Kolmapäev, august 24, 2011

Kill the Irishman (2011)


Lugu räägib iirisoost Clevelandi pätist, kes julges itaalia perekonnakurjategijad kukele saata ja tahtis oma nö asja ajada. Makaronisõpradele see muidugi väga muljet ei avaldanud ja need üritasid iiri pätti nii maha kui õhku lasta. Karismaatiline kurjategija, kes vahest tõi vaestele pühadeks kalkuni või andis vastikule motojõukurile vastu vahitmist saavutas rahva seas populaarsuse ja atentaatidest pääsemine lisas legendaarsust. Ühesõnaga päris huvitav filmilugu, mis põhineb pärislool. Lisaks sellele, et film meeldis oli mul hea meel selle üle, et paljud nö langenud staarid said üle pika aja päris filmis mängida. Noh väikesed osad, aga ikka oli meeldiv näha Val Kilmerit, Ray Liottat, Christopher Walkenit midagi tõsist tegemas. Isegi Vinnie Jones oli talutav. Peaosalist teinud Ray Stevenson oli ka väga sheff. Häiris tema ülepingutatud soeng. Naeruväärne oli pisut. Natuke rohkem häiris see iiri ila, mis filmi lõpu poole ehtima hakkas. See jälle ei väsi mind imestamast, miks mängivad maafia vanamehi ikka ja jälle Dannie Aiello ja Paul Sorvino...krt nad on seda juba 150 korda teinud umbes. Nad on head, aga väike vaheldus oleks abiks.

6.

Pühapäev, august 21, 2011

The Boat That Rocked (2009)


Olen sunnitud või noh meeldivalt sunnitud olnud vaatama ühte ultraromantilist filmi Love Actually umbes 9 korda, kuna mu naisele see kohutavalt meeldib ja seda näidati mingi aeg umbes iga 3 nädala tagant erinevates kanalites. Fenomenaalne film. Imal aga hea. Rokkivast laev oli kodanik Richard Curtise teine film lisaks mainitule. Imelik, et sellist meest pole sunnitud umbes 10 sellist lõbusat filmi tehtama. Tuleb hästi välja. Headel näitlejatel meeldib väga tema filmides osaleda. The Boat That Rocked oli ka hea film. Õnneks polnud gaas nii põhja vajutatud kui esimesel filmil. Hea oli. Love Actually-st oli kaasa võetud Bill Nighy, kes on viimasel ajal kujunenud üheks mu lemmik vanameheks. Tema viimase aja töögraafikut vaadates tuleb tõdeda, et peale minu on teda veel teised avastanud. Harry Potter, Kariibimere piraadid, Underword ja palju väiksemaid toredaid filme. Rockipiraatide filmi juurde tagasi tulles...film pakatas positiivsest energiast ja heast huumorist. Enamus tegelasi oli väga täpselt välja joonistatud. Erilise lõbuga tegi oma asja vastikut ministrit mänginud Kenneth Branagh oma abilise hr.Tussiga. Muusika oli filmi tegelik peaosaline. Midagi mõnusamat ei tohiks olla tööotsast sellistesse filmdesse muusikat valida. Loodetavasti ei jää see andeka stsenerist Curtise viimaseks oma tehtud asjaks.
7.

The Mechanic (2011)


Kui tubli nõukogude laps tahtis kosmonaudiks või bussijuhiks saada, siis iga kolmas ameerika juntsu tahab arvatavasti palgamõrvariks saada. Nii kuradima palju on selliseid filme. Eliitpalgamõrvar, kellele meeldib juhuslikult klassikaline vinüülplaadimuusika ja kes ehitab oma tugevate kätega klassikalisi autosid üles, satub jamasse. Algab, kestab ja lõppeb selline film samamoodselt. Palju mõtetut vägivalda ja palju läbi ülikulunud šablooni veetud sisujooni. Iga liigutus-plahvatus on vähemalt minut varem ette aimatud. Jason Stathami uskumatud seiklused viletsates ameerika actionfilmides ei taha kuidagi otsa lõppeda. Nii vahva oleks vahelduseks teda näha mõnes Jane Austini romaani jälgivas kostüümidraamas pisut jämedavõitu aga tarmukat tallimeest mängimas, kes peenel preilil korsetti lahti urgitseb. Filmi teine (väiksem) staar Jon Foster tundus kuidagi värskem kui täiesti siledaks kulunud Stathami mängitud kangelane.

3.

Laupäev, august 20, 2011

The Next Three Days (2010)


Ilus õhtu lõppeb ebatavalise hommikuga. Keskklassi koju saabub hommikusöögi keskpaigas politsei ja viib pereema vangi. Olevat mõrvanud ühe inimese. Tõendid on enam vähem head ja vangi ta läheb. Loomulikult ei jää Russell Crowe kauks jõude istuma. Kardetavalt süütu abikaasa ja ema on vaja vanglast välja saada. Päris korralik film. Sellist lihtsat ja kvaliteetset asja tuleb Hollywoodist liiga vähe. Russell Crowe on mõnusalt vanaks ja muhedaks saanud. Filmi miinuseks võiks olla see, et ruttu ununeb. Vaevalt nädal aega tagasi vaadatud asi, aga ega ma väga selgelt ei mäleta, kas naine ikka oli süüdi või mitte. Järelikult ei pidanud vajalikuks salvestada. Ega see hea märk pole põnevusfilmi puhul. Eks ta ikka üks liinitoodang ole. Suht vaadatava, aga ikkagi..
5.

Kolmapäev, august 17, 2011

Vanishing on 7th Street (2010)


Vool läheb ära. Tuled kustuvad. Kui jälle põlema lähevad, siis on enamus inimesi kadunud. Alles jäänud riided ja kingad. Käputäis inimesi on mingil peenel põhjusel alles jäänud. Algab küsimuste ja vastuste voor. Mis toimus, miks toimus...jne. Ei ole ju kõige rabavam sisututvustus. Ei olnud ka väga lootusandev film. Saatuseks odavmüük. Noh kui kuidagi komplimendiks kõlbaks, siis ütleks, et ootasin tunduvalt hullemat. Kohtati päris vaadatav. Näitlejad oli minujaoks suht uduselt teada. Väga püüdlikult ja segavalt ei üritanud näidelda. Kui siis ainult kohati. Väike vaikne ulme-õudusfilm. Midagi väga ebameeldivat pole.

5.

Reede, august 12, 2011

The Social Network (2010)


On kujunenud isiklikuks tavaks, et Oscaritel kõige võimsamalt niitnud filmi ma ei taha vaadata. Vaatan mitu kuud hiljem, siis kui sisemine vastumeelsus taevasse kiidetud asja vastu on lahtunud. Siis saab rahulikult keskenduda. Departed-id vaatasin vist lausa 2 aastat hiljem. Ja väga meeldis. Sotsiaalse võrgustikuga olid tunded eriti kahestunud. Facebooki loomine eriti lubav sisu ei tundunud. Sama huvitav oleks teada lugu mehest, kes hambaharja leiutas võis siis sellest kodanikust, kes taipas vetsupaberi rulli keerata. Aga samas David Fincher ei ole võimeline pettumust valmistama. Igav pole tema filme vaadates kunagi hakanud. Võtsin siis ja vaatsin ära. Ja igav mitte sugugi ei hakanud. Väga hea film. Lugu ei olnud tõesti metsikult huvitav. Viletsam lavastaja oleks teinud kindlasti paraja käki. Kuid Fincher oli teinud imet. Minujaoks tundmatu suurus Eisenbergi oli ka võimas. Ebameeldivalt meeldiv sitapea. Rikkaks vist teistmoodi ei saagi. Pead ära otsustama, kas sulle on tähtis sõbrad või auahned plaanid. Rikkad nolgid olid lahedad. Võib-olla, et liiga lahedad. Nii koomiliselt vastikuid inimesi oli kohe lahe vaadata. Sümpaatse lause ütles üks neist filmis: „Me ei saa talle midagi teha. Kõigile tunduks nagu ajaksime võimlas Karate Kid-i taga“. Siis veel see koht, kus Zuckerberg tütarlapsele õlut pakkus. Üritas lahe olla. Võimas koht. Naersin südamest. Hirmus elu võib Zuckerbergi oodata. Pole veel 30-ndki täis, kui juba oled biljonäär ja sinust elust on tehtud vinge Hollywoodi kassafilm. Kuhu edasi. Keskeakriis tuleb võimas. Motika ostmisest jääb väheks. Loodetavasti tulevased põlvkonnad, kes seda filmi vaatama satuvad mäletavad, mis asi see Facebook selline oli. Tundub, et (loodetavasti) sureb varsti maha. Kindlasti (kardetavasti) tuleb varsti turule mingi veelgi karmim sotsiaalne narkootikum.

8.

A Bridge Too Far (1977)


Tähterikas sõjafilm mehelt, keda traileristes kindlasti nimetatakse : „The man who made Gandhi“. Rüütlilt, kes sobis hästi jõuluvana mängima. Film tekitab alguses hämmingut ja paneb kerkima mõne kulmu. Tahaks kavalehelt kontrollida, kas see on ikka teine maailmasõda millest jutt käib . Ei ole tukslevaid vereklompe või ära lendavaid jäsemeid, mida Spielbergi kuulsas sõjafilmist mäletame. Meeleolu on pidulik. Lahingusse minnakse rõõmuga, ohvitserid lasevad kaasa pakkida kindlasti golfivarustuse ja õhtusöögi kuue ja viskavad kindlasti umbes 3 mõnusta briti nalja. Film räägib ühest untsu läinud opertastioonist, mida auahne kindral Montgomery tahtis kindral Pattonile nina alla hõõruda, et tõestada, kes on mees. Täpsemalt operatsioon Market Garden või siis veel täpsemalt maailma suurim langevarjuoperatsioon. 35 tuhat meest hüppas lennukist. Kõik, mis ma sellest lugenud olen ei meenutanud sekundikski seda, mis ekraanil toimus. Ekraanil oli kõik nii väärikas, ilus ja puhas. Lõpp oli muidugi sama, mis ajaloos – liitlased said parajalt kõrvetada. Tahtsid liiga suurt tükki korraga alla neelata. Isegi sakslased olid väärikad ja viisakad. Üldse mitte nii julmad natsid kui tavalistes filmides. Ainuke asi, mis enamust sõjafilmi meenutas oli fakt, et tankist välja jooksev sakslane röögib kuidagi teise tooniga kui mõni teine rahvas. Kuidagi kiledamalt. Näitejate ansambel meenutas korvpalli unistuste meeskonda mingilt olümpialt. Sõjafilmid mõjuvad staaridele millegipärast magnetina. Selles siis olid tähtsamad ohvitserid Antony Hopkins, Sean Connory, Robert Redford, Gene Hackman ja palju teisi. Sellised staare täis sõjafilmid on toredad jube selle poolest, et nad kestavad umbes 2 nädalat. Kõik kuulsad lõustad peavad oma sutsaka vääriliselt ära saama teha. Hopkinsi sutsakas oli kõige mõnusam. No eks ta ole sellest kambast kõige parem näitleja ka. Film kestis ja kestis. Lahingumöllu oli meeldivalt mõõdukalt. Enamus ajast näitlejad näitlesid. Lugesid mõnusaid dialooge ette. Päris meeldiv filmielamus oli. Võib võrrelda vana kalli ja tolmuse veinipudeli äralahendamisega päikseloojangulisel õhtul. Peaks vist ennast kokku võtma ja Gandhi ära vaatama

9.

Teisipäev, august 09, 2011

True Grit (2010)


Tüdruk tahab isa surma eest tasuda. Leiab mehe ja teine tuleb ise juurde. Ajavad taga ja saavad kätte. Kogu lugu. Kuidas ennast täpselt väljendada? Üks „järjekordne vendade Coenid film“. Vaatasin, meeldis...aga vaimustust ei tekkinud. Sama tunne vist on tabanud viimast kümmet Coenide filmi järgselt. Pisut vist üle keskmise Coenid film. Kindlasti Fargo ja Lebowski mõjusid rohkem. Kõik oli pisut umbne. Osatäitjad olid liiga täpselt valitud. Lugu mille ümber film keerles jättis pisut igava mulje. Aga tehtud oli hästi. Ajas ei vanane. Viisakas roadmovie. Näitlejatest meeldis enim Josh Brolin. Bridges vana ja kähiseva karvase joodikuna ei tekitanud eriti värskeid elamusi. Olen nagu ennegi seda osa mängimas näinud. Damon on lihtsalt pisut ära tüüdanud. Üritas seekord ka liiga palju. Üldse tundus film liigse üritamisena. Kohe pidid vägisi nautima iga stseeni ja dialoogi. Filmi lõpuks tekkis väsimus.

6.

Laupäev, august 06, 2011

The Way Back (2010)


Hulludest inimestest. Stalini hakklihamasin oli ikka üle mõistuse julm ja tõhus. Selle süsteemi võitmine nõudis täiesti ebanormaalset tahtejõudu. Esiteks on sind täiesti süüdimatult kodust kaasa võetud. Täiesti süüdimatult uskumatult pikaks ajaks täiesti hullumeelsetesse tingimustesse vangilaagritesse saadetud. Kõik see vaimne vägistamine ja füüsiline vintsutus peaks inimest piisavalt töötlema, et tal enam vaimujõudu pole põgenemiseks. Et asi veel hullem oleks, siis Siberist põgenemine pole ju naljaasi. Tuhanded ülimalt ebasõbralikud kilomeetrid lahutavad sind vabadusest. Surm valitseb igal sammul ja igal moel. Sured nälga või siis lastakse tabamisel maha. Film räägib ühest vähesest õnnestunud katsest. Grupp hulle kõndis läbi Venemaa Mongooliasse. Seal avastati, et Mongoolia on vahepeal kommunistlikuks riigiks saanud. Edasi läbi Gobi kõrbe Tiibetisse. Ja edasi Indiasse. Loomulikult enamus kohale ei jõudnud. Mõni jõudis . Kui see poleks päriseluliste sündmuste põhjal kirjutatud, siis ei usuks eriti. Loen praegu ühtesid memuaare just Gulagi vangilaagrist. Väga film meeleolus mööda ei pane. Tegelikult ei pane üldse mööda. Võibolla on isegi näitab vangipõlve liiga leebelt. See tuleb kasuks. Tavaliselt filmid kipuvad vinti üle keerima. Toppima sisse nõmedaid stampe inimhinge ilust, vaprusest ja vennalikkusest. TWB-i vanglaosa on suht õnnestunud. See pole ka filmi põhi tegevuspaik. Film on üks pikk rännak. Nälg, janu ja surm. Pole midagi öelda. Film on hästi õnnestunud. Peter Weir on ennegi korduvalt hästi õnnestunud. Selline eepika sõber. Nimekirja scrollides leiab sealt palju filme, mida olen näinud ja mis on meeldinud ja mida pole taibanud tema tehtuks pidada. Näitlejatest oli kõige huvitavam Colin Farrell. Minu lemmik näitlejate hulka just ei kuulu, aga teine nähtud järjest nähtud hea osa temalt. Crazy Heartis tegi ka super sutsaka. Teda peaosas omavad filmid ei ole nii hästi muljet avaldada suutnud.

7.