära. Tuled kustuvad. Kui jälle põlema lähevad, siis on enamus inimesi kadunud. Alles jäänud riided ja kingad. Käputäis inimesi on mingil peenel põhjusel alles jäänud. Algab küsimuste ja vastuste voor. Mis toimus, miks toimus...jne. Ei ole ju kõige rabavam sisututvustus. Ei olnud ka väga lootusandev film. Saatuseks odavmüük. Noh kui kuidagi komplimendiks kõlbaks, siis ütleks, et ootasin tunduvalt hullemat. Kohtati päris vaadatav. Näitlejad oli minujaoks suht uduselt teada. Väga püüdlikult ja segavalt ei üritanud näidelda. Kui siis ainult kohati. Väike vaikne ulme-õudusfilm. Midagi väga ebameeldivat pole.
5.
reede, august 12, 2011
The Social Network (2010)
On kujunenud isiklikuks tavaks, et Oscaritel kõige võimsamalt niitnud filmi ma ei taha vaadata. Vaatan mitu kuud hiljem, siis kui sisemine vastumeelsus taevasse kiidetud asja vastu on lahtunud. Siis saab rahulikult keskenduda. Departed-id vaatasin vist lausa 2 aastat hiljem. Ja väga meeldis. Sotsiaalse võrgustikuga olid tunded eriti kahestunud. Facebooki loomine eriti lubav sisu ei tundunud. Sama huvitav oleks teada lugu mehest, kes hambaharja leiutas võis siis sellest kodanikust, kes taipas vetsupaberi rulli keerata. Aga samas David Fincher ei ole võimeline pettumust valmistama. Igav pole tema filme vaadates kunagi hakanud. Võtsin siis ja vaatsin ära. Ja igav mitte sugugi ei hakanud. Väga hea film. Lugu ei olnud tõesti metsikult huvitav. Viletsam lavastaja oleks teinud kindlasti paraja käki. Kuid Fincher oli teinud imet. Minujaoks tundmatu suurus Eisenbergi oli ka võimas. Ebameeldivalt meeldiv sitapea. Rikkaks vist teistmoodi ei saagi. Pead ära otsustama, kas sulle on tähtis sõbrad või auahned plaanid. Rikkad nolgid olid lahedad. Võib-olla, et liiga lahedad. Nii koomiliselt vastikuid inimesi oli kohe lahe vaadata. Sümpaatse lause ütles üks neist filmis: „Me ei saa talle midagi teha. Kõigile tunduks nagu ajaksime võimlas Karate Kid-i taga“. Siis veel see koht, kus Zuckerberg tütarlapsele õlut pakkus. Üritas lahe olla. Võimas koht. Naersin südamest. Hirmus elu võib Zuckerbergi oodata. Pole veel 30-ndki täis, kui juba oled biljonäär ja sinust elust on tehtud vinge Hollywoodi kassafilm. Kuhu edasi. Keskeakriis tuleb võimas. Motika ostmisest jääb väheks. Loodetavasti tulevased põlvkonnad, kes seda filmi vaatama satuvad mäletavad, mis asi see Facebook selline oli. Tundub, et (loodetavasti) sureb varsti maha. Kindlasti (kardetavasti) tuleb varsti turule mingi veelgi karmim sotsiaalne narkootikum.
8.
A Bridge Too Far (1977)
Tähterikas sõjafilm mehelt, keda traileristes kindlasti nimetatakse : „The man who made Gandhi“. Rüütlilt, kes sobis hästi jõuluvana mängima. Film tekitab alguses hämmingut ja paneb kerkima mõne kulmu. Tahaks kavalehelt kontrollida, kas see on ikka teine maailmasõda millest jutt käib . Ei ole tukslevaid vereklompe või ära lendavaid jäsemeid, mida Spielbergi kuulsas sõjafilmist mäletame. Meeleolu on pidulik. Lahingusse minnakse rõõmuga, ohvitserid lasevad kaasa pakkida kindlasti golfivarustuse ja õhtusöögi kuue ja viskavad kindlasti umbes 3 mõnusta briti nalja. Film räägib ühest untsu läinud opertastioonist, mida auahne kindral Montgomery tahtis kindral Pattonile nina alla hõõruda, et tõestada, kes on mees. Täpsemalt operatsioon Market Garden või siis veel täpsemalt maailma suurim langevarjuoperatsioon. 35 tuhat meest hüppas lennukist. Kõik, mis ma sellest lugenud olen ei meenutanud sekundikski seda, mis ekraanil toimus. Ekraanil oli kõik nii väärikas, ilus ja puhas. Lõpp oli muidugi sama, mis ajaloos – liitlased said parajalt kõrvetada. Tahtsid liiga suurt tükki korraga alla neelata. Isegi sakslased olid väärikad ja viisakad. Üldse mitte nii julmad natsid kui tavalistes filmides. Ainuke asi, mis enamust sõjafilmi meenutas oli fakt, et tankist välja jooksev sakslane röögib kuidagi teise tooniga kui mõni teine rahvas. Kuidagi kiledamalt. Näitejate ansambel meenutas korvpalli unistuste meeskonda mingilt olümpialt. Sõjafilmid mõjuvad staaridele millegipärast magnetina. Selles siis olid tähtsamad ohvitserid Antony Hopkins, Sean Connory, Robert Redford, Gene Hackman ja palju teisi. Sellised staare täis sõjafilmid on toredad jube selle poolest, et nad kestavad umbes 2 nädalat. Kõik kuulsad lõustad peavad oma sutsaka vääriliselt ära saama teha. Hopkinsi sutsakas oli kõige mõnusam. No eks ta ole sellest kambast kõige parem näitleja ka. Film kestis ja kestis. Lahingumöllu oli meeldivalt mõõdukalt. Enamus ajast näitlejad näitlesid. Lugesid mõnusaid dialooge ette. Päris meeldiv filmielamus oli. Võib võrrelda vana kalli ja tolmuse veinipudeli äralahendamisega päikseloojangulisel õhtul. Peaks vist ennast kokku võtma ja Gandhi ära vaatama
9.
