Pühapäev, august 29, 2010

Nixon (1995)


Ootasin teistsugust filmi. Sellist kriitilist ja salapärasemat. Oliver Stone ikkagi. Stone oli Nixoniga üllatavalt lugupidavalt ümber käinud. Üritanud mõista. Tabada inimest, mitte keerata nuga skandaalse sündmuse poolt tekitatud haavas. Hästi tehtud. Lisaks Stone-ile peab kindlasti mütsi peast rebima Hopkinsi ees. Tavaliselt tehakse Nixonit grimmiruumis nina moonutamise ja juuksuritoolis kuklale lokkide lisamisega. Hopkins ei teinud midagi, lihtsalt näitles vastavalt. Pärast poolt tundi olin juba otsustanud, et Nixon näebki välja täpselt nagu Hopkins. Tühja sellest, et politseijaoskonnas kahtlusaluste rivist ei valiks keegi Hopkinsist Nixoni pähe välja. Film ise oli kohutavalt pikk ja põhjalik. Vaatasin umbes nädal aega jutti. Iga päeva 20 minutit. Tegin omale seriaaliks.

7.

Kommentaare ei ole: