Laupäev, november 12, 2011

The White Ribbon (2009)



Tutvus Michael Haneke filmidega algas halvasti. Viisin nooruspõlves hoolimatusest tütarlapse Funny Games-i vaatam. Fiasko. Date lahkus pärast 5 minutit kinost...nuttes. Kunagi hiljem vaatasin filmi lõpuni. No ei jätnud kõige paremat muljet. Mingi Austria veidrus. Valge pael jäi kohe reklaamist silma. Minu kadunud vanaema oli umbes sama aja laps kui filmi tegevustik. Pinnisin temalt pidevalt välja lugusid tema lapsepõlvest. Jättis sellise meeldiva mulje. Kardetavasti oli tolleaegne elu sama mustvalge nii Tsaari-Eestis ja Keiserlikul Saksamaal. Vanaema ei tahtnud hakata last reaalsusega muserdama. Film oli väga ilus. Vaikne ja külm. Väga mitte filmilik. Meenutas pigem raamatut või mustvalget fotot. Kartsin, et tuleb üks ilge kuntsiline manifest, aga oli hoopis tore realistlik ja samas mitte liiga jäle.
Inimesed ongi tegelikult sellised. Praegusel ajal isegi jäledamad, kuna nad on paremini teesklema õppinud.

8.

Kommentaare ei ole: