Minu viimasest Kaurismäkist on möödunud mitu pikka aastat. Panin filmi mängima ja kohe tundsin kuidas kunstnikukäsi minu aju paitas. Kaurismäki oskab oma asja. Tohutult ilus on kõik, tohutult rahulik. Kordagi ei hakka piinlik, kordagi ei hakka igav. Filmi sisu oli nii lihtne ja melodramaatline. Kunstilist melodramaatikat ma ei suuda tavaliselt vaadata. Süda läheb pahaks. Kaurismäkiga on lood hoopis teised. Tema oskab teha filmi, kus hädavaresest turvamees armub valesse naisesse. Naine kasutab teda ainult kaubamaja kullapoodi röövi organiseerimiseks. Iga kaader räägib. Iga paus on tähenduslik. Keegi ei karju ja keegi ei mängi viiulit.
9.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar