Pathology (2008)

Filmi vaadates kippus vägisi peale küsimus, et mis kurat see siis nüüd on. Lahkamisruumides toimuvast võiks ikka midagi paremat välja pigistada. Mõtetu verine soga nooremale koolieale. Oleks võinud oma digiboxil midagi muud käskinud lindistada. Kummaline, et ma selle lõpuni vaatasin. Kui just mingit veriste torsode ja surnud inimeste järele nõrkust ei tunta, siis vaadata soojalt mittesoovitav.

2.

Knight and Day (2010)

Paberil tundub selilne liiga kindpeale mindud film. Tom Cruis+Cameron Diaz+action+komöödia.Paljud koomilised plahvatused ja muhedad surmad. Tom Cruise lamedad naljaread ja ülivalged hambad. Cameron Diaz-e hambad enam nii valged polnud. Ei näinud eriti naljakas ja värske välja. Tom Cruise on nagu Nato toidupakk. Ta kõlbab ka 10 aasta pärast süüda.Cruise-l tundub olema sellist pidev projektijuhi kava. Näiteks : üritus midagi "sügavat" teha ja saksa ohvitserid mängida kukkus pisut läbi ja nüüd teeme sellise kindlapeale põnevuskomöödia. Kui paberid kõrvale panna, siis ootused filmile olid madalad. Film ise nii hull ei olnud. See lõdvalt plahvatav ja karglev film isegi mingis mõõtmes töötas. Tore ajuvaba meelelahutus. Naljad ei laskunud ka nii madalale kui ameerika komöödiates kombeks. Selline turvaline ja korrektne film. Sobib reede õhtul väsinud ajule. Eriti meeldis 3 sekundiline kohta, kus rekkamees Scorpionsi kuulas.

5.

Diary of the Dead (2007)

Kindla ajavahemiku järel on alati tervislik vaadata üks korralik zombie film. Romero omad on tavaliselt enam-vähem korralikud. Vahest ka suurepärased. See oli selline keskpärane. Zombied peavad lahedad olema ja nende surm peab olema effektselt üles võetud. Seekord tundus olevat rahaga tuugam. Eelarve väiksus paistis igal sammul silma. Zombiesid oli makeup-i ruumist vähe välja lastud ja suri neid ka suhteliselt minimaalselt. Polegi nii minimalistliku zombie filmi nägema juhtunud. Kokkuvõttes tuli see isegi kasuks. Hea õudusfilmi tegija peab olema omapärane inimene. Nii lolli ja naiivset meedia filosoofiat pole ammu näinud. Võibolla ei pea sellistel filmidel sisu eriti peen olema. Lemmik surm oli hapet pähe saanud neegerzombie kurb lõpp.

5.

Inception (2010)

Kummaline tunne olla pettunud ja vaimustunud samaaegselt. Vaimustava poole pealt oli see kindlasti selle aasta üks lahedamaid filme. Pettumus seisneb selles, et see peen ja põnev ajukepp läks selles tüütuks muutuvas actionis pooleldi kaduma. Mida rohkem lõpu poole liiguti, seda ähmasemalt ma alguse detaile mäletasin. Automaaditärin tuimestas minu kulunud aju une piirini. Üllas idee teha meeletult keerulist ja mõtlema sundivat filmi päädis tüütu häppiendliku kespärase actionfilmiga. Viimase tunni keskpaigaks oli igasugune värske huvi ja vaimustus kadunud. Ootasin kannatlikult kuna see ükskord ära lõppeb. Okei tunnistan pöörleva hotelli kohad olid head ja vaimukad, kuid plahvatavad roomikutega Hummerid olid magedad. Pean kirjutama, et C.Nolani väiksemad ja süngemad filmid meeldivad mulle rohkem kui hilisem looming. Samas jälle vaimustusest rääkides, siis oli selline lahe rahmeldamine unest unne. Cillian Murphy oli lahe. Di Caprio on minu jaoks kulunud ja igav. Ei suuda temas enam uut ja üllatavat leida. Teeb oma asja sama hästi kui tavaliselt, aga mitte grammigi paremini. Igav tüüp.

7.

Gosford Park (2001)

Hea vana inglismaa elab viimaseid häid aastaid. Tavaline meeldiv nädalalõpp "maamajas". Üleval lõõgastuvad tiitlid ja all nühib armee teenreid ja toatüdrukuid tööd teha. Loomulikult lõhestab sellist idülli salapärane mõrv. Ja loomulikult saabub kohale detektiiv. Kui arvestades, et mul nõrkus Agathe Christi vastu, siis karta on, et halba sõna siit ei tule. Tuntud režissöör oli suutnud palgata briti näitlejatest enamuse. Dream Teamide puhul on selline probleem, et väga paljud peavad enamus mängu varumeeste pingil istuma ja oma 5 minutit ootama. Selliste filmidega on sama jama. Liiga palju andekaid inimesi hakkab üksteist segama. Altman oli sellest kuidagi sujuvalt pääsenud. Käsikiri oli nii hea, et kõiks said hea sutsu teha. Häiris koomik Stephen Fry detektiivi osa. Liiga kunstipärane ja naljakas. Ei sobinud kohe üldse. Sellest polnud üldse lugu, et avastasin poole filmi pealt, et olen näinud kunagi ammu.

8.

Iron Man 2 (2010)

Koomiksitest ma väga pole lugu pidanud. Olimar Kallase 3 lugu välja arvatud. Tavaliselt on need lapsikud. Suured inimesed, kes koomiksite esmanumbreid koguvad on minu arvestuste kohtaselt veidrikud. Samas koomiksitest tehtud liikuvad pildid on mulle sümpaatsed. Tavaliselt võtab Hollywood klassikalise koomiksi tõsiselt ette. Palkab suured ässad ja teeb mitu mitu head järge. Täpselt sellised filmid tulevad, mida Hollywoodist ootaks. Vähese sisuga aga kergesti vaadatavad. Saab ennast filmi vaadates lihtsalt ja hästi tunda.

Iron Man-i saaga kuulub koomiksifilmid paremasse poolde. Äktsionit on palju, näitlejad on lahedad. Kummaline oli see, et esimesest osast ma ei mäletanud mitte midagi. Oli tulnud ja läinud. Vaatasin nagu uut lugu. Eriti selline amneesia ei häirinud. Kujutan ette, et oli umbes samasugune film kui esimene. Tehti palju pauku ja kostüüm läks Downey sabasuguse kolksuga selga. Ajutegevusele latti väga kõrgele ei pandud. Filmi lõppedes jäi kummitama tunne, et midagi jäi nagu puudu. Üks võimas madin oleks võinud veel olla. Jättis keskpärase rahmeldamise mulje. Rourke oli üllatavalt hea. Äkki julgen maadleja filmi nüüd ka ära vaadata.

5.

Red Planet (2000)

Kunagi jäi see film ära kui ma kinno jõudsin. Kes oleks osanud arvata, et pean selle vaatamist 10 aastat ootama. Nüüd sai võlg tasutud. Film ise selline ulmekas. Kamp astronaute suundub marsile, kuhu inimkond kolida kavatseb. Maa on juba ebainimlikult ära saastatud. See kamp pidi uurima seal mingit jama. Pole eriti oluline mida täpselt. Filmi algusest oli juba aru saada, et ellu jäävad vähesed. Täpsemalt Val Kilmer ja Matrixi filmist tuntuks saanud ilus tsikk. Kuna teised juba aimasid oma lühikesi osi, siis väga nad ei pingutanud. Tegid oma sutsu ära ja surid. Film oligi selline vähenõudlik ajutegevusele. Millegipärast mulle väga meeldivad halvad ulmekad. Näiteks Battlefield Earth. Punane planeet nii raju polnud. Natuke selline igav soigumine. Teatud elamuse ikka sain. Lahe absurdne sisu, ebaloogiliselt kummalised tulevikuseadmed ja lapsikult üllatavad vastused lollidele küsimustele.

5.

Goal! (2005)

Olen mingil määral spordisõber. Jalgpall ei ole mulle üldsegi vastik. Inglise liiga on päris seksikas koht. Newcastle United on väga sümpaatne sats. Kõigest eelloetletust tehtud film peaks ju olema selline lollikindel värk. Tehke ära ja mulle meeldib. Film oli meeldivast valgusaastate kaugusel. Selline sitt Karate Kid-i ja poola pesuvahendi reklaami vahepealne. Vaheldumisi mängisid Oasise lood ja nilbe viiul. Dialoogid oli kirjutanud amööb. Valus oli vaadata vastikut filmi huvitaval teemal. Järjed jäävad minul vaatamata.

2.

The Expendables (2010)

Tore, et vanad ja väsinud mehed said kokku ja mürasid. Willis, Arnold ja Rourke oleks võinud ka liibuvad mustad särgid selga tõmmata ja natuke ringi joosta tuli ja külmrelvadega täristades. Oleks veel jaburam olnud. Jason Statham oli kõige noorem ja tüütuim. Oleks võinud nii tähtsat osa keegi teine mängida. Stathami parim enne on sellest karjast kõige vähem aega ületanud. Vist sellepärast ei meeldinud. Steroidmehed olid kõige lahedamad. Lundgren eriti. Tema etteastet võib isegi näitlemiseks nimetada.
Elu roll lausa vist. Teised tegi niisama kino. Jet Li nägi vana välja. Lõhkeainete tarnija tegi hea käibe. Tore film. Teist korda ei viitsiks vaadata.

5.

Night on Earth (1991)

Vanu asju on imelik üle vaadata. Kunagi "lapsena" nägin seda. Meeldis kohutavalt. Naersin umbes 70 korda. Nüüd varajases keskeas vaatasin Jarmushi "Kohvi ja sigarette" ja üldse ei meeldinud. Tundus kohutavalt igav ja mõtetu vaimne gümnastika. Sellepärast pisut pelgasin, et äkki ma olen nii muutunud ja kunstist võõrdunud. Kartsin, et äkki enam ei meeldi. Kuid õnneks polnud asi nii hull. Lapsikult ja hullumeelselt küll Roberto Begnini ropule jutule kaasa ei naernud, aga filmi vaatasin mõnuga. Naersin vist hoopis teiste kohtade peal. Kummaline oli ka see, et igast lõigust oli jäänud meeldi umbes 10 sekundit, aga ülejäänud oli ununenud. Winona Ryderiga esimese sketši olin täielikult unustanud. Vaatan 20 aasta pärast uuesti.

7.

Eclipse (2010)

Tahtsin juba õhata, et see tüütuks muutnud lugu sai vist nüüd läbi. Kahjuks kaugeltki mitte. Juba tehakse kahte uut järge. Ei tahagi, mitte ette kujutada kui tüütud need võivad tulla. See kolmas osa oli tõesti tüütu. Lõputult venivad mõtetud dialoogid. 15 minutilist filmi eeldanud sisu jne. Natuke meenutas Sõrmuste isanda lugu, kus võimsale esimesele osale järgnesid aina lahjemaks muutuvad järjed. Mida osa edas, seda vähem sündmusi ja rohkem paatosest kubisevaid kõnesid. Samas peab muidugi tasandama reaktsiooni. Sõrmuste isand ja Twilight on täiesti erinevate liigade meeskonnad. Üldistan räigelt loomulikult. Kõik oli lahjam kui esimeses kahes osas. Eelarve tundus väiksem. Näitlejad mängisid laisemalt. Ühesõnaga film ei vääri nii palju sõnud. Suht jube jamps.

2.

Dolores Claiborne (1995)

Alguses tundus kahtlane. Stephan Kingi lugu. Hullumeelne jõuline naine ja Kathy Bates. Tundus, et üritatakse Misery eduga uuesti niita. Mida edasi film läks seda paremaks läks. Ma eriline Kingi hull ei ole, aga see lugu oli hea. Reaalne lugu. Võiks isegi öelda, et läks natuke hinge. Istusin ja vaatasin vaikides ära. Andsin Kathy Bates-i suht kiiresti andeks. Hästi mängis. Väga hea oli ka Plummeri tehtud vananeva maakonna politseiässa lugu. Lugu ennast ei hakkaks kirjeldama. Liiga keeruline ja sügav. Mingi jama on nende saare peal toimuvate lugudega. Kui filmi jooksul peavad tegelased niiskel merele praamiga mõtlikult sõitma, siis annab see kuidagi juurde. Võtkem näiteks hiljutine Ghost Writer. Saarele minek ja tulek olid olulised. Lõid mingi kurjakuulutava meeleolu. Näitlejad pingutasid väga. Naised olid meikimata...mehed higised ja usutavad. Tundus, et mingi oscari nominatsioon tuleb raudselt ära. Vaatasin järgi. Ei tulnud kahjuks. Kui oleks tulnud, siis oleks poleks midagi kurta olnud.

7.

