teisipäev, august 31, 2010
Repo Men (2010)
Film, mis segab omavahel ameerika majanduskriisi ja Monty Pythoni sketšist. Tulevikus on kodude äravõtmise asemele astunud sinu liisitud soolikate tagastamine pangale. Põnev tulevik. Juhuslikult olin hommikul vaadanud doki ameeriklaste kodudest väljatõstmisest. Tundus kuri ja mõtetu üritus. Loomulikult oli Repo mehed sellest ameerika tänapäevast otseselt inspireeritud. Isegi lahke pakkumine õues ootavaks ambulansiks oli otsene vihje sheriifi büroo meeste päheõpitud lahkuslausele, et pank pakub väljatõstetud perele tasuta kuua aega hoiustamist nende mööblile ja kraamile.
Film oli sujuv. Lõpp pisut vajus ära. Kunagi oli mul au vestelda ühe eesti võlglastelt asjade pangale toomise spetsialistiga. No oli karm tüüp. Jude Law tegelane oli natuke liiga pehme. Forest Whitakeri tegelane meeldis rohkem.
5
pühapäev, august 29, 2010
Nixon (1995)
Ootasin teistsugust filmi. Sellist kriitilist ja salapärasemat. Oliver Stone ikkagi. Stone oli Nixoniga üllatavalt lugupidavalt ümber käinud. Üritanud mõista. Tabada inimest, mitte keerata nuga skandaalse sündmuse poolt tekitatud haavas. Hästi tehtud. Lisaks Stone-ile peab kindlasti mütsi peast rebima Hopkinsi ees. Tavaliselt tehakse Nixonit grimmiruumis nina moonutamise ja juuksuritoolis kuklale lokkide lisamisega. Hopkins ei teinud midagi, lihtsalt näitles vastavalt. Pärast poolt tundi olin juba otsustanud, et Nixon näebki välja täpselt nagu Hopkins. Tühja sellest, et politseijaoskonnas kahtlusaluste rivist ei valiks keegi Hopkinsist Nixoni pähe välja. Film ise oli kohutavalt pikk ja põhjalik. Vaatasin umbes nädal aega jutti. Iga päeva 20 minutit. Tegin omale seriaaliks.
7.
reede, august 27, 2010
Inimesed Sõdurisinelis (1968)
Lapsepõlve üks paremini säilinuid kinoelamusi. Kuna ideoloogiliselt selline raske kraam tänapäevas seedimiseks, siis telerist seda filmi väga ei näidata. Kahju natuke. Eile filmi vaadates oli elamus suur. Krt see film on hea. Väga hea. Müts maha Jüri Müüri ees, et suutis sellisel aastaarvul teha sellise karmi ja suht ausa sõjafilmi. Kommunistlik alatooni on üllatavalt vähe ja tolleaegsetele vene sõjafilmidele omast imalat heroilisust on veelgi vähem. Sakslased ei ole näpitsprillidega sadistid ja punaarmeelased ei sure alles 24-ndat kuulitabamust ja pärast tankirusika tanki suunas heitmist. Sõda on kujutatud sellisena nagu ta on. Rõve üritus. Imetlusväärne oli kuidas olematute vahenditega (Filmis nägin umbes 1 tanki (seegi tundus vineerist olevat) ja mõnda markeerivat lõhkelaengu plahvatust) suudeti lugu jutustada nii, et suutsid uskuda nende meeste tundeid ja argipäeva. Loomulikult ei saa ära unustada ka vinget dialoogi. Samapalju mõnusaid ütlemisi on meelde jäänud kui Viimsest reliikviast ja Mehed ei nutast. Juhuslikult olen raamatut ka lugenud. Film ei jää raamatule kuidagi alla. Sama hea. Eesti oma Full Metal Jackets.
9.
teisipäev, august 10, 2010
The Crazies (2010)
Surrogates (2009)
Inimesed on leiutanud kummalise elustiili. Ise vedeled kodus toolis ja sinu nukk käib sinu juhatusel mööda linna asju ajamas. Õue sul asja pole. Poes käib ka sinu surrogaat. Noh sotsiaalkeskkonna Second Life füüsiline mudel. Kui jääd autoalla, siis on kaskolaks ja ostad uue nuku. Ise lesid kodus edasi ja rasvud. Päris pentsik aga miks mitte. Eile esimest korda elus marsuuttaksoga koju sõites tundsin ennast samamoodi nagu Bruce Willis esimest korda ilma surrogaadita õue astudes. Ebameeldivalt. Bruce Willise "nukk" oli päris ägedalt kujundatud. Kelmikas blond tukk ja puha. Film ise oli selline majanduslanguse I Robot. Effekte ja möllu oli vähevõitu. Aga võibolla see ongi parem. Kuigi mõned kogemused inimestel selle filmi kohta on pigem negatiivsed, siis mulle vist isegi lausa meeldis. Hea lihtne ja lollikindel ameerika film.
6.
kolmapäev, august 04, 2010
The Conversation (1974)
Eranuhk Harry Caul (Gene Hackman) täidab kolleegidega rutiinset tööotsa. Vaja lindistada pealtnäha tavaliste noorte armunud inimeste vestlust. Kõhutunne annab Harry-le häirekella. Vestlus, mis tundub süütu ja tühine varjab endas midagi. Edasi on kõik üks närvide mäng. See närvide mäng läks minujaoks pisut pikaks. Mitte, et film oleks kuidagi halb olnud. Vastupidi. Film oli suht suurepärane. Tempo mulle lihtsalt ei istunud. See monteerimata 20 minutiline stseen, mis järgnes ülinaljakale nuhkide messile oli minujaoks pisut piinav. Sama tunne valdaks mind vist ka mõnel klassikalise muusika kontserdil. Saan aru, et kõik mis lavalt tuleb on puhas kuld, aga põlved hakkavad nihelema ja uni tuleb peale. Saan aru, et kõik see oli vajalik pingelist ja võimast lõppakordi sisse juhatama, aga selline aeglane tempo ajas pisut hulluks. Mölutamine mulle ei istu. Lähen liikluses ka marru, kui keegi sõidab minu ees aeglasemalt kui piirkiirus ja möödasõit on võimatu. Verinoort Harrison Fordi oli väga huvitav vaadata ja veel paha mehe rollis.
6.
pühapäev, august 01, 2010
The Escapist (2008)
Väga korralik "põgeneme vanglast" film. Sellistes filmides tahavad kõik meesnäitlejad korra viisaastakus mängida. Selline kindel värk. Läbi eriti kukkuda pole tõenäoline. Tuleb ainult umbes 10 osaline vaimukas põgenemisplaan välja mõelda ja ehitada film selle otsa üles. Seekord oli jah plaan olemas ja natuke vaimukas. Aga hullupööra sellega ainult ei vehitud. Inimlik draama ja pahade meeste pahad omavahelised suhted olid ka selgelt esil. Näitlejad oli väga korralikud. Nii pahad kui head. Millegipärast on kõikides sellistes filmides selline kummaline joppamine, et kanalisatsioonitorud viivad alati kuhugi ..näiteks mahajäetud metroojaama. Noh nii on vist põnev järelikult. Ebausutav aga põnev.
Eriti pahad mehed olid head. Eriti meeldis Damien Lewis pahadest kõige pahemana. Sellist värdjat pole keegi ammu välja mänginud. DL on üldse viimase aja üks lemmikuid. Kohutav tragöödia, et telekompanii otsustas põnevusseriaali (Life) temaga pärast teist hooaega kinni panna.
7.
Tellimine:
Postitused (Atom)