Külastasin sellist heade filmide riiulit. Külastuse tegi huvitavaks veel fakt, et ma prantsuse filme tavaliselt ei suuda vaadata. Mingi füüsiline tõrge. Ei sobi minuga. Tuukrikell ja liblikas tuli ise õnneks tasuta kätte ja suutsin leida jõu seda vaadata.
Sisu oli iseenesest hirmuäratav. Edukas ja uhke mees saab südamerabanduse ülimalt ebameeldiva kõrvalnähuga. Ta lihtsalt ei suuda enam midagi liigutada. Ainukesed asjad, mis toimivad on silmad. Selline õudne olek on mulle ja kindlasti teistele noorsookirjanduse austajatele tuntud romaanist Krahv Monte Cristo. See tähestiku ja silmapilgitusega suhtlemine. Mis võib olla veel õudsam. Ei saa mööda küsimusest, kas see on elu. Ja kui on, siis kas see on elamist väärt. Oled kõigile suht naeruväärne vaatepilt. Ei saa isegi televiisoris kanalit vahetada. Rääkimata muudest ja vajalikemast tegevustest. Peab ikka tahtmist olema, et suuta ennast sundida silmapilgutuskeele abil raamatut kirjutada. Kardan, et ta oli pigem erand. Normaalne inimene tema asemel murduks ja sureks vaikselt ja nukralt ära. Kui filmist rääkida, siis oli see väga hea. Sellised meditsiiniteemad on rasked teha, kuna traagika on üüratu ja nutumoment ajab nutumomenti taga. Hea haigusefilm peab olema kanal-kahelikust nutudokumentaalist võimalikult kaugel. Julgen öelda, et see film oli õnneks väga kaugel labasest nutufilmist. Näitlejaga samuti vedas. Õnneks oli algselt plaanitud Johnny Depp kinni piraadifilmiga. Prantslane ja prantsuskeelne film mõjusid väga ehtsalt ja usutavalt.
8.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar