Tänapäeva demokraatiasõjad teevad minu üha enam nõutuks. Demokraatia on tore asi. Projektipõhistele sõjajumalatele sobib ideaalselt nö loosungiks staabisoojaku seinale. Reaalselt näeb see demokraatiasõdimine armetu ja ajuvaba välja. Lähed trambid üle kohaliku vaese agraaramoslemi põllu, lööd ukse maha ja ütled võltsilt tere ja küsid kus pahad on. Vahel saab mõni sõber haavata, vahest lendab mõni teine sõber tuhandeks lihatükiks. Kui nutirakett tapab kogemata kellegi ema või lapse, siis palud viisakalt sõjaväebaasist läbi astuda ja võtta sulle leinaks ettenähtud rulli raha pisarate pühkimiseks. Baasi jõudes teeb rühmaülem väikse briifingu, kus saab kiita ja laita. A la..sina Jesper lajatasid selle käsigranaadiga osavalt. Pats pats käib ülema küsi õlal ära. Õhtuks mängid natuke arvutisõda ja vaatad toonuse tõstmiseks pisut pornot. Kord kuus saavad tublimad lendava hobuse kujulised plekkplönnid frentsinurka ehtima. Kuna enamus uhkes kõrbevarustuses häid sõjardeid on 18-21 aastaseid, siis võib sõda Afganistanis pidada lapsepõlve lõpupeatükiks. Selliseks küpsuseksamiks. Hiljuti kärgatas skandaal ühe inglase kirjutatud raamatu ümber, mis võttis liiga avameelselt käsitleda, seda lootusetud taplust. Kära oli tõesti vihane. Minister, president...kes vähegi suutis püüdis ebasiiralt vehkida headest tavadest kuni hukkunute lähedaste privaatsusega. Väga väheveenvad olid need argumendid. Siin kirjutajale ja toreda Taani dokumentaalfilmi vaatajale jäänud mulje kiskus ikka sinna suunas, et kui selle sõja karjuvat lootusetust nähes leidub üha vähem noori, kes läheb sinna demokraatia sõna huultel suurt seiklust otsima või pereisasid, kel just see paarsada tuhat majakarbi viimistlusest puudu.
7.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar