Üle pika aja midagi üllatavalt head. Aimata oli juba trailerist ja hinnangutest. Oma silm oli kuningas. Film oli võimas. Kuskil polnud haisu stuudiobosside vaimsest vägivallast. Iseseisva ameerika kino üks lahedamaid asju mida näinud olen. Stsenaarium oli juba kulda väärt. Selline aus ja huvitav lugu, mis näitas samaaegselt ühe inimese kui ka kogukonna saatust. Lugu ise toimub kusagil Ameerika kolkavallas, kus punakaelad on vindunud oma lagunenud majades ja korrast ära tagahoovides juba sajandeid. Enamus leibkondi on omavahel sugulased. Moonshine-i asemel tegelevad mehepojad narkolaboritega. Kõik naised saavad peksa ja võivad ise samaga vastata. Samas saavad vahest kokku ja teevad bandžo saatel jumaliku muusikat. Filmi Deliverance keskkond 30 aastat hiljem. Õnnetud valged inimesed mülkas. Isegi narkodiilerid on kettidega neegrite asemel ZZ-Top-i mehed. Kui Peeter Võsa oleks sündinud ameerikas, siis käiks ta just seal oma saadet tegemas. Sellises ajas ja kohas on ühe perekonna isa kaduma läinud. Selles pole midagi erakordset - kaob ta pidevalt. Kahtlane tüüp. Seekord on ta aga oma talu kautsjoniks pannud ja kui kohtusse ei ilmu, siis läheb haamri alla. Vanem tütar, kes on noortematele isa kui ema eest läheb isat otsima. Sellega harutab ta seda räpast lõngakera lahti. See lõngakera ongi filmi süda. Karta on, et see film eriti Eestit ei külasta. Oscareid samuti arvatavasti ei saa. Kuigi oleks neid väärt võibolla lausa mitu.
9.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar