Koomiksitest ma väga pole lugu pidanud. Olimar Kallase 3 lugu välja arvatud. Tavaliselt on need lapsikud. Suured inimesed, kes koomiksite esmanumbreid koguvad on minu arvestuste kohtaselt veidrikud. Samas koomiksitest tehtud liikuvad pildid on mulle sümpaatsed. Tavaliselt võtab Hollywood klassikalise koomiksi tõsiselt ette. Palkab suured ässad ja teeb mitu mitu head järge. Täpselt sellised filmid tulevad, mida Hollywoodist ootaks. Vähese sisuga aga kergesti vaadatavad. Saab ennast filmi vaadates lihtsalt ja hästi tunda.
Iron Man-i saaga kuulub koomiksifilmid paremasse poolde. Äktsionit on palju, näitlejad on lahedad. Kummaline oli see, et esimesest osast ma ei mäletanud mitte midagi. Oli tulnud ja läinud. Vaatasin nagu uut lugu. Eriti selline amneesia ei häirinud. Kujutan ette, et oli umbes samasugune film kui esimene. Tehti palju pauku ja kostüüm läks Downey sabasuguse kolksuga selga. Ajutegevusele latti väga kõrgele ei pandud. Filmi lõppedes jäi kummitama tunne, et midagi jäi nagu puudu. Üks võimas madin oleks võinud veel olla. Jättis keskpärase rahmeldamise mulje. Rourke oli üllatavalt hea. Äkki julgen maadleja filmi nüüd ka ära vaadata.
5.
3 kommentaari:
A kui palju koomikseid sa oled vaadanud... neid millest sa lugu ei ole pidanud? Inglise keeles on nende nimi ju "graafiline novell", mis annab edasi nende mõtte – raamat mis on pildi kujul. See oleks nagu väide, et "üldiselt mulle filmid ei meeldi" kui oled ühte kehva filmi näinud. Ma soovitaks küll, et proovi veel :)
Tunnistan ausalt. Väga palju ei ole jah. Pean just silmas neid lihtsaid "Ämblikmees-Raudmees-veel mingi mees" koomikseid. Kindlasti on midagi sügavat ka valmis joonistatud. Eks ma proovin veel:)
Võin sulle oma Transmeti laenata kui ta kunagi mul koju jõuab. (http://en.wikipedia.org/wiki/Transmetropolitan)
Postita kommentaar