Kolmapäev, detsember 22, 2010

Kutsumata külalised (1959)


Huvitav on vaadata sellised vanu ja unustatud asju. Umbes sama tunne valdab kui vanaema majas pööningul tuhnides. Film on selline külma sõja paranoiaõhkonna musternäidis. Samasuguseid filme aga täpselt vastupidises võtmes vorbiti Hollywoodis ka. Film räägib väliseesti lurjustest, kes saadavad Nõukogude Eestisse grupi diversante, kes peavad siin hakkama midagi kurja tegema ja mürgitama kommunismi suunas teel olevate kodueestlaste mõistust. Õudne lugu. Kujutan kuidas ENSV-s üleskasvanud noorukud külakinos õudusega puust toolikäepidet küünistasid seanssil. Tehtud oli lahedalt. Eriti pahviks lõi filmi alguses kujutatud roiskuv kapitalistlik elu. Naised, kokteilid, reklaamplakatid ja neegermuusikud (Kusjuures neegerid mängisid tõmmuks võõbatud valged poisid). Lääs oli täielik hooramaja. Võrdluseks kodueesti elu oli selline vaikne ja õnnelik. Rahulikud inimesed sõid sööklas, poe vaateaknad olid suured ja positiivsed inimesed muudkui naersid ja abiellusid. Jüri Järveti tegelane, kes mängis ühte bantiiti ei suutnudki sellele paradiisile vastu seista ja andis ennast joonelt miilitsale üles. Bandiitid olid üldse ülilahedad. Üks oli imekena lokk-tukaga nahkmantlis mees ja kolmas oli supernäitleja Heino Mandri. Tema esimine filmiroll. Siberis käinud mehena mängis verejänulist lääne spiooni varjamatu mõnuga. Imestan kuidas tsensuur nii sümpaatsete pahadega filmi üldse läbi lasi. Lahe kinofilm oli. Jälle tänaks härdalt ETV 2-te

7.

Kommentaare ei ole: