Lapsepõlv oleks olnud hoopis vaesem ilma selle filmita. Need purunevad käed ja kargelt tõsine robotite otsimine jätsid koolieelikust minusse kustumatu jälje. Täpselt muidugi ei mäleta, aga õudne võis see film mulle tunduda küll. Samasse eluetappi jäänud Galaktika seriaal oli selle filmi kõrval tore laseritega meelelahutus. Tõsised kivinäod laevapardal ja loomulikult pildil olev filmi keemispunkt mõjusid nõukogude lapsele kainestavalt. Õnneks ma ei mäleta, kui kaua ma võõraid ja tuttavaid onusid kahtlustavalt robotiteks mõtlesin. Vist polegi seda filmi pärast õrna noorukiiga näinud. Nüüd kibestunud keskealisena seda vaadata oli üllatavalt meeldiv. Film oli meeldivalt lihtne. Missioon, minategelasest kangelane ja Tallinnfilmi töötajate poolt loodud suht okei kosmoselaev. Igasuguste kosmosemasinate loomiseks nõukogudemaal tehnikat eriti võtta polnud. Liiga palju oli vast lihtsalt "ping" tegevaid seadeldisi. Vanemast peast väärib ära märkimist filmi algus, millest eriti midagi meeles polnud. Mõnus ameerikalik algus. Mägedes roniv Pirx saab ettepaneku juhtida roboteid testivat kosmoselendu. Meenus kohe mäeküljel rippuv Tom Cruise mingis Võimatu missiooni osas. Kurat teab kust välja aetud Ford Mustang ja paar osavat filmilõiku mingis rahvusvahelises lennujaamas. Meeskonnaliikmed olid hästi valitud. Kõik olid parajad kivinäod ja võisid varjata robotile omaseid juhtmeid ja lambikesi. Üks neist puha eestlane isegi. IMDB-ist selgus, et too kaasmaalane mängis Mõmmi ja Aabitsas mingit hundikutsikat. Ja nagu selgus ühest Postimehe artiklist võitis see Poola-Eesti ulmefilm Trieste filmifestivalil Kuldse Asteroidi nimelise preemia. Ridley Scotti Tulnukas pidi leppima hõbedasega. Tegemist on kindlasti filmiga, mida vaatan hea meelega ka 30 aasta pärast...kui vanajumal niipalju aastaid annab.
7.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar