Kuna eelmisel kuul kinos käies jäi peale minu sõna ja vedasin oma armsa naise kinno vaatama, kuidas Liam Neeson hunte rapib, siis aumehena tuli vaadata ka naise valitud film ära. Natuke hirmus oli hakata vaatama sellist nunnufilmi, kus Matt Damon ostab loomaaia ja arvatavasti armub Scarlett Johanssoni. Sellised filmid on tavaliselt ära rikutud imala viiulimuusika ja etteaimatavate sisukäikudega. Võimatu vaatamine. Õnneks oli loomaaia ostmise lugu hoopis parem kui keskmine ameerika toodang. Esiteks hämmastas mind meeldivalt peategelaste ülimeeldiv nimi. Mul on suur au ja võimalus enda nooremale pojale panna sama nimi, mida Matt Damon kandis. Filmist siis ka..paar sõna. Lesestunud üksiisa otsib uut kodu, et alustada puhtalt lehelt. Leiab toreda maja, aga väikese lisatakistusena asub maja aias korralik loomaaed. Mis teha..mees oli oma pisitütre majajahile kaasa võtnud...kuidas sa ütled tüdrukutirtsule, et sry loomaaeda ei osta. Edasi läheb juba nagu tavaliselt. Tavaline meeldivast meeldivamaks tehtud melodraama. Lõpuks hakkas siiski ajudele need üllatust täis naeratused hammaste paljastamisega, mida vaesed näitlejad iga jumala stseenis pidid vähemalt korra tegema. Natuke ümar oli kogu film. Minujaoks liiga elukaugelt magus. Keegi oleks võinud vähemalt mõne põlve marraskile kukkuda. No, mis teha...samas oli hea vahest ka mõni film, kus puudub igasugune konflikt. Äkki muutub vaataja ka paremaks inimeseks ja suudab lolli näoga naeratada paar päeva pärast.
6.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar