Kummaline tunne olla pettunud ja vaimustunud samaaegselt. Vaimustava poole pealt oli see kindlasti selle aasta üks lahedamaid filme. Pettumus seisneb selles, et see peen ja põnev ajukepp läks selles tüütuks muutuvas actionis pooleldi kaduma. Mida rohkem lõpu poole liiguti, seda ähmasemalt ma alguse detaile mäletasin. Automaaditärin tuimestas minu kulunud aju une piirini. Üllas idee teha meeletult keerulist ja mõtlema sundivat filmi päädis tüütu häppiendliku kespärase actionfilmiga. Viimase tunni keskpaigaks oli igasugune värske huvi ja vaimustus kadunud. Ootasin kannatlikult kuna see ükskord ära lõppeb. Okei tunnistan pöörleva hotelli kohad olid head ja vaimukad, kuid plahvatavad roomikutega Hummerid olid magedad. Pean kirjutama, et C.Nolani väiksemad ja süngemad filmid meeldivad mulle rohkem kui hilisem looming. Samas jälle vaimustusest rääkides, siis oli selline lahe rahmeldamine unest unne. Cillian Murphy oli lahe. Di Caprio on minu jaoks kulunud ja igav. Ei suuda temas enam uut ja üllatavat leida. Teeb oma asja sama hästi kui tavaliselt, aga mitte grammigi paremini. Igav tüüp.
7.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar