Kolmapäev, veebruar 02, 2011

Chinatown (1974)


Film ei ole tegelikult mustvalge. Pilt lihtsalt meeldis. Eredavärviline, aga tõsine lugu nuhk Jacki paarist pingelisest päevast. Kui lugu lauale laotada, siis ei olegi eriti põnev. Põnevaks teeb see kuidas Polanski seda jutustab. Pidevalt tõusev pinge. Külm surmaoht läheneb iga minutiga. Peategelane aga säilitab mõnusalt rahu kuni lõpuni välja. Jack Nicholson oli tippvormis. Aasta hiljem tuli lend üle käopesa. Hilisem Nicholson on mulle natuke ebameeldiv. Seitsmekümnendate Nicholson on täpselt paras. Ei ole liiga aeglane jutt, ega ole juuksed veel liiga rasvaselt kukla suunas kammitud. Jõuline väike mees. Hea, et protsendi pruut Ali MacGraw Steve McQueeni juurde plehku pani ja Faye Dunaway rolli valiti. MacGraw on küll väga ilus naine, aga Dunaway sobib lihtsalt rolli ideaalselt. Pole liiga ilus, pole liiga noor aga väga salapärane. Film üldiselt meenutas mulle väga Variautorit. Kuigi kahe filmi vahel on üle 25 aasta vahet on pinge sama. Mustad pilved kogunemas üha raskemini olukorda kontrolliva peategelase pea kohale. Sarnaselt Variautorile on Polanski õnneliku lõpu õnnetuks muutnud. Õnnelik lõpp sellisele mehele hästi ei istu, kelle eluloos Charles Mansoni nimeline tragöödia figureerib. Lahe detailne osa on filmis Polanskil endal. Väike vastik hamster, kes Jacki nina ära veristab. Mille tulemusena Nicholson peab oma näitleja annet läbi jõulise plaastri tõestama. Saab hakkama.
Postituse jaoks infot kogudes leidsin üllatusega, et Chinatownile on ka järg tehtud. Polanski asemel lavastas Nicholson ise. Peab vaatama.

9.

1 kommentaar:

Colorado ütles ...

kurat, see nina plaaster on vist parim aksessuaar, mida iial nähtud.