neljapäev, märts 31, 2011
Armadillo (2010)
Tänapäeva demokraatiasõjad teevad minu üha enam nõutuks. Demokraatia on tore asi. Projektipõhistele sõjajumalatele sobib ideaalselt nö loosungiks staabisoojaku seinale. Reaalselt näeb see demokraatiasõdimine armetu ja ajuvaba välja. Lähed trambid üle kohaliku vaese agraaramoslemi põllu, lööd ukse maha ja ütled võltsilt tere ja küsid kus pahad on. Vahel saab mõni sõber haavata, vahest lendab mõni teine sõber tuhandeks lihatükiks. Kui nutirakett tapab kogemata kellegi ema või lapse, siis palud viisakalt sõjaväebaasist läbi astuda ja võtta sulle leinaks ettenähtud rulli raha pisarate pühkimiseks. Baasi jõudes teeb rühmaülem väikse briifingu, kus saab kiita ja laita. A la..sina Jesper lajatasid selle käsigranaadiga osavalt. Pats pats käib ülema küsi õlal ära. Õhtuks mängid natuke arvutisõda ja vaatad toonuse tõstmiseks pisut pornot. Kord kuus saavad tublimad lendava hobuse kujulised plekkplönnid frentsinurka ehtima. Kuna enamus uhkes kõrbevarustuses häid sõjardeid on 18-21 aastaseid, siis võib sõda Afganistanis pidada lapsepõlve lõpupeatükiks. Selliseks küpsuseksamiks. Hiljuti kärgatas skandaal ühe inglase kirjutatud raamatu ümber, mis võttis liiga avameelselt käsitleda, seda lootusetud taplust. Kära oli tõesti vihane. Minister, president...kes vähegi suutis püüdis ebasiiralt vehkida headest tavadest kuni hukkunute lähedaste privaatsusega. Väga väheveenvad olid need argumendid. Siin kirjutajale ja toreda Taani dokumentaalfilmi vaatajale jäänud mulje kiskus ikka sinna suunas, et kui selle sõja karjuvat lootusetust nähes leidub üha vähem noori, kes läheb sinna demokraatia sõna huultel suurt seiklust otsima või pereisasid, kel just see paarsada tuhat majakarbi viimistlusest puudu.
7.
teisipäev, märts 29, 2011
The Duellists (1977)
Napoleoni aeg. Kaks meest lähevad tülli. Tühise asja pärast küll, aga see ei loe. Üks peab surema. Kuna vastased juhtusid võrdsed, siis läheb parema selgitamisega aega. Korduvad duellid viivad meid läbi kogu Napoleoni armee tõusu ja languse. Ikka jääb lõplikust võidust lahutama emma või kumma haavata saamine. Ära ei lepita. Tundub, et naiivne ja igav film. Tegelikult mitte. Tegelikult päris nauditav jälgimine. Tegemist on kuulsa Ridley Scotti esimese filmiga. Raha kulus filmile alla miljoni. Enamus raha läks kostüümirendidks. Midagi ei ehitatud. Maksimaalselt oli kasutada kümmekond sõdurit. Kardetavasti tuli see materjaalne minimalism filmile väga kasuks. Teatrietendus looduskaunites kohtades. RS-i geniaalsus tuleb hästi esile. Algajale lavastajale valis stuudio ise peaosalised ja seekord läks hästi. Nii hästi rolli sobivaid näitlejaid leiab filmidest harva. Keitel oli eriti tubli. Polnud eluilmas mõõka enne käes hoidnud, kuid filmis vehkles nagu hull. Ideaalne mees mängima ebameeldivat ja vastikut buldogi laadset mölakat. Carradine oli jälle mõnusalt pehme ja rühikas hussaar, kes kirudes leppis tüütu Keiteli agressiivsusega. Lõpp oli ka meeldiv. Film täitis oma eesmärgi. Ridley Scotti märgati ja järgmiseks tuli juba Alien. Edasi tuli ajalugu.
8.
neljapäev, märts 24, 2011
9 (2009)
Päris muljetavaldav maailm oli loodud. Toredad tombud. Vinge kunstnikutöö. Fantaasiast puudust polnud. Legend millele film põhines oli tore..ühesõnaga kõik oli tore. Ei oska midagi kosta. Liiga ühtlaselt positiivne elamus. Pole kuskilt kinni hakata. Siinkirjutaja ei pea ennast ka multifilmide alal arvamusliidriks. Pigem perekondlikel põhjustel pean vaatama. 2 aastan poiss vaatas ka huviga otsast lõpuni. Kahtlen, kas tema sisust väga aru sai. 9 oligi pigem vormiline teos. Sisuliselt vajus lõpupoole natuke ära. Läks igavaks vms.
6.
teisipäev, märts 15, 2011
The Hitchhiker's Guide to the Galaxy (2005)
Tunne oli selline nagu võõras seltskonnas, kus tehakse teistsugust nalja kui ise harjund tegema. Film oli kahtlemata humoorikas, aga mitte minu huumorimeelele lähedane. Samas kindlasti ei olnud nõme ja halb. Pigem oli värskendav näha midagi hoopis teistsugust. Küsimus oli pigem selles, kas see film mulle väga korda läks. Pigem mitte. Samas oli palju meeldivat. Alan Rickmani hääleosa depressiivse robotina oli super. Naispeaosaline meenutas tütarlast, kellesse kunagi sai silmapilkselt armutud jne.
6.
esmaspäev, märts 14, 2011
Murder on the Orient Express (1974)
Lugu teadagi millest. Kõik Christie fännid teavad nagunii enne rongi väljumist kes keda tappis. Ühesõnaga puhas vaatlus kinofilmist. Segab loomulikult see, et David Suchet on nii kuradima hea Poirot. Iga eelnev või järgnev peab võrdlust välja kannatama. Finney Poirot oli just sellel põhjusel mulle võõras. Kuidagi tige ja ebameeldiv. Lahenduse selgitamise stseenis meenus mulle kangesti Hitleri kuulus punkristseeni filmist Allakäik. Sucheti Poirot oli kuidagi kurblikum ja salapärasem. Samas Agathe Christile, kes käis esilinastusel, meeldis see film oma raamatute ekraniseeringutest kõige rohkem. Ülejäänud tegelased oli tasemel. Ingrid Bergman suutis isegi oma 5 minutise osa eest oscari võita.
7.
reede, märts 04, 2011
Death at a Funeral (2007)
Suguvõsa koguneb mehe matustele. On naised, lapsed, onud, tädid, jne ja üks salapärane kääbus. Edasi läheb lahti hull mürgel. Pärast igat stseeni läheb kõik aina rohkem per...ee..tuksi. Vinti keeratakse viimase piirini üle. Tavaliselt panen sellised asjad varakult kinni. Närvid on sellised nõrgad piinlike olukordade suhtes. Seekord kannatasin ära. Õieti tegin. Film jäi väga osavalt sinna piiri, mida ma taluda suutsin. Mitmeid kordi tundsin, et gramm veel ja enam ei suuda...aga kohe tõmbas lavastaja maitsekalt hoogu maha, et kohe järgmises kohas jälle taluvuse piire katsetada. Ja nii lõpuni välja. Mõnusalt hullumeelne film oli kokkuvõttes. Päris britilik polnud, aga midagi sinnakanti. Näitlejad oli inglased, tegevuspaik inglismaa, aga film oli kuidagi ameerikalik. Vähemalt mulle tundus. Trailerit otsides sattusin kohutavale neegrivariandile antud asjast. Päris õudne oli. Umbes sama õudne kui Get Carteri mustanahaline versioon.
Blogimine tuleb kuidagi raskelt viimasel ajal. Sõnad ei taha kuidagi lahedaid lauseid moodustada.
6.
neljapäev, märts 03, 2011
Attack on Leningrad (2009)
Film räägib meile õnnetust kuid vaprast inglise ajakirjanikust, kes jääb ümber piiratud Leningradi lõksu ja peab näljasurmale koos venelastega otse silma vaatama. Leningradi blokaad oli üks hirmus asi, millest eriti filme pole tehtud. Vähemalt selliseid, mis ajaloost oleks läbi murdnud. Ju siis on/oli liiga karm teema. Teema on iseenesest huvitav. Film paraku paras jubedus. Lugu iseenesest oli hea ja keeruline. Esitus oli liiga ilaselt pisaraid otsiv. Ameerika näitlejad olid ka nagu kirja teel tellitud. Saadke üks sümpaatne vanem mees ja üks kena blond tsikk. Mitte, et mul oleks Byrne-i ja Sorvino vastu midagi...aga kuidagi võltsilt mõjus kõik. Blokaadi jubedus jõudis minuni ka läbi nii nigela filmi. Päris uskumatu õudus.
5.
Tellimine:
Postitused (Atom)