Reede, august 12, 2011

The Social Network (2010)


On kujunenud isiklikuks tavaks, et Oscaritel kõige võimsamalt niitnud filmi ma ei taha vaadata. Vaatan mitu kuud hiljem, siis kui sisemine vastumeelsus taevasse kiidetud asja vastu on lahtunud. Siis saab rahulikult keskenduda. Departed-id vaatasin vist lausa 2 aastat hiljem. Ja väga meeldis. Sotsiaalse võrgustikuga olid tunded eriti kahestunud. Facebooki loomine eriti lubav sisu ei tundunud. Sama huvitav oleks teada lugu mehest, kes hambaharja leiutas võis siis sellest kodanikust, kes taipas vetsupaberi rulli keerata. Aga samas David Fincher ei ole võimeline pettumust valmistama. Igav pole tema filme vaadates kunagi hakanud. Võtsin siis ja vaatsin ära. Ja igav mitte sugugi ei hakanud. Väga hea film. Lugu ei olnud tõesti metsikult huvitav. Viletsam lavastaja oleks teinud kindlasti paraja käki. Kuid Fincher oli teinud imet. Minujaoks tundmatu suurus Eisenbergi oli ka võimas. Ebameeldivalt meeldiv sitapea. Rikkaks vist teistmoodi ei saagi. Pead ära otsustama, kas sulle on tähtis sõbrad või auahned plaanid. Rikkad nolgid olid lahedad. Võib-olla, et liiga lahedad. Nii koomiliselt vastikuid inimesi oli kohe lahe vaadata. Sümpaatse lause ütles üks neist filmis: „Me ei saa talle midagi teha. Kõigile tunduks nagu ajaksime võimlas Karate Kid-i taga“. Siis veel see koht, kus Zuckerberg tütarlapsele õlut pakkus. Üritas lahe olla. Võimas koht. Naersin südamest. Hirmus elu võib Zuckerbergi oodata. Pole veel 30-ndki täis, kui juba oled biljonäär ja sinust elust on tehtud vinge Hollywoodi kassafilm. Kuhu edasi. Keskeakriis tuleb võimas. Motika ostmisest jääb väheks. Loodetavasti tulevased põlvkonnad, kes seda filmi vaatama satuvad mäletavad, mis asi see Facebook selline oli. Tundub, et (loodetavasti) sureb varsti maha. Kindlasti (kardetavasti) tuleb varsti turule mingi veelgi karmim sotsiaalne narkootikum.

8.

Kommentaare ei ole: