Kolmapäev, detsember 22, 2010

The Wild Bunch (1969)


Televiisorist tuleb ikka häid filme kui otsida. Avastasin hiljuti, et YLE näitab iga nädal ühte Sam Peckinpah-i filmi. Viimased suutsin endale mõnuga linti võtta. WB on kindlasti tema kuulsaim. Westernite kuldaja üks kuldsemaid teoseid. Lugu on lihtne. Kamp vanu röövleid on oma karjääri lõppfaasis. Tahavad teha viimast suurt skoori. Selleks saab relvarongi tühjendamine ühe Mehhiko kolkakindrali arsenali tugevdamiseks. Lugu pole üldse oluline. Oluline on see kuidas see tehtud olid. Kaks tundi puhast kunsti. Kindlasti on neid, kes on täiesti veendunud, et western ei saa kunst olla, siis see oli kunst. See ei olnud mingi labane kauboifilm. Kaader kaadri haaval näitas režisöör seda mida pidi näitama. Iga kahekõne, jalutuskäik, ratsasõit olid mõõdulindiga välja mõõdetud. Isegi ajuvabalt verine ja pikk lõpumadis sobis nagu vihmavari kokteilile. Lemmikoht oli vast see, kui peategelastele, kes ei saanud oma sõbra heaks midagi ära teha, pakuti naisi lõbutsemiseks. "Sure, why not". Mehhiko kindral oli üks lahedamaid tegelasi, mida ma ammu filmis näinud olen. Selline kuraas ja hullumeelsus ühes isikus.
Ootan juba aega, kui mul on aega ülejäänud salvestatud taiesed ära vaadata. Viimasel ajal juhtuvad kätte enamjaolt head filmid.

9.

Kommentaare ei ole: