Esmaspäev, aprill 02, 2012

Viini postmark (1968)


Moraalsel allakäigutrepil kõndiv endine rindemees otsustab tõmmata liivale joone ja veab sõbraga margiploki peale kihla, et enam ei valeta. Kuradi raskeks läks elu , aga hing läks iga minutiga puhtamaks. Nõukogude eluolu silmas pidades on kogu jant küll naeruväärne, aga puhtalt filmivaatajana väga mõjus. Väga hästi õnnestunud.
Film, mida lapsena ei suutnud vaadata. Igav ja arusaamatu. Polnud vist teemad, mille vastu noorukid väga huvi tunneksid. Nüüd vaatasin ja mõistsin täielikult. Võibolla ongi hea, et nüüd esimest korda nägin. Mulje oli suht rabav. Ega palja paremaid Eesti filme ei teagi. Põhiline, et filmil oli raju tempo. Eesti filmid tavaliselt sellega silma ei paista. Pigem vastupidi. Noh paar erandit ikka leiaks kui otsiks. Sisu oli mõnusalt lihtne. Meenutas mõnda Hollywoodi lihtkomöödiat. Moraal oli etteaimatav, aga filmiga sobis. Juba filmi algustiitrid olid võimsad. Järvet oli väga hea. Korralikud kõrvalosad. Ja siis veel see surematu tootmisnõupidamine oma seltsimees Taskuga.

8.

1 kommentaar:

GuidoMukk ütles ...

väga hea film. Ei jäta kunagi vahele kui ta jälle tuleb