teisipäev, august 09, 2011
True Grit (2010)
Tüdruk tahab isa surma eest tasuda. Leiab mehe ja teine tuleb ise juurde. Ajavad taga ja saavad kätte. Kogu lugu. Kuidas ennast täpselt väljendada? Üks „järjekordne vendade Coenid film“. Vaatasin, meeldis...aga vaimustust ei tekkinud. Sama tunne vist on tabanud viimast kümmet Coenide filmi järgselt. Pisut vist üle keskmise Coenid film. Kindlasti Fargo ja Lebowski mõjusid rohkem. Kõik oli pisut umbne. Osatäitjad olid liiga täpselt valitud. Lugu mille ümber film keerles jättis pisut igava mulje. Aga tehtud oli hästi. Ajas ei vanane. Viisakas roadmovie. Näitlejatest meeldis enim Josh Brolin. Bridges vana ja kähiseva karvase joodikuna ei tekitanud eriti värskeid elamusi. Olen nagu ennegi seda osa mängimas näinud. Damon on lihtsalt pisut ära tüüdanud. Üritas seekord ka liiga palju. Üldse tundus film liigse üritamisena. Kohe pidid vägisi nautima iga stseeni ja dialoogi. Filmi lõpuks tekkis väsimus.
6.
laupäev, august 06, 2011
The Way Back (2010)
Hulludest inimestest. Stalini hakklihamasin oli ikka üle mõistuse julm ja tõhus. Selle süsteemi võitmine nõudis täiesti ebanormaalset tahtejõudu. Esiteks on sind täiesti süüdimatult kodust kaasa võetud. Täiesti süüdimatult uskumatult pikaks ajaks täiesti hullumeelsetesse tingimustesse vangilaagritesse saadetud. Kõik see vaimne vägistamine ja füüsiline vintsutus peaks inimest piisavalt töötlema, et tal enam vaimujõudu pole põgenemiseks. Et asi veel hullem oleks, siis Siberist põgenemine pole ju naljaasi. Tuhanded ülimalt ebasõbralikud kilomeetrid lahutavad sind vabadusest. Surm valitseb igal sammul ja igal moel. Sured nälga või siis lastakse tabamisel maha. Film räägib ühest vähesest õnnestunud katsest. Grupp hulle kõndis läbi Venemaa Mongooliasse. Seal avastati, et Mongoolia on vahepeal kommunistlikuks riigiks saanud. Edasi läbi Gobi kõrbe Tiibetisse. Ja edasi Indiasse. Loomulikult enamus kohale ei jõudnud. Mõni jõudis . Kui see poleks päriseluliste sündmuste põhjal kirjutatud, siis ei usuks eriti. Loen praegu ühtesid memuaare just Gulagi vangilaagrist. Väga film meeleolus mööda ei pane. Tegelikult ei pane üldse mööda. Võibolla on isegi näitab vangipõlve liiga leebelt. See tuleb kasuks. Tavaliselt filmid kipuvad vinti üle keerima. Toppima sisse nõmedaid stampe inimhinge ilust, vaprusest ja vennalikkusest. TWB-i vanglaosa on suht õnnestunud. See pole ka filmi põhi tegevuspaik. Film on üks pikk rännak. Nälg, janu ja surm. Pole midagi öelda. Film on hästi õnnestunud. Peter Weir on ennegi korduvalt hästi õnnestunud. Selline eepika sõber. Nimekirja scrollides leiab sealt palju filme, mida olen näinud ja mis on meeldinud ja mida pole taibanud tema tehtuks pidada. Näitlejatest oli kõige huvitavam Colin Farrell. Minu lemmik näitlejate hulka just ei kuulu, aga teine nähtud järjest nähtud hea osa temalt. Crazy Heartis tegi ka super sutsaka. Teda peaosas omavad filmid ei ole nii hästi muljet avaldada suutnud.
7.
reede, juuli 29, 2011
Battle Los Angeles (2011)
See film sobib hästi verivärsketele ameerika noorsõduritele vaatamiseks enne missioonile saatmist. Moslemid on ka mingis mõttes tulnukad. Eriti kui seda sedasi serveerida. Kurjad tulnukad tuleb ju hävitada. Sihtida sinna kohta, kus ameeriklastel süda asub. Kujutan ette kuidas tulevasel merejalaväelasel päästikusõrm tõmblema hakkab seda filmi suurelt ekraanilt ja korraliku soundiga vaadata. Päris masendav film oli. Ei mingit lugu ega salapära või üldse midagi, mis heal filmil peab olema. Tüütu ja nonstopne püssiragin ja plahvatusekõmin. Mitte kui midagi polnud vaadata. Arvutimängu igav level, kus on lõpus vaja mingi suurem koll pikaaegse tulejõuga ära tappa. Ajaraizk.
2.
kolmapäev, juuli 27, 2011
You Will Meet a Tall Dark Stranger (2010)
Järjekordne Woody Allen film. Töökas vanahärra. Film keskeakriis võlust ja eelkõige valust. See kriis võib ikka väga jube olla. Eks aeg näitab, kas minu poeg peab kunagi vanemaks saades tajuma oma isa hulluks minemist. Loodetavasti mitte. Vanad inimesed võivad ikka võimatud olla. Mida vanemast peast hullus saabub seda jubedamad tagajärjed. Woody Allen teab ilmselt millest ta räägib. Tema enda plahvatus oli eriti võimas. Jättis maha oma elu armastuse ja muusa, et põgeneda kodust nende ühise kasutütrega. Film ise oli päris tore. Aga paraku üpris igav. Puudu jäi just plahvatusohtlikusest. Woody Alleni filmis on tavaliselt 1-3 kiiret ja pinevat hetke, kus gaas põhja vajutatakse ja vaataja hoiab hinge kinni või naerab. Selles filmis olid need kohad pisut lahjad. No eks näis, kas järgmised (Allen on väga töökas inimene) taiesed on surematumad.
5.
teisipäev, juuli 26, 2011
The Bang Bang Club (2010)
Film peitis endas mitut ohtu..rassiline diskri- mineerimine ja pressifotograafia. Nendest ei osata tavaliselt väga vaadatavat filmi teha. Eriti halvad on filmid fotograafidest. Kuna ma ise pean päevast päeva fotograaf olema, siis olen eriti kriitiline. Arstid naeravad Dr.House-i ka alati välja. Ryan Phillipe on ka ohtlik näitleja, kes suudab vahest terve filmi untsu keerata. Ja lisaks kõigele jäi trailerist suht lahja mulje. Film ise üllatas. Täiesti korralik film. Seltskonnast Lõuna-Aafrika pressifotograafidest, kellest said legendid. Päev nägi neil välja hirmuäratav. Valge aja jooksid nad lendlevate kivide ja hoope jagavate pikkade nugade (ei tule meelde kuidas neid nimetati) eest kõrvale põigeldes ringi ja võtsid lolli järjekindlusega üles üksteist peksvate ja tapvate mustanahaliste vahelisi tänalööminguid. Toimetustest läbi ja siis klubisse pidutsema. Kuna seda mida pildistada oli toimus tihti ja vägivald läheb lehelugejatele üle maakera väga korda, siis oli elus põnev ja lõbus. Kõik "ilus", aga kippus otsa saama. Noad ja kivid asendusid tulirelvadega ja õhtused narkootikumid said mõnele mehele liiga koormavaks. Üllatavalt hästi olid filmi õnnestunud samaaegselt rääkida nii seltskondade kui ka indiviidide lood üksikuna ära. Lamedatest klišeedest hoiduti. Film oli meeldivalt tasakaalus. Lihtne vaadata. Nalja ei tehtud ja traagikat ei filmitud aeglustatult.
8.
esmaspäev, juuli 25, 2011
5 Days of War (2011)
Ei saa kuidagi aru saada vene karu sõjamasinast ja selle juhtidest, aga selliste filmide tegemine on ikka üks kahtlane üritus. Gruusia, kes sõjas valusasti haiget sai oleks võinud need kümmekond miljonit dollarit kuidagi kasulikamalt ära kasutada. Ehitada sõjapõgenikele korralik kino vms. Film oli paras õudus. Kui sulle tundus kunagi, et meie Nimed marmortahvlil on pisut imalavõitu, siis see Gruusia PR film peaks sind vähemalt oksendamise piirile viima. Mis seal salata...Andy Garcia oli kadestamisväärselt sarnane Gruusia presidendile ja Renny Harlini tugevaim külg on igasugust kiiret madinat lavastada...aga film ise...oh õudust. Keda selline jube soust veenma peaks. Eriti lolle ameerika koduperanaisi? Ma arvan, et isegi Mart Laaril oleks seda piinlik vaadata. Kõige õudsamad kohad, mis diivanil piinlikusest nihelema panid olid sellised pikad dialoogid, mis rääkisid nö tausta lahti. Seda peaks ette kujutama sedasi, et grupp näitlejaid on välja printinud paki valitsuse poliitikaosakonna pressiteateid ja üritavad neid pausid ja erinevate hääletoonidega näidelda. No ei olnud ilus ega usutav. Naljakas olid nö naiskangelanna. Selline suurte rindadega modellivälimusega linnadaam üritas, mis ta üritas...ei tulnud välja. Soome aksendiga rääkiv kuri kasakas oli vähemalt naljakas. Tüsenev Val Kilmer fotoreporterina oli lihtsalt katastroof. Kui madinakohad poleks nii toredalt naiivsed ja nooruslikult särtsakad olnud, siis poleks mingi nipiga suutnud seda käkki lõpuni vaadata. Loodetavasti meie valitsus pronksööst sellist filmi ei telli.
2.
Franklyn (2008)
Film ei olnud üldse see, mida ma piltidelt nägin ja aimata oskasin. Ootasin sellist üle keskmise tavapärast ulmefantastilist lastefilmi. Filmi plussiks loeks kohe kindlasti seda, et esimesed minutikümned ei saanud ma eriti midagi aru. Sümpaatselt segane värk. Ette rutates võin öelda, et mõnest asjast ei saanud lõpuni aru. Mida lõpupoole seda selgemaks ja reaalsemaks kõik muutus. Päris ära ei jõudnud õnneks tüüdata. Lõpp oli ka hea. Sisu ei hakkaks peensusteni lahkama. Pole enam huvitav vaadata vms. Ryan Phillipest pole kunagi eriti midagi pidanud. Selles filmis vist tundus ta esimest korda hea. Siiamaani on ta pigem sellise halva näitleja sünonüüd olnud minu jaoks. Enam pole.
6.
Le scaphandre et le papillon (2007)
Külastasin sellist heade filmide riiulit. Külastuse tegi huvitavaks veel fakt, et ma prantsuse filme tavaliselt ei suuda vaadata. Mingi füüsiline tõrge. Ei sobi minuga. Tuukrikell ja liblikas tuli ise õnneks tasuta kätte ja suutsin leida jõu seda vaadata.
Sisu oli iseenesest hirmuäratav. Edukas ja uhke mees saab südamerabanduse ülimalt ebameeldiva kõrvalnähuga. Ta lihtsalt ei suuda enam midagi liigutada. Ainukesed asjad, mis toimivad on silmad. Selline õudne olek on mulle ja kindlasti teistele noorsookirjanduse austajatele tuntud romaanist Krahv Monte Cristo. See tähestiku ja silmapilgitusega suhtlemine. Mis võib olla veel õudsam. Ei saa mööda küsimusest, kas see on elu. Ja kui on, siis kas see on elamist väärt. Oled kõigile suht naeruväärne vaatepilt. Ei saa isegi televiisoris kanalit vahetada. Rääkimata muudest ja vajalikemast tegevustest. Peab ikka tahtmist olema, et suuta ennast sundida silmapilgutuskeele abil raamatut kirjutada. Kardan, et ta oli pigem erand. Normaalne inimene tema asemel murduks ja sureks vaikselt ja nukralt ära. Kui filmist rääkida, siis oli see väga hea. Sellised meditsiiniteemad on rasked teha, kuna traagika on üüratu ja nutumoment ajab nutumomenti taga. Hea haigusefilm peab olema kanal-kahelikust nutudokumentaalist võimalikult kaugel. Julgen öelda, et see film oli õnneks väga kaugel labasest nutufilmist. Näitlejaga samuti vedas. Õnneks oli algselt plaanitud Johnny Depp kinni piraadifilmiga. Prantslane ja prantsuskeelne film mõjusid väga ehtsalt ja usutavalt.
8.
teisipäev, juuli 19, 2011
Passengers (2008)
Kukub alla lennuk. Ellu jääb käputäis inimesi. Noor ja ilus ajudoktor pannakse neid jälgima ja remontima. Noh, et stress jms üle läheks. Midagi ametlikus cräshiraportis ei taha klappida ellujääjate ütlustega grupiteraapias. Doktoripreili hakkab kahtlustama ja nuhkima. Patsiendid hakkavad salapäraselt kaduma. Ühesõnaga iga minutiga läheb asi ikka keerulis-müstilisemaks. Üsna ruttu selgub, et pole tegemist sellise lihtsa värvilise põnevusfilmiga, mida arvasin telekavast lugedes olevat. Juhtusin ikka sellisele keerulise susser-vusser-night-shyalaman-stiilis-müstika-thrillerile. Mingi hetk(see oli juba pärast seda, kui film oli oma tõsiseltvõetavuse minetanud) hakkasin põnevusega ootama kuidas küll lavastaja ja kirjutaja selle üle igasugu mõistuse piiri läinud teemade kruvimise juhtmed jälle lõpus kokku suudavad ühendada. Eriti ei suutnud. Äraarvatav ja laisk lõpp. Pisaratekoht nutma ei ajanud jms. Suht mittesoovitav film..kui just ei ole selline müstika hull..keda meditsiin toetama peaks.
4.
esmaspäev, juuli 18, 2011
Season of the Witch (2011)
Mitte kuigi muljetavaldav logistikafilm pimedast keskajast. Nõiad, katk, templirüütlid, Nicolas Cage ...ühesõnaga kirju värk. Kindlasti saaks seda filmi paremini teha. Selline sünge värk tuleb filmis vahest hästi välja. Selles filmis oli kõik kuidagi võlts ja plastmass. Näitlemine oli ka keskmisest viletsam. Nicolas Cage oli oma tuntud piiratuses. Tegi oma ära nagu spordireporter ütleks. Meeleheitlikult näidelda ei üritanud. Südant pahaks ei ajanud. Sellistes filmides meeldib ta mulle hästi. Ei oskagi midagi rohkem lisada. Selline vähekoormav film pärast rannamõnude vahele nautida.
4.
laupäev, juuli 16, 2011
Jonah Hex (2010)
Midagi neis koomiksifilmides siiski on...miks ma neid muidu nii tiheda tihedusega vaatan. See oli üks lahjamaid. Loomulikult ei ole ma seda koomiksit silpigi lugenud, ega sentimeetritki vaadanud...aga julgen öelda, et film oli kindlasti viletsam kui originaalmaterjal. No teistmoodi ei ole lihtsalt võimalik. Lugu nagu oli. Oli nagu üritatud ühte 1,5-sesse filmi mahutada kõik, mis toppida annab. Lisaks kiirelt üle vuristatud sisule pidi film sisaldama palju mõtetut plahvatamist kui ka väga ebaolulise naistegelase väga olulise ilukeha demostreerimist. Lisaks Brolini ja Malkovichi mehelikult ülbet kuid ebausutavalt tuima dialoogi. Rohkemaks eriti aega ei jäänud. Mõtetult palju igavat vägivalda ja vilets make-up. Malkovich võiks rohkem normaalseid filme teha. Sellised kurikurikaelad hakkavad pisut maha käima. Aga järelikult on karjäärikõveras jõudnud kätte punkt, millest on raske joont ülespoole vedada. Pead mängima seda mida nõutakse ja mida pakutakse.
3.
reede, juuli 15, 2011
Test pilota Pirxa (1979)
Lapsepõlv oleks olnud hoopis vaesem ilma selle filmita. Need purunevad käed ja kargelt tõsine robotite otsimine jätsid koolieelikust minusse kustumatu jälje. Täpselt muidugi ei mäleta, aga õudne võis see film mulle tunduda küll. Samasse eluetappi jäänud Galaktika seriaal oli selle filmi kõrval tore laseritega meelelahutus. Tõsised kivinäod laevapardal ja loomulikult pildil olev filmi keemispunkt mõjusid nõukogude lapsele kainestavalt. Õnneks ma ei mäleta, kui kaua ma võõraid ja tuttavaid onusid kahtlustavalt robotiteks mõtlesin. Vist polegi seda filmi pärast õrna noorukiiga näinud. Nüüd kibestunud keskealisena seda vaadata oli üllatavalt meeldiv. Film oli meeldivalt lihtne. Missioon, minategelasest kangelane ja Tallinnfilmi töötajate poolt loodud suht okei kosmoselaev. Igasuguste kosmosemasinate loomiseks nõukogudemaal tehnikat eriti võtta polnud. Liiga palju oli vast lihtsalt "ping" tegevaid seadeldisi. Vanemast peast väärib ära märkimist filmi algus, millest eriti midagi meeles polnud. Mõnus ameerikalik algus. Mägedes roniv Pirx saab ettepaneku juhtida roboteid testivat kosmoselendu. Meenus kohe mäeküljel rippuv Tom Cruise mingis Võimatu missiooni osas. Kurat teab kust välja aetud Ford Mustang ja paar osavat filmilõiku mingis rahvusvahelises lennujaamas. Meeskonnaliikmed olid hästi valitud. Kõik olid parajad kivinäod ja võisid varjata robotile omaseid juhtmeid ja lambikesi. Üks neist puha eestlane isegi. IMDB-ist selgus, et too kaasmaalane mängis Mõmmi ja Aabitsas mingit hundikutsikat. Ja nagu selgus ühest Postimehe artiklist võitis see Poola-Eesti ulmefilm Trieste filmifestivalil Kuldse Asteroidi nimelise preemia. Ridley Scotti Tulnukas pidi leppima hõbedasega. Tegemist on kindlasti filmiga, mida vaatan hea meelega ka 30 aasta pärast...kui vanajumal niipalju aastaid annab.
7.
esmaspäev, juuli 04, 2011
Hanna (2011)
Avanes hiljuti meeldiv võimalus kinos käia. Sobivat filmi valides tabas mind paaniliseks pettumuseks, et ükski film eriti huvi ei paku. Kas on päris masendav lugu mõnest müstilisest mõtetutusest või siis midagi eriti nutuhimulisele näitsikule. Ühesõnaga kavast vaatas vastu hunnik...teadagi mida. Suvine värk. Inimesed tahtvat lõõgastuda. Hanna tundus halbades variantidest parim. Kuigi teatud kahtlus puges hinge. Tundus nõme lugu, aga head näitlejad..ja trailerist paistis, et ka püüavad palju. Filmi algus oligi filmi kõige toredam osa. Selline talvine värk. Isa ja tütar ja metsik loodus. Edasi läks juba kahtlasemaks. Sellised labased koomiksivandenõud, üliässalt näidelda üritav Cate Blanchet ja napakalt kunstipärased võttekohad ja kaadrid. Eks produtsendid tahtsid proovida kuidas romantiliste kaunisfilmide lavastaja sellise märulijuraga toime tuleb. No tuli küll eksole, aga tagantjärgi jäi ikkagi selline tunne, et kas ma ei oleks seda kaht tundi millegi kasulikumaga sisustada võinud. Magada näiteks vms. Oli üks keskpärane, ilusti filmitud euromätrix. Mingit hingelist lähedust ühegi tegelesega ei tundnud. Paljukiidetud käsikiri oli igav ja totakas. Ei oska midagi eriti kiita , et arvustus nüüd nii hävitavana ei mõjuks. Kindlasti parem film kuumal suvepäeval kinos istumiseks kui mõni Kiirete ja Vihaste 57-s osa.
5.
pühapäev, juuni 26, 2011
Kaks päeva Viktor Kingisepa elust (1980)
Üks täiesti unustatud kaheosaline telefilm. ETV2 suvatses arhiividest välja tuhnida. Propagandasousti kohta oli päris nauditav vaatamine. Korralikult tehtud. Näitlejad oli head. Krjukov on lausa sündinud Kingisepa rolliks. Sai vist hiljem uuesti proovida. Mandri oli Poskana väga mõjus. Üllatav-naljaka kõrvalosaga maha Jaanus Nõgisto. Teda ei oleks küll osanud oodata. Kokkuvõttes oli üllatavalt korralik elamus. Kahju, et seda filmi niimoodi häbenetakse, et isegi imdb-ist ei ole võimalik seda leida. Loodetavasti mõni rahvuslikult meelestatud arhivaar, seda ära ei kustuta vms.
6.
The Two Jakes (1990)
Chinadowni järg. Pärast Polanski põgenemist jäi käsikiri aastateks vedelema. Küllap jäi tegemata film Nicholsoni hingele kripeldama ja võttis mees ise lavastada. Ei oskagi öelda, kas oleks olnud parem kui film oleks üldse tegemata jäänud. Filmi õhustik oli enamvähem tabatud, aga film oli ise ebaühtlane. Harvey Keitel oli päris kohutav. No ei sobinud ta sellesse rolli. Kujuteldamatult piinlik oli vaadata Keiteli nutmas. No oli piinlik koht. Külmavärinad tekkisid. Samas Madeleine Stowe oli ikka veel kohutavalt ilus. Loodetavasti keegi kunagi kolmandat osa tegema ei hakka.
4.
kolmapäev, aprill 06, 2011
Law Abiding Citizen (2009)
Kaitseministeeriumi Mäkiaveril tapetakse ära pere. Mõrvar pääseb kergelt. Maksab kätte. Tapab ära. Vähemalt üritab. Kõik, kes vähegi asjaga seotud. Advokaadid, prokurörid, kohtunikud, kontoriametnikud jne. Kuna tegemist on osavnäpuga, siis kasutab selleks igasugu vigureid. Tutvusringkond on filmi maapõhja sõimanud, et ebausutav ja nõme või nii. No eks ta paras crap oli kah. Kuigi kuigi oli film päris meelelahutuslik. Oli kõvasti mõeldud neid ebareaalseid sisukäike välja. Päris madalalaubaline just polnud. Pigem nagu kentsakas. Sama juhm käsikiri kui CSI Miami suvalisel osal. Jamie Foxx mulle ei meeldi. Selline wannabe Denzel. Butler oli lihtsalt tuim.
4.
teisipäev, aprill 05, 2011
Hereafter (2010)
Ootused olid päris kõrgel. Ikkagi Eastwood, kes on küpses eas ja naljalt mingit jama ei suvatse toota viimased 20 aastat. Algus oli uhke. Tsunaami oli lahe. Edasi pidi nagu film hakkama. Aga ei hakanud. Üritati sind kaasata mingisse kahtlasesse teooriasse. Ehitati ja ehitati mingit lugu, aga kuidagi valmis ei saadud midagi. Iga jumala stseen venis mõtetult pikaks lobisemiseks tühistel teemadel. Eastwoodi helilooming mõjus seekord kuidagi naeruväärse ja sobimatuna. Loota jäi ainult vinge lõpukiirenduse ja teravmeelse püändi peale. Kahjuks lõpp oli eriti mage. Poiss leidis tüdruku ja nad elavad praegugi veel õnnelikult.. Kuidagi väsinud ja uimane oli kogu asi. Matt Damonist hakkab pikapeale kõrini saama. Liiga palju on viimastel aastatel mängida jõudnud.
4.
esmaspäev, aprill 04, 2011
Unstoppable (2010)
Denzel on vana vedurimees, kellele antakse kantseldada üks noort masinisti mängiv tuim ja noor näitleja. Esimesel tööpäeval läheb raudteel jamaks, mis paneb proovile nii meeste omavahelised nö suhted ja kaalukausile asetab tuhatmiljoni inimese elu. Sellisest savist voolitakse filmi jooksul välja ordenit väärt kangelased. Lõpus on kõik niiii õnnelikud ja viskavad mitu muhedat nalja. Meeldivalt rumal, aga vajalik meelelahutus. Meelelahutusliku Ridley Scotti veelgi meelelahutuslikum vend Tony on Denzel Washingtoni ära kodustanud ja kütab järjest põnevusfilme teha. Rongifilme on lausa kaks tükki järjest teinud. Laisaks läheb. Peatamatu meeldis pisut rohkem kui metroofilm. Oli kuidagi sujuvam ja lihtsam. Ka Denzel meeldib mulle sellistes lihtsakoelistes filmides rohkem. Rasketes filmides kukub ta ropult näitlema. Natuke piinlikult palju püüab. Päriselus rongi juhtiva inimese jaoks oli Pidurdamatu kindlasti tülgastavalt naiivne ja solvavalt eksitav, aga oma aju mitte keeruliste mõtetega koormata mittearmastava minu jaoks oli film meeldiv labane meelalahutus, mille käigus 90 minutit möödusid meeldivalt kiiresti ja valutult.
5.
pühapäev, aprill 03, 2011
The Black Windmill (1974)
Michael Caine on inglise luureametnik, kelle teismeline poeg röövitakse segastel põhjustel. Segased põhjused ja kurikaelade kaval plaanimine paneb Caine-i tööandja kahtlustama. See kõik on tublile luurajale liig, mis liig. Ainus laps tuleb päästa. Caine haarab ohjad, selgitab välja ja maksab kätte. Lõpuks oli asi ikkagi rahas. Julmavõitu kättemaksu ingliks sobib Cain hästi. On enne ja ka pärast neid hästi ja väga hästi mänginud. Filmi lahedaimaks tegelaseks oli kindlalt peategelase kentsakas ülemus. Meenutas väga inspektor Clouseau-d Pink Pantherist. Ainult tõsine, mittekoomiline variant.
5.
neljapäev, märts 31, 2011
Armadillo (2010)
Tänapäeva demokraatiasõjad teevad minu üha enam nõutuks. Demokraatia on tore asi. Projektipõhistele sõjajumalatele sobib ideaalselt nö loosungiks staabisoojaku seinale. Reaalselt näeb see demokraatiasõdimine armetu ja ajuvaba välja. Lähed trambid üle kohaliku vaese agraaramoslemi põllu, lööd ukse maha ja ütled võltsilt tere ja küsid kus pahad on. Vahel saab mõni sõber haavata, vahest lendab mõni teine sõber tuhandeks lihatükiks. Kui nutirakett tapab kogemata kellegi ema või lapse, siis palud viisakalt sõjaväebaasist läbi astuda ja võtta sulle leinaks ettenähtud rulli raha pisarate pühkimiseks. Baasi jõudes teeb rühmaülem väikse briifingu, kus saab kiita ja laita. A la..sina Jesper lajatasid selle käsigranaadiga osavalt. Pats pats käib ülema küsi õlal ära. Õhtuks mängid natuke arvutisõda ja vaatad toonuse tõstmiseks pisut pornot. Kord kuus saavad tublimad lendava hobuse kujulised plekkplönnid frentsinurka ehtima. Kuna enamus uhkes kõrbevarustuses häid sõjardeid on 18-21 aastaseid, siis võib sõda Afganistanis pidada lapsepõlve lõpupeatükiks. Selliseks küpsuseksamiks. Hiljuti kärgatas skandaal ühe inglase kirjutatud raamatu ümber, mis võttis liiga avameelselt käsitleda, seda lootusetud taplust. Kära oli tõesti vihane. Minister, president...kes vähegi suutis püüdis ebasiiralt vehkida headest tavadest kuni hukkunute lähedaste privaatsusega. Väga väheveenvad olid need argumendid. Siin kirjutajale ja toreda Taani dokumentaalfilmi vaatajale jäänud mulje kiskus ikka sinna suunas, et kui selle sõja karjuvat lootusetust nähes leidub üha vähem noori, kes läheb sinna demokraatia sõna huultel suurt seiklust otsima või pereisasid, kel just see paarsada tuhat majakarbi viimistlusest puudu.
7.
teisipäev, märts 29, 2011
The Duellists (1977)
Napoleoni aeg. Kaks meest lähevad tülli. Tühise asja pärast küll, aga see ei loe. Üks peab surema. Kuna vastased juhtusid võrdsed, siis läheb parema selgitamisega aega. Korduvad duellid viivad meid läbi kogu Napoleoni armee tõusu ja languse. Ikka jääb lõplikust võidust lahutama emma või kumma haavata saamine. Ära ei lepita. Tundub, et naiivne ja igav film. Tegelikult mitte. Tegelikult päris nauditav jälgimine. Tegemist on kuulsa Ridley Scotti esimese filmiga. Raha kulus filmile alla miljoni. Enamus raha läks kostüümirendidks. Midagi ei ehitatud. Maksimaalselt oli kasutada kümmekond sõdurit. Kardetavasti tuli see materjaalne minimalism filmile väga kasuks. Teatrietendus looduskaunites kohtades. RS-i geniaalsus tuleb hästi esile. Algajale lavastajale valis stuudio ise peaosalised ja seekord läks hästi. Nii hästi rolli sobivaid näitlejaid leiab filmidest harva. Keitel oli eriti tubli. Polnud eluilmas mõõka enne käes hoidnud, kuid filmis vehkles nagu hull. Ideaalne mees mängima ebameeldivat ja vastikut buldogi laadset mölakat. Carradine oli jälle mõnusalt pehme ja rühikas hussaar, kes kirudes leppis tüütu Keiteli agressiivsusega. Lõpp oli ka meeldiv. Film täitis oma eesmärgi. Ridley Scotti märgati ja järgmiseks tuli juba Alien. Edasi tuli ajalugu.
8.
neljapäev, märts 24, 2011
9 (2009)
Päris muljetavaldav maailm oli loodud. Toredad tombud. Vinge kunstnikutöö. Fantaasiast puudust polnud. Legend millele film põhines oli tore..ühesõnaga kõik oli tore. Ei oska midagi kosta. Liiga ühtlaselt positiivne elamus. Pole kuskilt kinni hakata. Siinkirjutaja ei pea ennast ka multifilmide alal arvamusliidriks. Pigem perekondlikel põhjustel pean vaatama. 2 aastan poiss vaatas ka huviga otsast lõpuni. Kahtlen, kas tema sisust väga aru sai. 9 oligi pigem vormiline teos. Sisuliselt vajus lõpupoole natuke ära. Läks igavaks vms.
6.
teisipäev, märts 15, 2011
The Hitchhiker's Guide to the Galaxy (2005)
Tunne oli selline nagu võõras seltskonnas, kus tehakse teistsugust nalja kui ise harjund tegema. Film oli kahtlemata humoorikas, aga mitte minu huumorimeelele lähedane. Samas kindlasti ei olnud nõme ja halb. Pigem oli värskendav näha midagi hoopis teistsugust. Küsimus oli pigem selles, kas see film mulle väga korda läks. Pigem mitte. Samas oli palju meeldivat. Alan Rickmani hääleosa depressiivse robotina oli super. Naispeaosaline meenutas tütarlast, kellesse kunagi sai silmapilkselt armutud jne.
6.
esmaspäev, märts 14, 2011
Murder on the Orient Express (1974)
Lugu teadagi millest. Kõik Christie fännid teavad nagunii enne rongi väljumist kes keda tappis. Ühesõnaga puhas vaatlus kinofilmist. Segab loomulikult see, et David Suchet on nii kuradima hea Poirot. Iga eelnev või järgnev peab võrdlust välja kannatama. Finney Poirot oli just sellel põhjusel mulle võõras. Kuidagi tige ja ebameeldiv. Lahenduse selgitamise stseenis meenus mulle kangesti Hitleri kuulus punkristseeni filmist Allakäik. Sucheti Poirot oli kuidagi kurblikum ja salapärasem. Samas Agathe Christile, kes käis esilinastusel, meeldis see film oma raamatute ekraniseeringutest kõige rohkem. Ülejäänud tegelased oli tasemel. Ingrid Bergman suutis isegi oma 5 minutise osa eest oscari võita.
7.
reede, märts 04, 2011
Death at a Funeral (2007)
Suguvõsa koguneb mehe matustele. On naised, lapsed, onud, tädid, jne ja üks salapärane kääbus. Edasi läheb lahti hull mürgel. Pärast igat stseeni läheb kõik aina rohkem per...ee..tuksi. Vinti keeratakse viimase piirini üle. Tavaliselt panen sellised asjad varakult kinni. Närvid on sellised nõrgad piinlike olukordade suhtes. Seekord kannatasin ära. Õieti tegin. Film jäi väga osavalt sinna piiri, mida ma taluda suutsin. Mitmeid kordi tundsin, et gramm veel ja enam ei suuda...aga kohe tõmbas lavastaja maitsekalt hoogu maha, et kohe järgmises kohas jälle taluvuse piire katsetada. Ja nii lõpuni välja. Mõnusalt hullumeelne film oli kokkuvõttes. Päris britilik polnud, aga midagi sinnakanti. Näitlejad oli inglased, tegevuspaik inglismaa, aga film oli kuidagi ameerikalik. Vähemalt mulle tundus. Trailerit otsides sattusin kohutavale neegrivariandile antud asjast. Päris õudne oli. Umbes sama õudne kui Get Carteri mustanahaline versioon.
Blogimine tuleb kuidagi raskelt viimasel ajal. Sõnad ei taha kuidagi lahedaid lauseid moodustada.
6.
neljapäev, märts 03, 2011
Attack on Leningrad (2009)
Film räägib meile õnnetust kuid vaprast inglise ajakirjanikust, kes jääb ümber piiratud Leningradi lõksu ja peab näljasurmale koos venelastega otse silma vaatama. Leningradi blokaad oli üks hirmus asi, millest eriti filme pole tehtud. Vähemalt selliseid, mis ajaloost oleks läbi murdnud. Ju siis on/oli liiga karm teema. Teema on iseenesest huvitav. Film paraku paras jubedus. Lugu iseenesest oli hea ja keeruline. Esitus oli liiga ilaselt pisaraid otsiv. Ameerika näitlejad olid ka nagu kirja teel tellitud. Saadke üks sümpaatne vanem mees ja üks kena blond tsikk. Mitte, et mul oleks Byrne-i ja Sorvino vastu midagi...aga kuidagi võltsilt mõjus kõik. Blokaadi jubedus jõudis minuni ka läbi nii nigela filmi. Päris uskumatu õudus.
5.
neljapäev, veebruar 24, 2011
Takers (2010)
Ei tea, mis selles panga röövimise protsessis nii seksikat on, et sellest peab iga viie päeva järel uue filmi tegema. Neid filme on ikka umbes 100 000 tehtud. On halvevmaid ja on paremaid. Head on tõesti head. Näiteks viimane Affleckti oma. Takers ei olnud nüüd kõige hullem. Algus oli küll filmil õudne. Vastikult noored ja ebausutavalt kenad noored mehed olid ennast kenasti riide pannud ja mängisid karjäärikriminaale. Ühel oli väike armas sportauto...teine kandis jälle totakat kaabut viltu peas jne. Kõigile oli nagu püütud anda mingi kiiks, et ära tunda. Ära tunda oli tegelasi tõesti rakse. Igavad ja tundmatut näitlejad. Eriti häbiväärselt deja vu oli pangarööviks valitud viis - laseme inkassoauto läbi asfalti metroosse kukkuda...kamoon.. Takersi parim külg oli lõpp. Viimased neljandik filmist oli täitsa okei. Üks päris mõnus tagaajamislõik ja normaalne lõpumäng. Kokkuvõttes oli film ikka kõle keskpärasus. Kellegil seda vaatama tormata küll ei soovitaks. Kindlasti näete selle kunagi aastate pärast mõnel ilusal õhtul Kanal 2-st ära.
5.
kolmapäev, veebruar 23, 2011
Major Dundee (1965)
Peckinpahi filmid mulle üldiselt on meeldinud. Palju kärtsu ja mürtsu.. lisaks omapärane aeglane jutustamine. Ootasin sellelt filmilt ka suht palju. Charlton Heston on minust kuidagi kaugeks jäänud. Vilksavad mööda sõjavankril piitsa vibutav Ben Hur või siis tegelane Ahvide planeedilt...või siis vananev relvahull Michael Moore-i dokumentaalist. Polegi vist teadlikult ja tervenisti mõnda temaga filmi vaadanud. Selline viktoriininäitleja minujaoks. Pärast nägemist ütleks, et pikk, kena aga jube igav.
Filmi enda algus oli okei. Ootasin ju palju. Mõtlesin ootusärevalt teemaarendustele sügavaid mõtteid otsa. Poolepealt sain aru, et pole vaja mõelda. Pole siin mingit sügavat mõtet. Mõtetu heegeldamine inimtunnete teemal. Paras keskpärane Õnne 13. Kärtsu ja mürtsu oli ka vähe. Film oli ainult siis huvitav kui Richard Harris kaadris oli. See mees hakkab meeldima. Peaks esimesed Harry Potterid ka tema pärast uuesti vaatama.
4.
Tellimine:
Postitused (Atom)