Jahid merel (1955)

ETV2 on lahe kanal. Mitte mingi muu nipiga poleks ma seda filmi näinud. Oleks kogemuse võrra vaesem. Enne filmi tuli selline sissejuhatus, kus elusolevad vanurid rääkisid, kuidas see film sündis. Tunda oli sellist varjatud põlgust ja häbi, et sai kunagi sellist jama tehtud. Olime noored jne. Lavastajaks oli mingi Jegorov, kes Moskvast saadeti...et väikese liiduvabariigi kinotööstusele jalad alla saaks. Enne oli tüüp sama teinud Kasahhi NSV-s ja edasi läks ei tea kuhu. Pildi pealt nägi äss välja. Selline mantlis tüse äss. Igal pildil suits suus. Selline kätega vehkija mees. Merele ise ei tulnud. Kartis merd. Kaldalt karjus, et tehke kurjem nägu vms. Ootasin ikka mingit jubedust. Üllataval kombel oli film lahe. Selline lihtne paatidega ringiajamise film. Ilma liigse kunsti piinamiseta. Lisaks oli lisatud üks ülimalt kohmakas põnevusliin. Üks toredatest purjetamissemudest on lääne spioon, kes pidi tegema midagi kurja. Mida kuradit need pahad teha tahtsid jäi mulle täiesti arusaamatuks. Midagi pusisid. Rääkisid mingist saarest ja selle tähtsusest. See selleks. Õhustik oli vahva. Sellene utoopiline ühiskonnamudel, kus kõik olid õnnest rõõsad ja elu koosnes ainult purjetamisest. Sport sport sport. Lisaks üllale spordile ja deemonlikule spioonile oli filmi peaosalised veel tubakatooted. Suitsu tõmmati ära mitu blokki. Iga vestlus algas sellega, et üks mees pakkus teisele suitsule tuld. Peakangelane esitas oma südamedaamile õhtuhämaruses omatehtud luuletuse, mis lõppes kuidagi sedasi "Siis pole karta miskit kui tubak taskus". Spiooni õnge langenud purjeäss naasis viimases kaadris oma jahtklubi kollektiivi hulka küsimusega "Poisid, kas kellegil suitsu on?" Sittagi talle keegi pakkus. Sisistati ainult, et raisk müüsid kodumaa maha.

Huvitav oli näitlejaid vaadata. Kalju Kiisk oli umbes 15 aastane. Rääkis sissejuhatuses, et film mõjus talle hästi. Järgmine aasta tuli Eesti meistriks purjespordis. Rein Aren üritas püüdlikult mängida eluvõõrast ja süütut noorukit, kuigi nägi välja nagu 35 aastane mees. Meenutas noort Marlon Brandot. Siiamaani oli ta minu mälestustes miilitsavormis, juuksesalgud kiilale pealaele kammituna..mingis sovjeeediaegses telelavastuses.

Kõige vingem asi filmi juures oli filmimuusika. Polegi Eesti filmide puhul sellist haaravad muusikat meelde jäänud. Kahju, et seda Gustav Ernesaksa heliriba kuskilt kuulamiseks soetada ei saa.

7.

The Killer Inside Me (2010)

Kole lugu sellest, et mõrvalik pervert peidab ennast pahatihti kõige vagama ja süütuima kaaskodaniku sees. Samuti saime läbi õpetlike näidete teada, et oma lapsi tuleb pervertide eest hoida. Ärasõitev katus on otseselt põhjustatud ehitusvigadest noores eas. Täpsemalt räägib lugu väikelinna politseiametnikust, kes otsustab oma kasuvenna surma eest kätte maksta eriti võikal ja küünilisel moel. Ben Afflecki noorem ja koledam vend Casey sobis rolli ideaalselt. Naisliinid olid ka hästi valitud. Eriti šokeerivas mõõtmes. Mis võiks olla veel õudsam kui vaadata kuidas Jessica Alba ja Kate Hudson paljaste kätega surnuks pekstakse. Suht võikad surmad ootasid neid mõlemaid. Vabandust kui nüüd kõik huvitava ära rääkisin. (Jätsin väikse vimka ka sisse) Film oli hea. Huvitav on vist õigem sõna. Ei olnud selline tavaline kauboide ja indiaanlaste lugu. Film oli sujuv. Ei tekkinud sundlust vahepeal kerida. Ilumeelikutele ja romantikasõpradele eriti ei soovita.

6.

The Independent (2000)

Tore tutvus Ben Stilleri ...isaga. Muljetavaldav roll. Vana kooli mees oskas mängida nii hääle, miimika kui kogu kehaga. Naljakas ja kummalisel kombel usutav tundus. Film ise oli pseudodok legendaarsest B-filmi mehest, kes on teinud 400 filmi, kuid suhteliselt alla käinud. Oma karjääri elustamiseks soovib ta teha kassafilmi seeriamõrvari eluloost. Seeriamõrvari ainuke nõue on, et film peab olema muusikal. Head absurdi rohkem kui vaja. Filmi pluss oli loomulikult see, et pseudodokumentaalile rõhumine vähenes filmid arenedes. Lõpuks oli juba tavaline mängufilm. See oli hea, kuna pseudodoki vorm on iseenesest huvitav esimesed 10 minutit, siis läheb tüütuks.

7.

Robin Hood (2010)

Seda filmi nigu ootasin lausa ja puha. Mitte kui kinoelamust vaid, et saaks põlastavalt ja loomulikult õelalt ilkuda. Vanad inimesed üritavad iidvanast loost veel midagi välja väänata..ilma et nõme oleks. Kahjuk oli päris parajalt nõme. Algus oli üllatavalt korralik. Tundus lausa, et tohoh...on vana toredat lugu väga keeruliseks kirjutatud. Keerulisus on teatavasti ju hea. Eriti kui on tegemist Russel Crowe-iga mõõgafilmiga. Enamvähem pool filmi vedas talutavalt välja, aga siis läks käest ära. Mingi nõme demokraatialiin..siis veel Russel Crowe-i kõne ...ja lõppude lõpuks...Normandia dessanti meenutavad maabumisalused 12 sajandi rüütlitel...tule taevas appi. See võis ju nö vaimukas nali olla, aga noh..ei saanud aru. Marc Strongi nimeline näitleja oli hea (terve film mõtlesin, et see on Andy Garcia) Ülejäänud tegid midagi tavapärast. Käisid tööl. 2 aasta pärast ei mäleta seda filmi mitte keegi.

4.

Silk (2007)

Seekord siis selline film. Naisega tuleb ka koos filme vaadata. Tavaliselt ma selliseid filme ei armasta. Ütleks üldise nimetajana imal tatt. Kuid seekordne isegi natuke meeldis. Oli küll ülimalt magus ja imal ja pisaratest soolane, kuid sisuliin oli rahulik ja ei omanud tüüpilise romantikateost ilmestavaid ülijärkse emotsionaalseid hüppeid. Kulges rahulikult ja vaikselt õnnetu lõpu poole. Õnnetu lõpp polnud ka nii kohutavalt õnnetu, et oleks oksele ajanud oma ebareaalsuses. Üks inimene lihtsalt suri vaikselt ära ja elu läks edasi

6.

Snatch (2000)

Seda filmi olen näinud vist oma 10 korda. Raske on midagi öelda. Millegipärast kõige ehedamalt meenub kord kui käisin seda teist korda kinos vaatas. Täpsemalt meenub kuidas kaks nahkjakis suuuurt meest naersid lapsikult kõvasti iga nalja peale. Nalja saab tõesti palju. Guy Richie huumor oli tollel ajal ikka võimas ja värske. Viimastes filmides on see olnud ikka lahja ja kulunud. Esimesed kaks filmi olid ikka liiga head. Võibolla mõjus nüristavalt abielu Madonnaga. Ei oska öelda. Vaatasin seekord filmi teistmoodi. Otsisin uusi kohti. Kohutavalt meeldis millegipärast stseen haagiselamust (pildil). Millegipärast see polnud nii värskelt meeles. Samas ei meeldinud üldse koht, kus Brad Pitt kukub läbi boksiringi nö vette. See tundus nõme. Nojah. Film tundus ikka võimas.

9.

Evolution (2001)

Turvaline valik. Ivan Reitman ja kummalised limsased tulnukad, David Duchovny ja kummalised limased tulnukad. Julianne Moore oli ka kindlapeale castitud ainult seetõttu, et ta on nii kuradima Gillian Andresoni nägu. Hollywoodi peaarvuti arvutas välja, et kui liita X-Files ja Ghostebusters, siis välja tuleb midagi sellist. Noh midagi sellist tuligi. Lõbus ameerika komöödia. Tore ja keskpärane. Selline tore film, mida vaataks esimesel jaanuaril pohmas peaga TV3-st. Naljad polnud ka väga jubedad ja üleüldse ei olnud ka väga nõme. Neegritest on natuke kahju. Aastasadu kestnud vabadusvõitlus ja võrdsusihalus pole veel kaugeltki võideldud ja ihaletud. Korralikus perefilmis võib mustanahaline mängida ainult sellist pisut kiimas ja ropu suuga koomikust peategelase sõpra. Kahe jalgne sõber. Aga asi paraneb. President on juba peaaegu, et...

5.

Salt (2010)

Kõigepealt tänaks oma ema, kes võttis mu armsa poja hoida. Tänu sellele jõudsin esimest korda kinno kahe aasta jooksul. Päris palju on muutunud. Vaatasin filmi kinos Kosmos. See oli tõeline ulme. Pilet maksis 25 krooni, Coca Cola 10 ja Pop corn 15. Tziisas kraist...see on ODAV. Mäletan vanast asjat, et vanasti oli kinoelamus ikka väljaminek. Lisaks lisada, et filmi vaatas peale minu ja mu naise veel umbes 15 inimest, siis hakkas päris kahju neist kinoärimeestest. Ots otsaga kokku ei tohiks selline äritegevus küll viia. Filmist rääkida, midagi suurpärast on raske. Oli ikka päris naeruväärne taies. Film oli selline nicolascage-ilik keskpärane susservusser seiklusfilm. Angelina Jolie ei olnud ilus. 10 aastat tagasi ei oleks olnud ma filmi vastu võibolla nii kuri, kuna pesus ja liibuvas riietuses Jolie oleks rõhunud edukalt minu mehelikele aistingutele. Nüüd jäi see ära. Jolie oli nii kõhna ja väsinud. Tundus, et põeks mingit rasket haigust. Või oli lihtsalt vanaks jäänud. Seda enam oli naeruväärne vaadata kuidas ta pidevalt vastu metallpinda kukkus ja pärast kohutavalt metallset matsu püsti tõusis ja edasi jooksis. Mida film edasi seda "kurjemaks" action läks ja suuremaks laibakuhi kasvas. Viimakseks madinaks oli filmi väärtus kahanenud kespärase B filmi tasemele. Säästumarketi filmiriiul siit ta tuleb.

3.

Carla`s Song (1996)

Tore väike film Glasgow bussijuhist, kes armub Nicaraguast pärit salapärasesse bussijänesesse. Kuna armumine on kõrvuni, siis lööb bussijuht kõigele käega ja sõidab ta koos pruudiga Lõuna-Ameerikasse nö vanematega kohtuma. Sellist pateetilist sisu arvestades oli film väga õnnestunud. Pisaraid silmast vägisi ei kisutud. Vaadata oli suhti lihtne ja meeldiv. Carlyle oli värske. Just Trainspotingust tulnud. Nicaragua konflikt on filmides kummaliselt vähe kajastatud. Vaino Väljasel on vähe filme, mida vaadates oma karjääri meenutada.

6.

3000 Miles to Graceland (2001)

Kuidas sellised filmid sünnivad? Produtsent kohtub kohvikus Kevin Costneriga. Esitab palve, et tule mängi minu filmis. Costner vastab, et kle ma eriti ei viitsi...mõtlesin, et võtan natuke rahulikumalt paar aastat. Produtsent: "Tule palun..teeme ükskõiks millise filmi, kirjutame stsenaariumi 10 korda ümber kui vaja". Costner on pisut laisk ikka "Olgu..ma tahan olla Elvis ja film peab olema selline komöödia-action-perefilm" Produtsent on nõus. Costner mõtleb "krt jama, peab midagi veel jaburamat välja pakkuma". Costner "Ma tahan mängida sellist sõbraliku mõrvaliku Elvist, kes teeb kümneid naisi leseks ja sadu lapsi orvuks, aga samas olen selline mõistlik mees, kes jätab sümpaatse mulje...ja ma tahan vähemalt 6 korda tulistada erineva automaatrelvaga...ja vibuga." Produtsent noogutab. Costner ütleb "Fuck it. Teeme siis ära. Lihtne oli vaadata. Kordagi polnud näha, et tehakse rasket kunstitööd. Selline lõdvalt tehtud plahvatuserohke perefilm-thriller-komöödia. Politseinike suri kümnete kaupa...ja ükski seadusesilm ei saanud meetri pealt pumpüssist ka kellegile pihta.

4.

Avatar (2009)

Sajandi multifilm ka vaadatud. Olin pisut hirmund ja skeptiline. Liiga palju sellist tehnilist ülistust. Tehnikapool mind väga ei erutanud. Kindlasti olid patsidega mehed ennast ribadeks raalind. Vaatasin seda muidug 2D variandis ja telerist. Nüüd võib muidugi öelda, et oleks pidanud papist prillidega kinos vaatama, et siis oleks saanud õige nätaka kätte. Film peaks töötama iga D-ga. Nüüd siis filmist. Oli liiga kärts ja salatisinine. Kuid üllatus üllatus...film mulle meeldis. Nii imal ei olnud kui kartsin. Vastikuid sõrmuste-isanda-stiilis ülistavaid kõnesid oli vähe ja need olid lühikesed. Virtuaalmaailm oli enamvähem huvitav. Parem ja huvitavam kindlasti kui suvaline Disney toodang.

7.

Sorcerer (1977)

Tore on ajaloos sobrada. Leiab nii mõndagi huvitavat. See film on küll puhas kuld. Friedkini nähtud filmid on kõik muidugi olnud vinged. Prantsuse sidemees ja teised. Sorcerer on mõnusalt kummaline. Esimesed 10 minutit ei ole dialoogi. Tuimalt jälgitakse 3 inimese ühte dramaatilist päeva elus. Filmi sissejuhatav osa kestab tund aega. Täpsemalt pool filmist. Siis hakkab alles põhiline liin pihta. 3 pahanduste eest põgenenud meest registreerivad ennast hullumeelseks autojuhitööks. Tuua ära rappumist kartvad lõhkeaine kastid läbi tšungli veoautokastis. Meenutas sellist Top Geari seiklusosa, aga vingemat ja põnevamat varianti. Elu või surm. Seda filmi vaatan paar korda veel.

9.

Punane elavhõbe (2010)

Meelde jäi palju ilusaid kaadreid. Palju püüdlike dialooge. Isegi paar katset olla filosoofiline. Kuid siiski ei sobinudeelmine stseen eriti järgmisega kokku, ükski tegelane ei mõjunud hetkekski usutavana ja üleüldse oli ekraanil toimuv suhteliselt tüütu poosetamine. Üritati kõigest väest luua 90-ndate õhkonda. Filmi eriti minule ei olnud. Ei teagi kellele see film tehtud oli. Oja Peeter ja vana Ulfsak tegid oma osa korralikult, noored olid hädas. Pop-e poisse on vähe. Ikka-jälle peab Avandi politseinik olema ja Malmsten pätt. Või siis vastupidi. Raske on neil anda samasse rolli 35-ndat korda sisse elades midagi uut välja.

3.

Revenge (1990)

Õpetlik lugu. Kui sa oled saanud vanemaks meheks. Kui sul on juba kogunenud raha ja positsiooni, et omandada endale noor naine (Eriti veel selline püss nagu Madeleine Stowe). Kutsud külla suht noore ja sõjaväelendurina töötava Kevin Costneri. See on puhas looduse narrimine. Ükski vägi ei hoia neid kahte liikuvat sekspommi üksteisest eemal. Niiga läks siin. Kahju et koer surma sai. Tema polnud milleski süüdi. Samas tekkis mõte, et korralikule narkoparunile on truudusetu naise karistamine selline ere vaheldusevälgatus hallis argipäevas. Anthony Quinnil tuli muldvana aga tegusa mehhiko narkokuninga mängimine suurepäraselt välja. Kindlasti suurepärasemalt kui omal ajal jumalaema kiriku kellamehe mängimine. Quinn ju juhuslikult sünnipärane mehhiklane. Pole siin midagi imestada. Film oli selline naiste õlu. Kirjade järgi thriller, aga pisaratest märg ja muusikalt viiuliline. Lõpuks jõudis kohale, mida meenutas. Täitsa korralik telenovela oli..Hollywoodi superstaridega. Ikkagi Mehhiko.

4.

Repo Men (2010)

Film, mis segab omavahel ameerika majanduskriisi ja Monty Pythoni sketšist. Tulevikus on kodude äravõtmise asemele astunud sinu liisitud soolikate tagastamine pangale. Põnev tulevik. Juhuslikult olin hommikul vaadanud doki ameeriklaste kodudest väljatõstmisest. Tundus kuri ja mõtetu üritus. Loomulikult oli Repo mehed sellest ameerika tänapäevast otseselt inspireeritud. Isegi lahke pakkumine õues ootavaks ambulansiks oli otsene vihje sheriifi büroo meeste päheõpitud lahkuslausele, et pank pakub väljatõstetud perele tasuta kuua aega hoiustamist nende mööblile ja kraamile.
Film oli sujuv. Lõpp pisut vajus ära. Kunagi oli mul au vestelda ühe eesti võlglastelt asjade pangale toomise spetsialistiga. No oli karm tüüp. Jude Law tegelane oli natuke liiga pehme. Forest Whitakeri tegelane meeldis rohkem.

5

Nixon (1995)

Ootasin teistsugust filmi. Sellist kriitilist ja salapärasemat. Oliver Stone ikkagi. Stone oli Nixoniga üllatavalt lugupidavalt ümber käinud. Üritanud mõista. Tabada inimest, mitte keerata nuga skandaalse sündmuse poolt tekitatud haavas. Hästi tehtud. Lisaks Stone-ile peab kindlasti mütsi peast rebima Hopkinsi ees. Tavaliselt tehakse Nixonit grimmiruumis nina moonutamise ja juuksuritoolis kuklale lokkide lisamisega. Hopkins ei teinud midagi, lihtsalt näitles vastavalt. Pärast poolt tundi olin juba otsustanud, et Nixon näebki välja täpselt nagu Hopkins. Tühja sellest, et politseijaoskonnas kahtlusaluste rivist ei valiks keegi Hopkinsist Nixoni pähe välja. Film ise oli kohutavalt pikk ja põhjalik. Vaatasin umbes nädal aega jutti. Iga päeva 20 minutit. Tegin omale seriaaliks.

7.

Inimesed Sõdurisinelis (1968)

Lapsepõlve üks paremini säilinuid kinoelamusi. Kuna ideoloogiliselt selline raske kraam tänapäevas seedimiseks, siis telerist seda filmi väga ei näidata. Kahju natuke. Eile filmi vaadates oli elamus suur. Krt see film on hea. Väga hea. Müts maha Jüri Müüri ees, et suutis sellisel aastaarvul teha sellise karmi ja suht ausa sõjafilmi. Kommunistlik alatooni on üllatavalt vähe ja tolleaegsetele vene sõjafilmidele omast imalat heroilisust on veelgi vähem. Sakslased ei ole näpitsprillidega sadistid ja punaarmeelased ei sure alles 24-ndat kuulitabamust ja pärast tankirusika tanki suunas heitmist. Sõda on kujutatud sellisena nagu ta on. Rõve üritus. Imetlusväärne oli kuidas olematute vahenditega (Filmis nägin umbes 1 tanki (seegi tundus vineerist olevat) ja mõnda markeerivat lõhkelaengu plahvatust) suudeti lugu jutustada nii, et suutsid uskuda nende meeste tundeid ja argipäeva. Loomulikult ei saa ära unustada ka vinget dialoogi. Samapalju mõnusaid ütlemisi on meelde jäänud kui Viimsest reliikviast ja Mehed ei nutast. Juhuslikult olen raamatut ka lugenud. Film ei jää raamatule kuidagi alla. Sama hea. Eesti oma Full Metal Jackets.

9.

The Crazies (2010)

Film, mida on juba vähemalt 1200 korda tehtud. Eksperiment läheb untsu. Levib viirus. Inimesed lähvad peast segi ja läheb veresaunaks. Hea, et zombie-deks ei läinud. See oleks olnud igav. Ega niigi üliheli põnev polnud. Suhteliselt tavaline konveieri toodang.

4.

Surrogates (2009)

Inimesed on leiutanud kummalise elustiili. Ise vedeled kodus toolis ja sinu nukk käib sinu juhatusel mööda linna asju ajamas. Õue sul asja pole. Poes käib ka sinu surrogaat. Noh sotsiaalkeskkonna Second Life füüsiline mudel. Kui jääd autoalla, siis on kaskolaks ja ostad uue nuku. Ise lesid kodus edasi ja rasvud. Päris pentsik aga miks mitte. Eile esimest korda elus marsuuttaksoga koju sõites tundsin ennast samamoodi nagu Bruce Willis esimest korda ilma surrogaadita õue astudes. Ebameeldivalt. Bruce Willise "nukk" oli päris ägedalt kujundatud. Kelmikas blond tukk ja puha. Film ise oli selline majanduslanguse I Robot. Effekte ja möllu oli vähevõitu. Aga võibolla see ongi parem. Kuigi mõned kogemused inimestel selle filmi kohta on pigem negatiivsed, siis mulle vist isegi lausa meeldis. Hea lihtne ja lollikindel ameerika film.

6.

The Conversation (1974)

Eranuhk Harry Caul (Gene Hackman) täidab kolleegidega rutiinset tööotsa. Vaja lindistada pealtnäha tavaliste noorte armunud inimeste vestlust. Kõhutunne annab Harry-le häirekella. Vestlus, mis tundub süütu ja tühine varjab endas midagi. Edasi on kõik üks närvide mäng. See närvide mäng läks minujaoks pisut pikaks. Mitte, et film oleks kuidagi halb olnud. Vastupidi. Film oli suht suurepärane. Tempo mulle lihtsalt ei istunud. See monteerimata 20 minutiline stseen, mis järgnes ülinaljakale nuhkide messile oli minujaoks pisut piinav. Sama tunne valdaks mind vist ka mõnel klassikalise muusika kontserdil. Saan aru, et kõik mis lavalt tuleb on puhas kuld, aga põlved hakkavad nihelema ja uni tuleb peale. Saan aru, et kõik see oli vajalik pingelist ja võimast lõppakordi sisse juhatama, aga selline aeglane tempo ajas pisut hulluks. Mölutamine mulle ei istu. Lähen liikluses ka marru, kui keegi sõidab minu ees aeglasemalt kui piirkiirus ja möödasõit on võimatu. Verinoort Harrison Fordi oli väga huvitav vaadata ja veel paha mehe rollis.

6.

The Escapist (2008)

Väga korralik "põgeneme vanglast" film. Sellistes filmides tahavad kõik meesnäitlejad korra viisaastakus mängida. Selline kindel värk. Läbi eriti kukkuda pole tõenäoline. Tuleb ainult umbes 10 osaline vaimukas põgenemisplaan välja mõelda ja ehitada film selle otsa üles. Seekord oli jah plaan olemas ja natuke vaimukas. Aga hullupööra sellega ainult ei vehitud. Inimlik draama ja pahade meeste pahad omavahelised suhted olid ka selgelt esil. Näitlejad oli väga korralikud. Nii pahad kui head. Millegipärast on kõikides sellistes filmides selline kummaline joppamine, et kanalisatsioonitorud viivad alati kuhugi ..näiteks mahajäetud metroojaama. Noh nii on vist põnev järelikult. Ebausutav aga põnev.

Eriti pahad mehed olid head. Eriti meeldis Damien Lewis pahadest kõige pahemana. Sellist värdjat pole keegi ammu välja mänginud. DL on üldse viimase aja üks lemmikuid. Kohutav tragöödia, et telekompanii otsustas põnevusseriaali (Life) temaga pärast teist hooaega kinni panna.

7.

Bloody Sunday (2002)

Põhja-Iirimaa. 70-ndate algus. Õudne koht ja õudne aeg. Hoolimata keeldudest ja ohtudest otsustavad kiusatud katoliiklased teha inimõiguste teemalise rahumarsi. Ega kuninganna sõjavägi loll olnud, teadis küll, et inimõigused on toredad küll, aga tõeline probleem on ikka Inglismaa okupatsioon. Igal ühel on vähemalt kujundlikult kivi mantlitaskus. Plahvatusohtlik olukord tagasihoidlikult öeldes. Umbes nagu tõrvikutega ilutulestikutehasesse ekskurssioonile minna. Lõppes nii nagu karta oli. Lendasid kivid ja vingusid kuulid. Noored iirlased said ennast välja elada kive loopides ja karmid eriüksuslased said oma stressi inimesi tulistades vähendada. Jube nõme olukord tundus kõigil olevat. Siiamaani vist on seal nõme olukord. Greengrass on võimas. Imelik, et ma talle varem tähelepanu pole pööranud. Selline dokumentaalsuse lavastamine meeldib mulle hullupööra. Meeldis ka see, et autor oli püüdnud briti sõdureid inimestena näidata. Noh tahan öelda, et oli jäänud kuidagi erapooletuks. Igaüks sai ise vaadata ja mõelda. Noh nendele, kes ei suutnud otsustada, need kuulasid tiitrite peale U2-te ja tegid õige otsuse. Kui lõpetuseks tänavafilossoofi mängida, siis selliste meeleavalduste point ongi ennast võimalikult massilisena näidata ja siis lasta ennast konflikti provotseeruda ja siis on võimalikud variandid olla ohver. Kas saada nuuti, vangi või surma.

8.

The Ghost Writer (2010)

Lugesin enne raamatu läbi kui filmi kallale asusin. Päris huvitav oli vaadelda kuidas filmis tehti 3 peatükist 1 minut või siis kuidas mõni kõrvaline tegelane kadus või siis kuidas raamatus kirjeldatud hirmsa plahvatuse asemel oli lihtsalt üks püssilask. Kõik see oli suht okeilt tehtud. Kuigi eriline Polanski fänn pole olnud, siiski peab tunnistama, et see raamatust filmiks tegemise kirvetöö oli väga prohvilt tehtud. Polanski oskab filmi teha. Raamat polnud muidugi väga keeruline või surematu teos. Kahju muidugi, et lõpp oli ära muudetud. See oli liiast. Selline odavalt filmilik. Brosnan mängis seekord McGregori üle. Üldse on viimasel ajal liiga palju McGregorit vaadatud. Koomik Belushi tegi lahed pisiosa ja Kim Cattrall-i oli meeldivalt kummaline vaadata ilma, et keegi oleks teda kapipeal keppinud.

6.

The Number 23 (2007)

Üks neid Jim Carrey tõsisemat laadi ponnistustest. Film algas huvitavalt. Mõnusalt segane ja salapärane. Huvitav disordrer. Tõstatati küsimusi. Põnev ühesõnaga. Edasin käik oli paras pettumus. Läks selliseks sogaseks. Eriti midagi vaimukat ei olnud. Lihtsalt veiderdasid oma poolteist tundi ära. Venis ka parajalt. Tunnistan ausalt...hullude filmid mulle ei meeldi reeglina. On ka muidugi erandeid ..kui J.Nicholson Here`s Johnny hüüab on lahe. Aga see film oli paras jamps.

3.

The Fourth Angel (2001)

Film terroristidest, mis valmis kolm nädalat enne kui lennukid New Yorki rammisid. Päris humoorikas on vaadata. Terrorism oli veel selline veidrike värk. Kuskil kaugel toimuv meelelahutus. Kui tavaliselt on ikka kombeks öelda, et häh see Hollywoodi liialdus, et elus pole üldse asi nii hull. Siis selle filmi puhul võib mõnuga öelda, et elu näitas filmile täiega koha kätte. Terroristid osutusid täiest toimivateks ja ohtlikeks inimesteks. Karta on, et pärast 9/11 nii lolle filme terroristidest ei üritata enam teha. Film ise oli väga õnnetu. Tundus, et tegemist oli omamoodi inimkatsega, kus ühte võttepaika koondati suurpärased näitlejad ja siis üks viletsamaid näitleja ühest noorteseriaalist. Lisaks anti neile käsikiri, mis oli ÕUDNE. Nii lollis filmis peaksid peaosasid jagama Steven Segal ja Dolph Lundgren, mitte Jeremy Irons ja Forest Whitaker. Tahaks väga teada, mis krdi nipiga nad sinna filmi mängima meelitati. Tundub, et mängus oli mingi pantvangidraama või kohutavad hasartmängu võlad. Kõik siin filmis oli halb. Komöödia.

2.

Harry Brown (2009)

Hämmastavalt sarnased on kõik sellised filmid. Endine eriüksuslane saab vanaks, tekib tahtmine veel midagi ära teha, ostab relva...tuvide laskmiseks ja hakkab niitma. Vähemalt 5 sellist filmi tuleb meelde. Mõned on halvemad...mõned paremad ja need võidavad oscareid. Deja vu on ikkagi tähelepanuväärne. Kujutan ette...olen 80 aastat vana..vaatan vanadekodu telerist filmi kuidas 80 aastane Brad Pitt või Matt Damon etendab püüdlikult endist Iraagi sõja veterani, kes notib lasepüstolist maha paljusid pahasid inimesi, kes on oma surma ära teeninud. See kõik on nii tehtud ja nähtud teema, et vaimustuse esile kutsumiseks peab ikka üks krdi hea film olema. See oli selline keskpärane.

5.

Duplicity (2009)

Raske juhus. Ei oska eriti midagi öelda. Juba esimene dialoog Dubais oli ülivõlts ja näideldud. Ei ole võimalik, et kaks inimest omavahel niimoodi suhtlevad. Räägivad argipäevastest asjadest nagu mängiks Hamletit. Nii see jäi ka läbi filmi. Hinge eriti filmis polnud. Meenutas plastmassist õuna. Õelusest või kurbusest märkasin, et Julia Roberts hakkab kohe kohe vanaks jääma. Juba olid hooletumatest kaameranurkadest näha ajahamba julma tööd. Kõrvalosatäitjad olid seekord lahedamad kui peaosatäitjad.

5.

Nightwatch (1997)

Veel üks elus näida eurooplasel oma kuulsaimat filmi hollywoodis staaridega uusti teha. Kõige hullem kindlasti ei olnud. Päris vaadatav. Lihtne põnev film. Öövahi töökoht on mulle millegipärast alati huvitav tundunud. Kunagi pensionäripõlves tahaks ära proovida. Saab olla oma mõtetega üksi ja vaikuses. Kas just surnukuuris...aga miks mitte. McGregor oli harjumatult noor. Trainspottingu vanuses. Praegune McGregor on kuidagi teistsugune. Lihvitum ja igavam. Nolte tegi kindlapeale ja hea rolli. Selline osa on liiga temalik. Väga pingutama ei pidanud. Režisööri soovitud Harrison Ford oleks ka huvitav olnud.

6.

Edge of Darkness (2010)

Filmi esimestest kaadritest sai aru, et selles thrilleris romantilist liini pole ja võllanalju vahelduseks ei visata. Peategelase imearmas tütar lastakse koduuksel-isakõrval julmalt pumppüssist maha. Algus oli filmil hea. Isegi väga hea. Tekkis korraks tunne, et lausa põnev ja huvitav on. Mida edasi, seda halvemaks läks. Detektiivitöö tundus liiga lihtne. Lõngakera hargnes nagu imeväel. Kõik rääkisid ilusti talle kõik ära. Imeväel ilmus dirtyharryliku peategelase autosse suur ja kohmakas läptop kui tekkis vajadus DVD-d vaadata jne. Kuskil filmi kolmandikuks oli juba kõik selge. Oli jäänud ainult küsimus, millal kättemaksust pakatav Mel Gibson kaabakad auklikeks laseb. Jäigi mulle pisut arusaamatuks, miks krdi pärast ta neid tunduvalt varem sodiks ei tulistanud. Käis ja veiderdas. Paljud ilusad inimesed said selle mõtetu venitamise tõttu hukka. Mel Gibsoni kohta peaks ütlema, et vananemine talle lausa sobib. Halliks minevad ja hõrenevad juuksed harmoneeruvad hästi kortsulise laubaga. Annaks keegi talle vaid mõne laheda osa mängida. Näiteks kurja tegelast vms. Need madmax-martin briggs-i ajad on möödas.

4.

Nighthawks (1981)

Stallone oli omal ajal ikka täielik kunn. Nii karmi kostüümi ja näokarvadega politseiniku ei tulegi ühestki filmist meelde. Praegu on räpparid ja sutekad ameerikas vast sellised. Aga ässad võivad eksperimenteerida. Film oli nagu oli. Üks terrorist läheb liiga härga täis ja eemaldub organisatsioonist. Hakkab nö oma asja ajama. Tuleb New Yorki. Luuakse taskforce...tema ohjeldamiseks. Mingil seletamatul põhjusel võetakse sinna tööle selline julm aga õiglane moenarr. Ühesõnaga mees tänavalt. Ja siis läheb asjaks, mida võiks vist nimetada kassi ja hiire mänguks. Mäng on küll selline keskpärane ja kohmakas. Õnneks mängib hiirt selline suurepärane näitleja nagu Rutger Hauer, kes oskab ka keskpärase paha mehe silmapaistvalt ära mängida. Filmimuusika oli 80-ndatele omaselt jube. Seekord oli diskorütmi asemel selline halb proge-rock. Haiglane pinin ja vinin.

5.

Brassed Off (1996)

Selline hea ja lihtne briti nukker komöödia. Kaevanduslinn elab läbi suuri muutusi. Söekaevanduste aeg hakkab otsa saama. Ees ootab üle saja aasta töötanud kaevanduse sulgemine. Margaret Thatcher möllab Londonis. Inimesed on tuleviku pärast mures. Pilkases pimeduses on lootuskiireks kaevanduse orkester, kes raskustest hoolimata tahab tulla inglismaa meistriks. Aasta hiljem tehti täpselt samasisuline teine film striptiisi võtmes, mis sai veelgi kuulsamaks. BO hiilgab südamlikusega. Näitlejad on head. Muusika on lahe.

6.

Valkyrie (2008)

Tom Cruise-l on tulemas või oli juba ära see hetk elus, mida vist võib kutsuda keskea kriisiks. Ta tahab, midagi suurt ja üllast ära teha. Teha midagi, mida võetakse tõsiselt. Ei saa just öelda, et seda filmi saaks tõsiselt võtta. Välja tuli kentsakas sõjadraama, mis sobiks näidata eelkooliealistele. Meenutas ajalooõpikut lihtsameelsetele ja laiskadele. Sellist paksude läikivate kaantega ja kus on paaalju pilte. Üks värvilisem kui teine. Eriti naljakad olid filmis need nö suspense kohad ...need ei töötanud üldse ja olid pigem naljakad. Lähiplaan liikuvast silmast ..ja nii edasi. Film ise oli ka selline pisut naeruväärne. Tom Cruise-l meeldib ennast peeglist vaadata. Enamus stseene oli üles ehitatud ainult sellele, et Tom oleks perfektselt näha ja imekena valgusega.

3.

Bangkok Dangerous (1999)

Ei ole mina saanud aru, miks mitteameerika režisöörid kuulsaks saades tahavad oma läbimurde filmid ameerikas suure rahaga uuesti teha. Ei tea küll ühtegi, mis oleks sellisest iseenese remake-ist paremaks läinud. Võtkem näiteks need Pangi vendade see film. Originaal, mida siin nüüd arvustan oli suht vinge. Nojah ..lugu oli selline ..lihtsakoeline. Kõik muu oli jälle hea. Värske ja nutikas. Miks küll oli vaja 10 aastat hiljem teha Nicolas Cage-i selline bling-bling uusversioon. Esmane oli tuhat korda etem.

6.

Cop Land (1997)

Ja veel üks järjekordne lugu NYPD-st. Millegipärast panevad need sinised mundrid ja pisut kentsakalt kõrgel kantav relvavöö stsenaristidel sule lendama. Küll oli alles näitlejate tulevärk. Ja kõik olid väga vormis. Kõik endast lugupidavad näitlejad peavad kord elus New Yorgi politseis töötamist etendama. Osad vist kindlasti korda kümme.Aga rollid olid seekord mitmekesised ja De Niro-d ja Keitelid said ennast tühjaks näidelda. Filmi hakkas vaatama hoopis pessimistlike tunnetega. Stallone..mängis sellist natuke ohmut. Sellist heatahtliku hädavarest, kes oli sheriifiks ainult politseinikele mõeldud linnaosast. Algus ikka tuli harjuda ja isegi naeru pugistada. Jube raju oli vaada kuidas Stallone musklis näolihased õrnust ja hingeliigutust väljendasid. Huh. Aga naljaks lugu juhtus. Mingi 15 minutiga harjus ära ja ma jäin tema rolli lausa uskuma. Oli selline nunnu koljat. Notre Dame-i kellamees. Üldiselt oli film ikka väga hea.

7.

Brooklyn`s Finest (2009)

NYPD-st järjekordne lugu. Neid on juba vist tehtud miljoneid. Kuidagi on meelde jäänud,et peaaegu alati on neil vahvatel politseinikel mingi isiklik jama ja kohutavalt väiksed palgad ja tänu sellele väga väga suur kiusatus hakata pahaks. Selline melodramaatiline politseiosakond tundub olevat. Oh, kus nad tahaksid kolida Miamisse ja saada hõbedasi Hummereid juhtivateks Horatio Caini alluvaks.
Film ise võtab ette kolma politseiametnikku. Ühte mängib Richard Gere, kelle kanda on vananenud ja läbipõlenud hallpea osa, kel on nädal aega pensionini minna. Pole olnud karjääri, probleemid on alkoholiga ja naine on maha jätnud. Ühesõnaga ebaõnnestunud elu. Gere jääb pisut hätta. Pole eriti usutav näiteljavariant rolliks, kus kangelane ärkab hommikul ja paneb püssitoru suhu ja mõtleb enesetapust. Pisut piinlik oli. Pidin paar kohta edasi kerima.
Teine liin käsitleb ühte infiltreerujat, kes peab oma sõbra ja elupäästja vahele võtma. Jälle kuidagi nähtud ja läige teemaliin. Aga Don Cheadle on neist kolmest kõige pärem näitleja. Ühesõnaga veab välja.
Kolmas ja vaieldamatult režisööri lemmikliin vaatleb paljulapselist pereisa (Ethan Hawke), kes maadleb raskete dilemmade haardes. Noh filmi alguses juba enam ei maalde. On otsustanud, et peab saama raha. Narkodiilerite mõrvamine ja röövimine tuleb pärast kirikus andeks paluda.
Filmist endast oleks oodanud rohkem. Treeningpäeva tasemele (mis on vaieldamatult Antoine Fuqua kõige parem film) BF ei küüni. Teemad on kuidagi mämmutatud. Draama on liiga seebiooperlik. Valgub laiali.

4.

Green Zone (2010)

Lõpuks ometi üks hea sõjafilm Iraagi sõjast. Või täpsemalt selline, mis mulle meeldis enamvähem iga kandi pealt. Tempo oli oivaline. Vaatasin seda väga väga valju heliga. Kardan, et maja oleks võinud vabalt maha põleda ilma, et ma seda tähele oleks pannud. Seda kui õige, vale või naiivne filmi sisu oli, see mulle ei läinud absoluutselt korda. Tore oli ka see, et operaatoril oli statiiv koju jäänud. Sellist kaameraga vehkimist pole ammu näinud. Tavaliselt see mind häirib, aga antud juhul meeldis väga. Eks see oli ikka nii. Kinos surevad jalad viletsa filmiga kiirest ära, aga hea filmiga ei pane eriti tähelegi. Jube oli vaadata kui ulmeliseks see tänapäeva sõdimine on läinud. Tehniliselt on ikka väga kaugele tapmiskunst arenenud. Tundub, et inimpool on ikka kõvasti maha jäänud. Luurajad on ikka samasugused inimesed ja sõdurid on keskpäraselt koolitatud noorukid, kes on värvatud kuskilt kaubanduskeskuse parklast. Laserid,kõndivad metallämblikud ja jedilaevad pole enam mägede taga. Aga see, et kui halvasti Ameeriklastel idamaal läheb oma kalliste tapamänguasjadega näitab, et tehnika on haavatav. Üks RPG lask toob taevast mitusada miljonit maksva helikopteri alla ikka sama mõnusalt.

8.