Kolmapäev, detsember 29, 2010

Winter`s Bone (2010)


Üle pika aja midagi üllatavalt head. Aimata oli juba trailerist ja hinnangutest. Oma silm oli kuningas. Film oli võimas. Kuskil polnud haisu stuudiobosside vaimsest vägivallast. Iseseisva ameerika kino üks lahedamaid asju mida näinud olen. Stsenaarium oli juba kulda väärt. Selline aus ja huvitav lugu, mis näitas samaaegselt ühe inimese kui ka kogukonna saatust. Lugu ise toimub kusagil Ameerika kolkavallas, kus punakaelad on vindunud oma lagunenud majades ja korrast ära tagahoovides juba sajandeid. Enamus leibkondi on omavahel sugulased. Moonshine-i asemel tegelevad mehepojad narkolaboritega. Kõik naised saavad peksa ja võivad ise samaga vastata. Samas saavad vahest kokku ja teevad bandžo saatel jumaliku muusikat. Filmi Deliverance keskkond 30 aastat hiljem. Õnnetud valged inimesed mülkas. Isegi narkodiilerid on kettidega neegrite asemel ZZ-Top-i mehed. Kui Peeter Võsa oleks sündinud ameerikas, siis käiks ta just seal oma saadet tegemas. Sellises ajas ja kohas on ühe perekonna isa kaduma läinud. Selles pole midagi erakordset - kaob ta pidevalt. Kahtlane tüüp. Seekord on ta aga oma talu kautsjoniks pannud ja kui kohtusse ei ilmu, siis läheb haamri alla. Vanem tütar, kes on noortematele isa kui ema eest läheb isat otsima. Sellega harutab ta seda räpast lõngakera lahti. See lõngakera ongi filmi süda. Karta on, et see film eriti Eestit ei külasta. Oscareid samuti arvatavasti ei saa. Kuigi oleks neid väärt võibolla lausa mitu.

9.

The Other Guys (2010)


Tavaliselt võib selliste filmide kohta häbenemata pask öelda. Sisutud ja labased. Enamus nalju vihjavad sugu- ja seedeelunditele või siis seksuaalsele orientatsioonile. Tragikomöödia Hollywoodi moodi. Palkame 3-4 langustrendis ja töönäljast staari ja kirjutame mingi pasa kokku. Ja tüübid räägivad pärast, et lahe show oli krt see kõrvalosatäitja on sitaks naljakas tüüp. See film vastas täpselt eelnevale jutule, kuid kummalisel kombel oli see ka naljakas. Labaste naljade vahele juhtus päris palju kohti, mis ajasid mind lausa südamest naerma. Tööd olid teinud kahasse hea ja halb stsenarist. Wahlberg ja Ferrel olid nagu nad olid. Tegid oma töö okeilt ära. See film sobib sinna fonoteeki, mis avatakse siis kui telekanalid pühadeaegseid filme valivad.

5.

Teisipäev, detsember 28, 2010

The American (2010)


Kultusmehe teine mängufilm. Esimene olla päris hea olnud. Ise pole leidnud põhjust vaadata filmi mulle tundmatu bändimehe enesetapust. Masendan ennast iseseisvalt piisvalt. Teine film oli kõva avansi saanud. Filmi kus tahad, võta George Clooney..ühesõnaga mölla. Algus on ka tore. Pisut kohmakas, aga tulistamine talvises Rootsis on alati tore. Clooney on kummaline palgamõrvar, kes peab minema Itaalia väikelinna madalat profiili hoidma. Natuke uskumatu, et sellise sekspommi välimusega palgamõrvar on nii vanaks elanud. Palgamõrvar peaks olema selline rahvamassi kergesti sulanduv nähtamatu tüüp. Vähemalt minu loogika ütleb sedasi. Ühesõnaga hurmaval mehel on põhiline probleem naisi eemale hoida ja sõpru mitte tekitada. Loomulikult on temasugusel mehel seda raske teha. Lõpp on nagu ikka sellistel filmidel. Tekib tulevahetus. Film millegiga ei hiilga. Filmiajaloos talle väga olulist kohta ei leita. Tore filmike. In Brugges oli 10 korda parem. Aga vaadata kõlbab. Kunstiliselt ilus. Sisuliselt igav.

5.

All Good Things (2010)


Vaatasin seda filmi vaikides. Selline pinev film. Koguaeg oli pinge õhus. Meeleolu oli hästi tabatud. Tõsieluline film. Rikkuri poeg võtab ilusa naise. Alguses on kõik ilus ilus ilus. Varsti aga selgub, et poiss on psühhopaat. Hunt lambanahas. Koduvägivald - nii vaimne kui füüsiline. Mingi hetk naine kaob. Vaatamise ajal film meeldis. Paar päeva hiljem ei olnud kahjuks enam midagi alles. Film oli tulnud ja läinud. Vist ei ole hea märk. Sama palju ja samasuguseid emotsioone tekitab ka suvaline krimidok. Filmina keskpärane. Näitlejad olid tublid.

4.

Esmaspäev, detsember 27, 2010

The Kids Are All Right (2010)


Lugu kaasaegse perekonna kaasaegsetest probleemidest. Sümpaatne lesbipaar on ehitanud üles ilusa kodu. Sümpaatse ankeediga doonarist spermapangast on neil mõlemal üks tore laps. Väike jama tuleb majja, siis kui lapsed isa otsustavad üles otsida. Üks daam otsustab väikse afääri oma lapse isaga läbi teha. See tuleb muidugi välja ja sellest tuleb perekonda suur skandaal. Kõik, aga lõppeb enamvähem õnnelikult. Mees saadetakse kus kurat ja naised ja lapsed lepivad omavahel ilusasti ära. Selleks on vaja nagu ikka ühte südantlõhestavat kõnet ja grupikallit. Suht maitsekas ja tore film.

6.

Neljapäev, detsember 23, 2010

Eastern Promises (2007)


Natuke olen peljanud selliseid kinomehi kelle töödest semiootikud esseid kirjutavad. Cronebergi olen eriti kartnud. Kunagi juhtusin Crashi nimelist teost vaatama. Põgenesin ummisjalu. Liiga peen värk või nii. Sellepärast olen neid uuemaid Viggo Mortenseniga filme vältinud. Nüüd siis vaatasin ühe ära. Krt jube hea. Ei olnudki mingi moodsa kunsti taies vms. Karge ja püüdlik lugu vene maffiast Londonis ja keerulistest inimsuhetest. Vaeva oli küll roppu moodi nähtud, eriti selle vene hinge ja olustiku tabamisega. Ameerika filmi kohta ikka super hea tulemus. Natuke lõpuks pingutati üle. Iga dialoog pidi ikka sisaldama kohutava aksendiga vene keeles sisistamist, et mina olen seaduslik varas vms. Mortensen oli hea. Lugesin, et käis filmi tarbeks kuskil Siberis kolamas omal käel. Hea, et eluga tagasi tuli. Cassel on ka leidnud oma koha elus - perfektselt pervertne hull tõbras. Kõige parema venelase mängis välja see halli peaga preislane, kes oli nii tark ja kuri.

9.

Kolmapäev, detsember 22, 2010

The Wild Bunch (1969)


Televiisorist tuleb ikka häid filme kui otsida. Avastasin hiljuti, et YLE näitab iga nädal ühte Sam Peckinpah-i filmi. Viimased suutsin endale mõnuga linti võtta. WB on kindlasti tema kuulsaim. Westernite kuldaja üks kuldsemaid teoseid. Lugu on lihtne. Kamp vanu röövleid on oma karjääri lõppfaasis. Tahavad teha viimast suurt skoori. Selleks saab relvarongi tühjendamine ühe Mehhiko kolkakindrali arsenali tugevdamiseks. Lugu pole üldse oluline. Oluline on see kuidas see tehtud olid. Kaks tundi puhast kunsti. Kindlasti on neid, kes on täiesti veendunud, et western ei saa kunst olla, siis see oli kunst. See ei olnud mingi labane kauboifilm. Kaader kaadri haaval näitas režisöör seda mida pidi näitama. Iga kahekõne, jalutuskäik, ratsasõit olid mõõdulindiga välja mõõdetud. Isegi ajuvabalt verine ja pikk lõpumadis sobis nagu vihmavari kokteilile. Lemmikoht oli vast see, kui peategelastele, kes ei saanud oma sõbra heaks midagi ära teha, pakuti naisi lõbutsemiseks. "Sure, why not". Mehhiko kindral oli üks lahedamaid tegelasi, mida ma ammu filmis näinud olen. Selline kuraas ja hullumeelsus ühes isikus.
Ootan juba aega, kui mul on aega ülejäänud salvestatud taiesed ära vaadata. Viimasel ajal juhtuvad kätte enamjaolt head filmid.

9.

Kutsumata külalised (1959)


Huvitav on vaadata sellised vanu ja unustatud asju. Umbes sama tunne valdab kui vanaema majas pööningul tuhnides. Film on selline külma sõja paranoiaõhkonna musternäidis. Samasuguseid filme aga täpselt vastupidises võtmes vorbiti Hollywoodis ka. Film räägib väliseesti lurjustest, kes saadavad Nõukogude Eestisse grupi diversante, kes peavad siin hakkama midagi kurja tegema ja mürgitama kommunismi suunas teel olevate kodueestlaste mõistust. Õudne lugu. Kujutan kuidas ENSV-s üleskasvanud noorukud külakinos õudusega puust toolikäepidet küünistasid seanssil. Tehtud oli lahedalt. Eriti pahviks lõi filmi alguses kujutatud roiskuv kapitalistlik elu. Naised, kokteilid, reklaamplakatid ja neegermuusikud (Kusjuures neegerid mängisid tõmmuks võõbatud valged poisid). Lääs oli täielik hooramaja. Võrdluseks kodueesti elu oli selline vaikne ja õnnelik. Rahulikud inimesed sõid sööklas, poe vaateaknad olid suured ja positiivsed inimesed muudkui naersid ja abiellusid. Jüri Järveti tegelane, kes mängis ühte bantiiti ei suutnudki sellele paradiisile vastu seista ja andis ennast joonelt miilitsale üles. Bandiitid olid üldse ülilahedad. Üks oli imekena lokk-tukaga nahkmantlis mees ja kolmas oli supernäitleja Heino Mandri. Tema esimine filmiroll. Siberis käinud mehena mängis verejänulist lääne spiooni varjamatu mõnuga. Imestan kuidas tsensuur nii sümpaatsete pahadega filmi üldse läbi lasi. Lahe kinofilm oli. Jälle tänaks härdalt ETV 2-te

7.

Teisipäev, detsember 21, 2010

The Meaning of Life (1983)


Päris hea kogumik. Kahjuks on Monty Python nii hea asi, et isegi hea kogumik on neile liiga kitsas vorm. Need sketšid, mis filmi alguse poole on meeldivad mulle rohkem kui lõpus olevad. Tänu sellele oli filmi lõppedes pisut tüdimus peal. Loomulikult on seda juba oma 6 korda elu jooksul vaadatud ka. Narratiivsed teosed on natuke paremad.

6.

Esmaspäev, detsember 20, 2010

A Brooklyn State of Mind


Danny Aiello on elukutseline kõrvalosatäitja. Hea jõuline itaalia mees, kelle karjääriks ole mängida keskealist itaalia vanameest. Tavaliselt küll mingit filmi teises kolmandikus surma saavat mafioosot, aga on tulnud ka õrnemaid hetki ette. Näiteks isa roll Madonna surematus muusikavideos "Papa don`t Preach". Tegelikult päris hea näitleja. Tore oli avastada väike ja vaikne film temaga peaosas. Film räägib surevast itaalia kogukonnast, millest on alles jäänud tänavatäis vanu inimesid ja väiksearvuline mafiarakuke ühes restoranis. Ümberringi möllavad mustanahalised ja latiinod. Vana Brooklyn on ammu surnud. Isegi Brooklyn Dodgersist on saanud Los Angeles Dodgers. Aiello oma paari sõbraga elab ikka vaikselt oma kurjategija elu. Kahjuks on väljapressitavaid kodanike jäänud alles minimaalselt. Tuleb juba mõrvama hakata sõpru ja pereliikmeid. Ühest viimastest itaaliapärasest tänavast saabub dokfilmi tegema üks filmineiu ja keerab vaikselt vegeteeriva eluolu peapeale. Hea väike film.

6.

The Big Heist (2001)

Keskpärane Tv film ühest magusamast sularaharöövist ameerika ajaloos. Lufthansa terminalist pandi pihta 8 miljonit dollarit. Film oli halb. Alguses oli nagu komöödia. Lahedad semud. Pisut jobud. Neid juhtis vana ja hall Donald Sutherland. Humoorikas ja puha. Filmi lõpus aga selgus, et tegemist oli realistliku ja julma ajaloolise kurbmänguga. Tobe kooslus. Umbes sama tunne valdaks lapsi kui Shreki lõpus eeslil ja sookollil habemenoaga kõri läbi lõigatakse. Ebameeldiv vaatamine. Esimine film, mille ilustamiseks ma googeldades ühtegi fotot ei leidnud.

2.

Reede, detsember 17, 2010

Laitakaupungin valot (2006)


Minu viimasest Kaurismäkist on möödunud mitu pikka aastat. Panin filmi mängima ja kohe tundsin kuidas kunstnikukäsi minu aju paitas. Kaurismäki oskab oma asja. Tohutult ilus on kõik, tohutult rahulik. Kordagi ei hakka piinlik, kordagi ei hakka igav. Filmi sisu oli nii lihtne ja melodramaatline. Kunstilist melodramaatikat ma ei suuda tavaliselt vaadata. Süda läheb pahaks. Kaurismäkiga on lood hoopis teised. Tema oskab teha filmi, kus hädavaresest turvamees armub valesse naisesse. Naine kasutab teda ainult kaubamaja kullapoodi röövi organiseerimiseks. Iga kaader räägib. Iga paus on tähenduslik. Keegi ei karju ja keegi ei mängi viiulit.

9.

Neljapäev, detsember 16, 2010

The Town (2020)


Pealkiri on hästi pandud. Boston tundubki olevat selline külm linn. Pole seal naftat ega supelrandu. Tõsised inimesed. Kui New York välja arvata, siis kõik selle ranniku linnad tunduvad sellised jäised. Pole kunagi ameerikat külastanud. Eristan linnasid pigem nende spordivõiskondade järgi. Filmis olid need võiskonnad uhkelt esil. Filmi kandis mõni tegelane vähemalt korra mõnda Red Soxi või Bruinsi logo. Sümboolne oli see, et otsustav töö oli linna ebajumalaks oleva pesapallivõiskonna tagant miljonite varastamine. Väga ilusasti ütles ka filmi üks paremaid pahasid lilleseadja Fergus (keda mängis suurepäraselt lahe suure ninaga iiri vanameister Pete Postlethwaite), röövime katetraali. Peab ikka paadunud röövel olema, et ebajumalate tagant varastada. Aga ega raha ju ei haise. Film oli hea. Väga hea. Ben Affleck tundub olevat üks neid näitlejaid, kes saab lavastamisega suurepäraselt hakkama. Nii The Town kui Gone Baby Gone on olnud suurepärased. Realistlikud ja külmad. Ei mingeid vigureid ja viiuleid. Lugu rullub järjest ja jõuliselt. Meenutab Eastwoodi lavastatud tõsisemaid asju. Järgmiseid juba isegi natuke ootan.

8.

Neljapäev, detsember 09, 2010

United 93 (2006)


Päris õudne, mis palvetades ja usu nimel ära ei tehta. Iminese ajud on ikka kergelt pestavad. Plaan oli terroristidel lihtne ja uhke. Tänu sellele vist nii hea protsendiga töötas. Tänapäeval vist reisijaid kaaperduse puhul sõnadega "stay calm" väga ära ei võlu. Kohe otsitakse endi seast endine judo maadleja ja harrastuslendur...ja hakatakse plaani pidama. Õige kah. Hästi tegid. Tegutsesid. Mulle ropult meeldib see Greengrassi filmiliik. Lavastatud elu. Seda on kindlasti teised ka proovinud, aga temal tuleb see oivaliselt välja. Kuigi Bloody Sunday meeldis rohkem. 9/11 sündmused pole praegu enam nii värsked ja samal ajal pole ka piisavalt vanad. Liiga palju on tehtud häid pärisdok-e, et mängudok täiega töötaks. Lennujuhtide pool meeldis rohkem kui lennukipool. Lennukiosa jäi pisut tuimaks.
Aga ikkagi tugev film. Järgmine vist tuleb Vietnami sõja teemal.

7.

Esmaspäev, detsember 06, 2010

Solomon Kane (2009)


Juhtus selline film. Millest rääkis, sellest täpselt aru ei saanudki. Jube karglemine ja vehkimine. Mingist mehest see lugu...kellest ei peeta eriti lugu, aga kes pöörab halvale selja, et päästa oma hing. Tegevustik natuke isegi huvitav. Kuskil inglismaa kolkas Elizabethi aegu. See sünge õhustik oli vist filmi kõige sümpaatsem osa. Kuigi peab mainima, et kogu asjal oli liiga stuudio ja arvutigraafika maitse juures. Stilist oli ka ennast surnuks töödanud. Liiga vidinatarohked kostüümid ja ülipüüdlik grimm. Üldmulje oli õõnes.

3.

Laupäev, detsember 04, 2010

Beaufort (2007)


Iisreali sõjafilm. Hulk sõdureid peab kaitsma kunagi ammu ohvriterohkete lahingutega Liibanolilt vallutatud iidset ristirüütlite kindlust Beaufort-i. Kaitsmine on suhteline mõiste. Isuvad punkrites juba aastaid ja ainuke meelelahutus on paar korda päevas külastavad neid Hezbollah-i miinipilduja mürsud. Vahest harva saab mõni sõdur natuke pihta. Vaenlast pole enam aastaid nähtud. Päris hulluksajav elu. Nüüd läheneb päev, kus seoses poliitikute tegemistele tuleb kindlus maha jätta. Mõtetu vallutus, mõtetud ohvrid ja mõtetud tunnid noorte meeste elust muutuvad veelgi mõtetumaks. Hea film. Rõhk on sisul mitte vormil. Tänu jumalale ETV kahe eest.

7.

Neljapäev, detsember 02, 2010

Get Carter (2000)


Vaatasin enda karastamiseks. Olles originaal "Get Carteri" suur austaja, siis Stallonega remake ei saa olla hea. Ei pidanud oma eelarvamust muutma. Oli päris õudne saast. Alguses küll tundus, et püüdlikult üritavad....et ei kusegi originaalmaterjalist väga kõrge kaarega üle...aga varing toimus kiiresti. Michael Caine-i filmi toppimine oli kriminaalne. MC-il oli vist rahaga päris kitsas käes tookord, et suudeti teda sundida ühe tema lahedama rolli äralörtsimises osalema. Imelikul kombel oli kõige suurem probleem vägivallaga. Originaalis oli üks tugevaimad külgi stiilipuhas ja jõhker vägivald külmas ja ebasõbralikus inglismaa linnas. Stallone film oleks pidanud vähemalt jõhkrutsemises tugev olema. No ei olnud.

2.

Kolmapäev, detsember 01, 2010

Into the Wild (2007)


Sellised raamatud, mille põhjal see film tehtud on ohtlikud. Eriti kui need põhinevad tõsielul. Teismelised jagunevad jämedalt kahte gruppi. Ühed, kes unistavad spoileriga autost ja teised, kes tahavad mässata. Lugu oli võimas. Tuletas meelde, et salaja olen minagi hingelt puuembaja ja ebaõiglane elukorraldus planeedil maa on vastik ja räpane. Enamusel noortel (ka minul oli) see tunne üks faas elus, mis hiljem üle läheb ja nad liisivad endale ikkagi köögimööbli ja vananevad koos pangaga. Mõnel üksikul läheb see südamesse ja nad teevadki midagi "omapärast". Film siis räägib ühest rajust sellist, kes saadab kõik p**** ja läheb elab oma elu süsteemiväliselt. Ei oska teda kiita, ega laita. Mõnede jaoks on ta peast sooda ...mõnede jaoks jeesus kristus. Tore, et film oli hea. Sean Penn näitlejana mulle ei meeldi. Jäledavõitu ülehinnatud nö karakternäitleja. Lavastajana on ta täpselt minu maitse. Ei tee tavalisi mõtetuid hollywoodi klišeefilme, ega ka vastikuid kunstipäraseid soigumisi. Tema filmid on tempolt täpselt nii aeglased kui mulle sobib. Tema teemad on mõnusalt rahulikud...ja täpselt parajalt dramaatilised. Näiteks tema esimene film oli tehtud ühe minu lemmiklaulu põhjal (Bruce Springsteen "Highway Patrolman") Geniaalne. Lugu oskab ta jutustada oivaliselt. Into the Wild oli kindlasti teos. Film oli nagu raamat. Vaatasin ka samamoodi nagu loeks raamatud. Paar peatükki korraga. Kõrvalosad on kõik kulda väärt. Isegi Vince Vaughn oli super. Aitab viletsast filosoofiast. Vaadake ära kui kätte satub.

9.