Laupäev, märts 31, 2012

Midnight in Paris (2011)


Nominantsioonide ja auhindade riiulisse pilku heites peaks see olema vanameistri üks viimaste aastate tippteos. A la aina paremaks läheb. Keeldun nõustumast. Ei sa kindlasti alahinnata Woody Alleni kirjameheoskust ja lavastajakätt, aga kuidagi lahjaks läheb minu jaoks see kõik. Romantikahõnguline inin, küll vaimukas, aga ikkagi inin. Samas saan temast aru. Saab valida valida meeldivad näitlejad ja filmipuhkus ühes Euroopa linnas on kindlasti unustamatult mõnus. Rooma juba järgmiseks välja valitud. Vaevalt, et terve mõistusega näitleja sellisest puhkusest keelduks. Vaatajana olen ikkagi pettunud. Ootasin pigem rohkemat. Võibolla häiris mind liigselt Owen Wilsoni kohutavalt ebameeldib rollisooritus, aga ühtegi oscarit mina küll sellele filmile ei oleks pakkunud. Keskpärane Allen. Ei midagi klassikalist.

4.

Teisipäev, märts 27, 2012

We Bought a Zoo (2011)


Kuna eelmisel kuul kinos käies jäi peale minu sõna ja vedasin oma armsa naise kinno vaatama, kuidas Liam Neeson hunte rapib, siis aumehena tuli vaadata ka naise valitud film ära. Natuke hirmus oli hakata vaatama sellist nunnufilmi, kus Matt Damon ostab loomaaia ja arvatavasti armub Scarlett Johanssoni. Sellised filmid on tavaliselt ära rikutud imala viiulimuusika ja etteaimatavate sisukäikudega. Võimatu vaatamine. Õnneks oli loomaaia ostmise lugu hoopis parem kui keskmine ameerika toodang. Esiteks hämmastas mind meeldivalt peategelaste ülimeeldiv nimi. Mul on suur au ja võimalus enda nooremale pojale panna sama nimi, mida Matt Damon kandis. Filmist siis ka..paar sõna. Lesestunud üksiisa otsib uut kodu, et alustada puhtalt lehelt. Leiab toreda maja, aga väikese lisatakistusena asub maja aias korralik loomaaed. Mis teha..mees oli oma pisitütre majajahile kaasa võtnud...kuidas sa ütled tüdrukutirtsule, et sry loomaaeda ei osta. Edasi läheb juba nagu tavaliselt. Tavaline meeldivast meeldivamaks tehtud melodraama. Lõpuks hakkas siiski ajudele need üllatust täis naeratused hammaste paljastamisega, mida vaesed näitlejad iga jumala stseenis pidid vähemalt korra tegema. Natuke ümar oli kogu film. Minujaoks liiga elukaugelt magus. Keegi oleks võinud vähemalt mõne põlve marraskile kukkuda. No, mis teha...samas oli hea vahest ka mõni film, kus puudub igasugune konflikt. Äkki muutub vaataja ka paremaks inimeseks ja suudab lolli näoga naeratada paar päeva pärast.

6.

Kolmapäev, märts 21, 2012

The Night of the Generals (1967)


Tore retrokrimka. Natside poolt hooldatavas Euroopas otsustab üks politseiliste kalduvusega ja ülimalt tõejanune gestaapo major uurima hakata prostituutide mõrvu, mille tegijaks on hirmunud tunnistaja ütelnud saksa kindrali. Loomulikult antakse majorile igasugu vihjeid õigetest prioriteetidest ja palutakse tegeleda pakilistemate küsimustega. Major aga on visa. Suht jabura sisuga, aga suurepäraste tegelaskujudega krimifilm. Näitlejad pole ka üldse pahad. Ilma ühegi vuntsita Omar Sharif teeb majori osa hästi, aga Peter O`Toole perverse kindralina on lausa suurepärane. Hirm tuli peale sellise inimese ees.

6.

Esmaspäev, märts 19, 2012

The Debt (2010)


Mossad ajab natse maailmas taga. Teadagi miks. Soovitavalt tabada elusalt, aga noh pole hullu ka kui surnult. Noored agendid lähevad Ida-Saksamaale ühte välja peilitud mölakat jahtima. Juhtub igasuguseid asju ja veel selliseid, mida vanast peast vaja ära korraldada. Noorte agentide rolli on ilmselgelt valitud liiga ilusad ja liiga igavad näitlejad. Samas mõistetav...nö päris näitlejad jäävad siis ju paremini meelde. Päris näitlejad on päris head. Helen Mirren jms. Kuigi noh peaks ju olema võimalik hea film...ei hakka tööle. Igavaks kippuv melanhoolne pusimine. Kõige hullem, et filmid vaadates tugevnes pidevalt tunne, et sulle aetakse mingit täieliku jama.

4.

Esmaspäev, märts 12, 2012

Small Town Murder Songs (2010)


Selline on õige kino. Alguses tundub kohutavalt igav, siis lähed liimile ja lõpuks oled täiesti omadega sees. Esimene õhtu jätsin lootusetult pooleli. Kui järje peale sain, siis läks koguaeg paremaks. Sünged filmid on tavaliselt vastikult vinguvad või üritavad mingil hetkel sinu pisarateni jõuda või siis teine äärmus – ajavad oksele. Häid filme on ka ka kindlasti palju. Festivalile on vist sellise depressiivse looga alati lihtsam teed leida kui filmiga Georg Otsast. STMS ei ole iseenesest midagi fantastilist. Fantastiline on muusika filmis. Tõesti Tõesti. Ja loomulikult Peter Stormare. Alguses on kindlasti harjumatu, et episoodimees nii pikalt ekraanil viibib ja nii palju rääkida saab. Mitte halb, vaid just harjumatu. Film läheb just sellest hetkest käima kui tema rolliga ära harjud ja selle headusest aru saad. Lühidalt. Sittade närvidega minevikus hädas olnud politseinik on jälle tööl kodukandis, kus iga nurgatagant tume ja ebameeldiv minevik kummitab. Valuvaigistiks on suures koguses kohalikus kogudes pakutavat religiooni. Palvetab, mis ta palvetab, aga lained hakkavad ikka pealaele lähemale loksuma. Mõrvalugu on kõrvaline. Pigem film politseinikust. Hea film. Ei sobi seltskonnas enne diskot vaatamiseks. Pigem ikka kõrvaklappidega ja üksi öösel.

7.

Esmaspäev, märts 05, 2012

The Grey (2012)


Liam Neeson nutab taga kadunud elu ja raiskab ennast Alaskal (vist) hunte tappes. Koju puhkusele sõites kukub lennuk alla ja ellujääjad satuvad nende samade (või noh vahet pole...samade või mitte) huntidega vastakuti. Kes keda? Huntidel on kihvad ... kütusesektori töötajatel on hirm. Edasi läheb nagu ikka...lõputu tagaajamine kümne neegri põhimõttel. Paberil oli film paljulubav. Liam Neeson määrdunud kampsunis ja meeldivalt masendunud. Püüdlikult mängis kurba rolli. Luges dialooge nagu Hamlet ja pilt oli ka meeldiv. Talv tundus olevat päris talv, külm päris külm..hundid olid pisut liiga kurjad, aga noh ütleme, et hundid olid okeid. Jaapani operaator nägi kindlasti kurja vaeva ja külmetas sõrmed ära vms. Kahjuks kinost lahkudes jäi valitsema tunne, et oled 2 tundi elust ja 12 eurot lihtsalt ära raisanud. Mõtetu lugu. Ei vii kuhugi. Pettumus. Oleks oodanud rohkem.

4.