reede, august 12, 2011

A Bridge Too Far (1977)


Tähterikas sõjafilm mehelt, keda traileristes kindlasti nimetatakse : „The man who made Gandhi“. Rüütlilt, kes sobis hästi jõuluvana mängima. Film tekitab alguses hämmingut ja paneb kerkima mõne kulmu. Tahaks kavalehelt kontrollida, kas see on ikka teine maailmasõda millest jutt käib . Ei ole tukslevaid vereklompe või ära lendavaid jäsemeid, mida Spielbergi kuulsas sõjafilmist mäletame. Meeleolu on pidulik. Lahingusse minnakse rõõmuga, ohvitserid lasevad kaasa pakkida kindlasti golfivarustuse ja õhtusöögi kuue ja viskavad kindlasti umbes 3 mõnusta briti nalja. Film räägib ühest untsu läinud opertastioonist, mida auahne kindral Montgomery tahtis kindral Pattonile nina alla hõõruda, et tõestada, kes on mees. Täpsemalt operatsioon Market Garden või siis veel täpsemalt maailma suurim langevarjuoperatsioon. 35 tuhat meest hüppas lennukist. Kõik, mis ma sellest lugenud olen ei meenutanud sekundikski seda, mis ekraanil toimus. Ekraanil oli kõik nii väärikas, ilus ja puhas. Lõpp oli muidugi sama, mis ajaloos – liitlased said parajalt kõrvetada. Tahtsid liiga suurt tükki korraga alla neelata. Isegi sakslased olid väärikad ja viisakad. Üldse mitte nii julmad natsid kui tavalistes filmides. Ainuke asi, mis enamust sõjafilmi meenutas oli fakt, et tankist välja jooksev sakslane röögib kuidagi teise tooniga kui mõni teine rahvas. Kuidagi kiledamalt. Näitejate ansambel meenutas korvpalli unistuste meeskonda mingilt olümpialt. Sõjafilmid mõjuvad staaridele millegipärast magnetina. Selles siis olid tähtsamad ohvitserid Antony Hopkins, Sean Connory, Robert Redford, Gene Hackman ja palju teisi. Sellised staare täis sõjafilmid on toredad jube selle poolest, et nad kestavad umbes 2 nädalat. Kõik kuulsad lõustad peavad oma sutsaka vääriliselt ära saama teha. Hopkinsi sutsakas oli kõige mõnusam. No eks ta ole sellest kambast kõige parem näitleja ka. Film kestis ja kestis. Lahingumöllu oli meeldivalt mõõdukalt. Enamus ajast näitlejad näitlesid. Lugesid mõnusaid dialooge ette. Päris meeldiv filmielamus oli. Võib võrrelda vana kalli ja tolmuse veinipudeli äralahendamisega päikseloojangulisel õhtul. Peaks vist ennast kokku võtma ja Gandhi ära vaatama

9.

Kommentaare ei ole: