Reede, juuli 29, 2011

Battle Los Angeles (2011)


See film sobib hästi verivärsketele ameerika noorsõduritele vaatamiseks enne missioonile saatmist. Moslemid on ka mingis mõttes tulnukad. Eriti kui seda sedasi serveerida. Kurjad tulnukad tuleb ju hävitada. Sihtida sinna kohta, kus ameeriklastel süda asub. Kujutan ette kuidas tulevasel merejalaväelasel päästikusõrm tõmblema hakkab seda filmi suurelt ekraanilt ja korraliku soundiga vaadata. Päris masendav film oli. Ei mingit lugu ega salapära või üldse midagi, mis heal filmil peab olema. Tüütu ja nonstopne püssiragin ja plahvatusekõmin. Mitte kui midagi polnud vaadata. Arvutimängu igav level, kus on lõpus vaja mingi suurem koll pikaaegse tulejõuga ära tappa. Ajaraizk.

2.

Kolmapäev, juuli 27, 2011

You Will Meet a Tall Dark Stranger (2010)


Järjekordne Woody Allen film. Töökas vanahärra. Film keskeakriis võlust ja eelkõige valust. See kriis võib ikka väga jube olla. Eks aeg näitab, kas minu poeg peab kunagi vanemaks saades tajuma oma isa hulluks minemist. Loodetavasti mitte. Vanad inimesed võivad ikka võimatud olla. Mida vanemast peast hullus saabub seda jubedamad tagajärjed. Woody Allen teab ilmselt millest ta räägib. Tema enda plahvatus oli eriti võimas. Jättis maha oma elu armastuse ja muusa, et põgeneda kodust nende ühise kasutütrega. Film ise oli päris tore. Aga paraku üpris igav. Puudu jäi just plahvatusohtlikusest. Woody Alleni filmis on tavaliselt 1-3 kiiret ja pinevat hetke, kus gaas põhja vajutatakse ja vaataja hoiab hinge kinni või naerab. Selles filmis olid need kohad pisut lahjad. No eks näis, kas järgmised (Allen on väga töökas inimene) taiesed on surematumad.

5.

Teisipäev, juuli 26, 2011

The Bang Bang Club (2010)


Film peitis endas mitut ohtu..rassiline diskri- mineerimine ja pressifotograafia. Nendest ei osata tavaliselt väga vaadatavat filmi teha. Eriti halvad on filmid fotograafidest. Kuna ma ise pean päevast päeva fotograaf olema, siis olen eriti kriitiline. Arstid naeravad Dr.House-i ka alati välja. Ryan Phillipe on ka ohtlik näitleja, kes suudab vahest terve filmi untsu keerata. Ja lisaks kõigele jäi trailerist suht lahja mulje. Film ise üllatas. Täiesti korralik film. Seltskonnast Lõuna-Aafrika pressifotograafidest, kellest said legendid. Päev nägi neil välja hirmuäratav. Valge aja jooksid nad lendlevate kivide ja hoope jagavate pikkade nugade (ei tule meelde kuidas neid nimetati) eest kõrvale põigeldes ringi ja võtsid lolli järjekindlusega üles üksteist peksvate ja tapvate mustanahaliste vahelisi tänalööminguid. Toimetustest läbi ja siis klubisse pidutsema. Kuna seda mida pildistada oli toimus tihti ja vägivald läheb lehelugejatele üle maakera väga korda, siis oli elus põnev ja lõbus. Kõik "ilus", aga kippus otsa saama. Noad ja kivid asendusid tulirelvadega ja õhtused narkootikumid said mõnele mehele liiga koormavaks. Üllatavalt hästi olid filmi õnnestunud samaaegselt rääkida nii seltskondade kui ka indiviidide lood üksikuna ära. Lamedatest klišeedest hoiduti. Film oli meeldivalt tasakaalus. Lihtne vaadata. Nalja ei tehtud ja traagikat ei filmitud aeglustatult.

8.

Esmaspäev, juuli 25, 2011

5 Days of War (2011)


Ei saa kuidagi aru saada vene karu sõjamasinast ja selle juhtidest, aga selliste filmide tegemine on ikka üks kahtlane üritus. Gruusia, kes sõjas valusasti haiget sai oleks võinud need kümmekond miljonit dollarit kuidagi kasulikamalt ära kasutada. Ehitada sõjapõgenikele korralik kino vms. Film oli paras õudus. Kui sulle tundus kunagi, et meie Nimed marmortahvlil on pisut imalavõitu, siis see Gruusia PR film peaks sind vähemalt oksendamise piirile viima. Mis seal salata...Andy Garcia oli kadestamisväärselt sarnane Gruusia presidendile ja Renny Harlini tugevaim külg on igasugust kiiret madinat lavastada...aga film ise...oh õudust. Keda selline jube soust veenma peaks. Eriti lolle ameerika koduperanaisi? Ma arvan, et isegi Mart Laaril oleks seda piinlik vaadata. Kõige õudsamad kohad, mis diivanil piinlikusest nihelema panid olid sellised pikad dialoogid, mis rääkisid nö tausta lahti. Seda peaks ette kujutama sedasi, et grupp näitlejaid on välja printinud paki valitsuse poliitikaosakonna pressiteateid ja üritavad neid pausid ja erinevate hääletoonidega näidelda. No ei olnud ilus ega usutav. Naljakas olid nö naiskangelanna. Selline suurte rindadega modellivälimusega linnadaam üritas, mis ta üritas...ei tulnud välja. Soome aksendiga rääkiv kuri kasakas oli vähemalt naljakas. Tüsenev Val Kilmer fotoreporterina oli lihtsalt katastroof. Kui madinakohad poleks nii toredalt naiivsed ja nooruslikult särtsakad olnud, siis poleks mingi nipiga suutnud seda käkki lõpuni vaadata. Loodetavasti meie valitsus pronksööst sellist filmi ei telli.

2.

Franklyn (2008)


Film ei olnud üldse see, mida ma piltidelt nägin ja aimata oskasin. Ootasin sellist üle keskmise tavapärast ulmefantastilist lastefilmi. Filmi plussiks loeks kohe kindlasti seda, et esimesed minutikümned ei saanud ma eriti midagi aru. Sümpaatselt segane värk. Ette rutates võin öelda, et mõnest asjast ei saanud lõpuni aru. Mida lõpupoole seda selgemaks ja reaalsemaks kõik muutus. Päris ära ei jõudnud õnneks tüüdata. Lõpp oli ka hea. Sisu ei hakkaks peensusteni lahkama. Pole enam huvitav vaadata vms. Ryan Phillipest pole kunagi eriti midagi pidanud. Selles filmis vist tundus ta esimest korda hea. Siiamaani on ta pigem sellise halva näitleja sünonüüd olnud minu jaoks. Enam pole.

6.

Le scaphandre et le papillon (2007)


Külastasin sellist heade filmide riiulit. Külastuse tegi huvitavaks veel fakt, et ma prantsuse filme tavaliselt ei suuda vaadata. Mingi füüsiline tõrge. Ei sobi minuga. Tuukrikell ja liblikas tuli ise õnneks tasuta kätte ja suutsin leida jõu seda vaadata.
Sisu oli iseenesest hirmuäratav. Edukas ja uhke mees saab südamerabanduse ülimalt ebameeldiva kõrvalnähuga. Ta lihtsalt ei suuda enam midagi liigutada. Ainukesed asjad, mis toimivad on silmad. Selline õudne olek on mulle ja kindlasti teistele noorsookirjanduse austajatele tuntud romaanist Krahv Monte Cristo. See tähestiku ja silmapilgitusega suhtlemine. Mis võib olla veel õudsam. Ei saa mööda küsimusest, kas see on elu. Ja kui on, siis kas see on elamist väärt. Oled kõigile suht naeruväärne vaatepilt. Ei saa isegi televiisoris kanalit vahetada. Rääkimata muudest ja vajalikemast tegevustest. Peab ikka tahtmist olema, et suuta ennast sundida silmapilgutuskeele abil raamatut kirjutada. Kardan, et ta oli pigem erand. Normaalne inimene tema asemel murduks ja sureks vaikselt ja nukralt ära. Kui filmist rääkida, siis oli see väga hea. Sellised meditsiiniteemad on rasked teha, kuna traagika on üüratu ja nutumoment ajab nutumomenti taga. Hea haigusefilm peab olema kanal-kahelikust nutudokumentaalist võimalikult kaugel. Julgen öelda, et see film oli õnneks väga kaugel labasest nutufilmist. Näitlejaga samuti vedas. Õnneks oli algselt plaanitud Johnny Depp kinni piraadifilmiga. Prantslane ja prantsuskeelne film mõjusid väga ehtsalt ja usutavalt.

8.

Teisipäev, juuli 19, 2011

Passengers (2008)


Kukub alla lennuk. Ellu jääb käputäis inimesi. Noor ja ilus ajudoktor pannakse neid jälgima ja remontima. Noh, et stress jms üle läheks. Midagi ametlikus cräshiraportis ei taha klappida ellujääjate ütlustega grupiteraapias. Doktoripreili hakkab kahtlustama ja nuhkima. Patsiendid hakkavad salapäraselt kaduma. Ühesõnaga iga minutiga läheb asi ikka keerulis-müstilisemaks. Üsna ruttu selgub, et pole tegemist sellise lihtsa värvilise põnevusfilmiga, mida arvasin telekavast lugedes olevat. Juhtusin ikka sellisele keerulise susser-vusser-night-shyalaman-stiilis-müstika-thrillerile. Mingi hetk(see oli juba pärast seda, kui film oli oma tõsiseltvõetavuse minetanud) hakkasin põnevusega ootama kuidas küll lavastaja ja kirjutaja selle üle igasugu mõistuse piiri läinud teemade kruvimise juhtmed jälle lõpus kokku suudavad ühendada. Eriti ei suutnud. Äraarvatav ja laisk lõpp. Pisaratekoht nutma ei ajanud jms. Suht mittesoovitav film..kui just ei ole selline müstika hull..keda meditsiin toetama peaks.

4.

Esmaspäev, juuli 18, 2011

Season of the Witch (2011)


Mitte kuigi muljetavaldav logistikafilm pimedast keskajast. Nõiad, katk, templirüütlid, Nicolas Cage ...ühesõnaga kirju värk. Kindlasti saaks seda filmi paremini teha. Selline sünge värk tuleb filmis vahest hästi välja. Selles filmis oli kõik kuidagi võlts ja plastmass. Näitlemine oli ka keskmisest viletsam. Nicolas Cage oli oma tuntud piiratuses. Tegi oma ära nagu spordireporter ütleks. Meeleheitlikult näidelda ei üritanud. Südant pahaks ei ajanud. Sellistes filmides meeldib ta mulle hästi. Ei oskagi midagi rohkem lisada. Selline vähekoormav film pärast rannamõnude vahele nautida.

4.

Laupäev, juuli 16, 2011

Jonah Hex (2010)


Midagi neis koomiksifilmides siiski on...miks ma neid muidu nii tiheda tihedusega vaatan. See oli üks lahjamaid. Loomulikult ei ole ma seda koomiksit silpigi lugenud, ega sentimeetritki vaadanud...aga julgen öelda, et film oli kindlasti viletsam kui originaalmaterjal. No teistmoodi ei ole lihtsalt võimalik. Lugu nagu oli. Oli nagu üritatud ühte 1,5-sesse filmi mahutada kõik, mis toppida annab. Lisaks kiirelt üle vuristatud sisule pidi film sisaldama palju mõtetut plahvatamist kui ka väga ebaolulise naistegelase väga olulise ilukeha demostreerimist. Lisaks Brolini ja Malkovichi mehelikult ülbet kuid ebausutavalt tuima dialoogi. Rohkemaks eriti aega ei jäänud. Mõtetult palju igavat vägivalda ja vilets make-up. Malkovich võiks rohkem normaalseid filme teha. Sellised kurikurikaelad hakkavad pisut maha käima. Aga järelikult on karjäärikõveras jõudnud kätte punkt, millest on raske joont ülespoole vedada. Pead mängima seda mida nõutakse ja mida pakutakse.

3.

Reede, juuli 15, 2011

Test pilota Pirxa (1979)


Lapsepõlv oleks olnud hoopis vaesem ilma selle filmita. Need purunevad käed ja kargelt tõsine robotite otsimine jätsid koolieelikust minusse kustumatu jälje. Täpselt muidugi ei mäleta, aga õudne võis see film mulle tunduda küll. Samasse eluetappi jäänud Galaktika seriaal oli selle filmi kõrval tore laseritega meelelahutus. Tõsised kivinäod laevapardal ja loomulikult pildil olev filmi keemispunkt mõjusid nõukogude lapsele kainestavalt. Õnneks ma ei mäleta, kui kaua ma võõraid ja tuttavaid onusid kahtlustavalt robotiteks mõtlesin. Vist polegi seda filmi pärast õrna noorukiiga näinud. Nüüd kibestunud keskealisena seda vaadata oli üllatavalt meeldiv. Film oli meeldivalt lihtne. Missioon, minategelasest kangelane ja Tallinnfilmi töötajate poolt loodud suht okei kosmoselaev. Igasuguste kosmosemasinate loomiseks nõukogudemaal tehnikat eriti võtta polnud. Liiga palju oli vast lihtsalt "ping" tegevaid seadeldisi. Vanemast peast väärib ära märkimist filmi algus, millest eriti midagi meeles polnud. Mõnus ameerikalik algus. Mägedes roniv Pirx saab ettepaneku juhtida roboteid testivat kosmoselendu. Meenus kohe mäeküljel rippuv Tom Cruise mingis Võimatu missiooni osas. Kurat teab kust välja aetud Ford Mustang ja paar osavat filmilõiku mingis rahvusvahelises lennujaamas. Meeskonnaliikmed olid hästi valitud. Kõik olid parajad kivinäod ja võisid varjata robotile omaseid juhtmeid ja lambikesi. Üks neist puha eestlane isegi. IMDB-ist selgus, et too kaasmaalane mängis Mõmmi ja Aabitsas mingit hundikutsikat. Ja nagu selgus ühest Postimehe artiklist võitis see Poola-Eesti ulmefilm Trieste filmifestivalil Kuldse Asteroidi nimelise preemia. Ridley Scotti Tulnukas pidi leppima hõbedasega. Tegemist on kindlasti filmiga, mida vaatan hea meelega ka 30 aasta pärast...kui vanajumal niipalju aastaid annab.

7.

Esmaspäev, juuli 04, 2011

Hanna (2011)


Avanes hiljuti meeldiv võimalus kinos käia. Sobivat filmi valides tabas mind paaniliseks pettumuseks, et ükski film eriti huvi ei paku. Kas on päris masendav lugu mõnest müstilisest mõtetutusest või siis midagi eriti nutuhimulisele näitsikule. Ühesõnaga kavast vaatas vastu hunnik...teadagi mida. Suvine värk. Inimesed tahtvat lõõgastuda. Hanna tundus halbades variantidest parim. Kuigi teatud kahtlus puges hinge. Tundus nõme lugu, aga head näitlejad..ja trailerist paistis, et ka püüavad palju. Filmi algus oligi filmi kõige toredam osa. Selline talvine värk. Isa ja tütar ja metsik loodus. Edasi läks juba kahtlasemaks. Sellised labased koomiksivandenõud, üliässalt näidelda üritav Cate Blanchet ja napakalt kunstipärased võttekohad ja kaadrid. Eks produtsendid tahtsid proovida kuidas romantiliste kaunisfilmide lavastaja sellise märulijuraga toime tuleb. No tuli küll eksole, aga tagantjärgi jäi ikkagi selline tunne, et kas ma ei oleks seda kaht tundi millegi kasulikumaga sisustada võinud. Magada näiteks vms. Oli üks keskpärane, ilusti filmitud euromätrix. Mingit hingelist lähedust ühegi tegelesega ei tundnud. Paljukiidetud käsikiri oli igav ja totakas. Ei oska midagi eriti kiita , et arvustus nüüd nii hävitavana ei mõjuks. Kindlasti parem film kuumal suvepäeval kinos istumiseks kui mõni Kiirete ja Vihaste 57-s osa.

5.