Midnight in Paris (2011)

Nominantsioonide ja auhindade riiulisse pilku heites peaks see olema vanameistri üks viimaste aastate tippteos. A la aina paremaks läheb. Keeldun nõustumast. Ei sa kindlasti alahinnata Woody Alleni kirjameheoskust ja lavastajakätt, aga kuidagi lahjaks läheb minu jaoks see kõik. Romantikahõnguline inin, küll vaimukas, aga ikkagi inin. Samas saan temast aru. Saab valida valida meeldivad näitlejad ja filmipuhkus ühes Euroopa linnas on kindlasti unustamatult mõnus. Rooma juba järgmiseks välja valitud. Vaevalt, et terve mõistusega näitleja sellisest puhkusest keelduks. Vaatajana olen ikkagi pettunud. Ootasin pigem rohkemat. Võibolla häiris mind liigselt Owen Wilsoni kohutavalt ebameeldib rollisooritus, aga ühtegi oscarit mina küll sellele filmile ei oleks pakkunud. Keskpärane Allen. Ei midagi klassikalist.

4.

We Bought a Zoo (2011)

Kuna eelmisel kuul kinos käies jäi peale minu sõna ja vedasin oma armsa naise kinno vaatama, kuidas Liam Neeson hunte rapib, siis aumehena tuli vaadata ka naise valitud film ära. Natuke hirmus oli hakata vaatama sellist nunnufilmi, kus Matt Damon ostab loomaaia ja arvatavasti armub Scarlett Johanssoni. Sellised filmid on tavaliselt ära rikutud imala viiulimuusika ja etteaimatavate sisukäikudega. Võimatu vaatamine. Õnneks oli loomaaia ostmise lugu hoopis parem kui keskmine ameerika toodang. Esiteks hämmastas mind meeldivalt peategelaste ülimeeldiv nimi. Mul on suur au ja võimalus enda nooremale pojale panna sama nimi, mida Matt Damon kandis. Filmist siis ka..paar sõna. Lesestunud üksiisa otsib uut kodu, et alustada puhtalt lehelt. Leiab toreda maja, aga väikese lisatakistusena asub maja aias korralik loomaaed. Mis teha..mees oli oma pisitütre majajahile kaasa võtnud...kuidas sa ütled tüdrukutirtsule, et sry loomaaeda ei osta. Edasi läheb juba nagu tavaliselt. Tavaline meeldivast meeldivamaks tehtud melodraama. Lõpuks hakkas siiski ajudele need üllatust täis naeratused hammaste paljastamisega, mida vaesed näitlejad iga jumala stseenis pidid vähemalt korra tegema. Natuke ümar oli kogu film. Minujaoks liiga elukaugelt magus. Keegi oleks võinud vähemalt mõne põlve marraskile kukkuda. No, mis teha...samas oli hea vahest ka mõni film, kus puudub igasugune konflikt. Äkki muutub vaataja ka paremaks inimeseks ja suudab lolli näoga naeratada paar päeva pärast.

6.

The Night of the Generals (1967)

Tore retrokrimka. Natside poolt hooldatavas Euroopas otsustab üks politseiliste kalduvusega ja ülimalt tõejanune gestaapo major uurima hakata prostituutide mõrvu, mille tegijaks on hirmunud tunnistaja ütelnud saksa kindrali. Loomulikult antakse majorile igasugu vihjeid õigetest prioriteetidest ja palutakse tegeleda pakilistemate küsimustega. Major aga on visa. Suht jabura sisuga, aga suurepäraste tegelaskujudega krimifilm. Näitlejad pole ka üldse pahad. Ilma ühegi vuntsita Omar Sharif teeb majori osa hästi, aga Peter O`Toole perverse kindralina on lausa suurepärane. Hirm tuli peale sellise inimese ees.

6.

The Debt (2010)

Mossad ajab natse maailmas taga. Teadagi miks. Soovitavalt tabada elusalt, aga noh pole hullu ka kui surnult. Noored agendid lähevad Ida-Saksamaale ühte välja peilitud mölakat jahtima. Juhtub igasuguseid asju ja veel selliseid, mida vanast peast vaja ära korraldada. Noorte agentide rolli on ilmselgelt valitud liiga ilusad ja liiga igavad näitlejad. Samas mõistetav...nö päris näitlejad jäävad siis ju paremini meelde. Päris näitlejad on päris head. Helen Mirren jms. Kuigi noh peaks ju olema võimalik hea film...ei hakka tööle. Igavaks kippuv melanhoolne pusimine. Kõige hullem, et filmid vaadates tugevnes pidevalt tunne, et sulle aetakse mingit täieliku jama.

4.

Small Town Murder Songs (2010)

Selline on õige kino. Alguses tundub kohutavalt igav, siis lähed liimile ja lõpuks oled täiesti omadega sees. Esimene õhtu jätsin lootusetult pooleli. Kui järje peale sain, siis läks koguaeg paremaks. Sünged filmid on tavaliselt vastikult vinguvad või üritavad mingil hetkel sinu pisarateni jõuda või siis teine äärmus – ajavad oksele. Häid filme on ka ka kindlasti palju. Festivalile on vist sellise depressiivse looga alati lihtsam teed leida kui filmiga Georg Otsast. STMS ei ole iseenesest midagi fantastilist. Fantastiline on muusika filmis. Tõesti Tõesti. Ja loomulikult Peter Stormare. Alguses on kindlasti harjumatu, et episoodimees nii pikalt ekraanil viibib ja nii palju rääkida saab. Mitte halb, vaid just harjumatu. Film läheb just sellest hetkest käima kui tema rolliga ära harjud ja selle headusest aru saad. Lühidalt. Sittade närvidega minevikus hädas olnud politseinik on jälle tööl kodukandis, kus iga nurgatagant tume ja ebameeldiv minevik kummitab. Valuvaigistiks on suures koguses kohalikus kogudes pakutavat religiooni. Palvetab, mis ta palvetab, aga lained hakkavad ikka pealaele lähemale loksuma. Mõrvalugu on kõrvaline. Pigem film politseinikust. Hea film. Ei sobi seltskonnas enne diskot vaatamiseks. Pigem ikka kõrvaklappidega ja üksi öösel.

7.

The Grey (2012)

Liam Neeson nutab taga kadunud elu ja raiskab ennast Alaskal (vist) hunte tappes. Koju puhkusele sõites kukub lennuk alla ja ellujääjad satuvad nende samade (või noh vahet pole...samade või mitte) huntidega vastakuti. Kes keda? Huntidel on kihvad ... kütusesektori töötajatel on hirm. Edasi läheb nagu ikka...lõputu tagaajamine kümne neegri põhimõttel. Paberil oli film paljulubav. Liam Neeson määrdunud kampsunis ja meeldivalt masendunud. Püüdlikult mängis kurba rolli. Luges dialooge nagu Hamlet ja pilt oli ka meeldiv. Talv tundus olevat päris talv, külm päris külm..hundid olid pisut liiga kurjad, aga noh ütleme, et hundid olid okeid. Jaapani operaator nägi kindlasti kurja vaeva ja külmetas sõrmed ära vms. Kahjuks kinost lahkudes jäi valitsema tunne, et oled 2 tundi elust ja 12 eurot lihtsalt ära raisanud. Mõtetu lugu. Ei vii kuhugi. Pettumus. Oleks oodanud rohkem.

4.

Margin Call (2011)

Häid maakleri filme on meeldivalt vähe. Sellepärast ongi alati hea meel, kui keegi midagi selleteemalist on ette võtnud. Päris finantsvalla töötajatel on aga arvatavasti selliseid filme sama naljakas vaadata kui arstidel Dr.House-i. Aga tühja neist spetsialistidest. Mulle meeldivad sellised Wall Streeti nö põnevikud. Börsimaakleri elu tundub filmide järgi väga hüplik. Kõik läheb kas alati ülesmäge või tuleb siis kuristikuna alla. Ükspäev on sul Jaguar, plastmassist tissidega naine ja sisegolfiväljakuga maja, aga järgmisel hetkel kõnnid liftist välja, pappkast kontorilillega süles ja kujutletava jalajärg püksitagamusel. Üllatav on tegelikult, et finantskrahh rohkem filme ei sünnitanud. Ühe käe sõrmedel on võimalik neid lugeda. Margin Call oli küll nendest mõnest võibolla kõige nõrgem ja klišeem, aga meeldiv vaatamine sellegi poolest. Natuke liiga palju staare ja poolstaare. Igaüks tahtis oma sutsaka ära teha. Sisu lihtsust arvestades, oli neile kerge pikki mono- ja dialooge kirjutada. Liiga palju tühja jahumist ja kujutletavat silmade pööritamist. Aga jälle väga virised pole põhjust. Üldplaanis kõik sujus. See koerapüänt oli ilmselgelt liiast. Kiskus keskmise järelmaitse kergelt läilaks.

6.

In Time (2011)

Tulevik. Raha pole. Maksab ainult aeg. Antakse sündides ports kätte ja pärast 25-ndat eluaastat oled isemajandav. Kui näpud põhjas siis sured maha. Käid tööl teenid paar tundi...teed pärast baaris väikse õlle 2 päev jälle vähem. Päris huvitav nägemus. Hea koomiksi saaks...või vähemalt põneva arvutimängu. Isiklikus plaanis hakkasin fantaseerima kuidas ma metsajooksule minnes põnevuse mõttes ainult isikliku rekordi tarbeks minuteid kaasa võtan. Filmis oli nii helgeid kui tumeidaid kohti...filmikunsti seisukohalt. Õnneks see tüütu Dr.House-st pärit popp tibi suri suht alguses ära. Nii pluss. Teiseks oli kangelase görlfrend päris huvitav tütarlaps. Tekitas kõiksugu huvitavaid mõtteid. Autod olid lahedad. Kostüümid lustakad. Jälle paar plussi. Seda, et sai tõestatud, et Justin Timberlake ei ole mitte andekas näitleja...seda ei oskagi plussiks või miinuseks liigitada. Tunnistan ausalt, et isegi kasvõi Nicolas Cage-iga oleks parem film tulnud. Justin on kole ja puine noor mees. Film oli pigem miinus. Venis vahepeal ja kippus imalaks. Cillian Murphy oli jälle pluss. Pidi näitlemis raske töö teiste eest ära tegema ja eks ta tegelane väsis lõpuks pisut ära. Jälle miinus. Sellele filmile annab vabalt järje teha ...ei teagi kas see nüüd pluss või suur miinus...elame näeme.

5.

Tower Heist (2011)

Lihtsad järeleproovitud asjad. Mölakas riskikapitalist omastab lihtsameelsete tööinimeste pensionifondi pandud raha ja veel naerab mõnitavalt. Tegevus toimub peenes hotellis. Ameerikas on selline imelik komme, et inimesed elavad hotellis. Seal elab ka sulist rikkur ja naiivsed töömesilased on hotelli teenindav personal. Proletariaat otsustab kätte maksta...võtta vereimejalt see, mis on toolele kõige armsam - tema raha. Appi võetakse üks mustanahaline gettomees, kellelt palutakse know-how-d. Edasi läheb kõik sujuvalt nö nagu filmis. Casting on üllatavalt õnnestunud. Lisaks tuntud koomikutele (Stiller, Murphy) on punti saadud ka paar normaalset päris näitlejat (noorem Afflect jt). Meeskond töötab õlitatult. Piinlikuid kohad on üllatavalt vähemuses ja kergesti talutavad. Kokkuvõtteks suht õnnestnud lihtfilm. Meeldis rohkem kui ülepingutatud Ookean 12-13.

6.

Contagion (2011)

Toimub, siis see, mida me kõik hirmuga ootame... Nakkushaigus, mida ei saa pidama. Inimesed hakkavad kärbeste kombel surema. Algus 2 siis 2 miljonit jne. Ravimifirmade märg unenägu. Vabandan küünilise keele eest. Film on tiine esimese, teise ja kolmanda järgu staaridest, kes oma sutsaka ära teevad. Ikkagi selline kõnekas ja tähtis teema. Pahad inimesed ...enamasti targad ja ahned ..plaanivad alati hooletult midagi hirmsat ja sellele on ju vaja tähelepanu juhtida. Filmi raudselt kõige positiivsem osa on see, mida köhatav kaasinimene kinosaalis sinus esile kutsub. Hirmu ja huumorit samaaegselt. Seda kahjuks ei jätku kauaks. Selline vinguvalt moraliseeriv ja igale poole näpuga näitav jutustamisviis ajab pisut oksele ja tekitab trotsi. Just sellise filmi jaoks on leiutatud kõnekäänd - puust ja punaseks. Et IGA LOLL ka aru saaks. Meenutas igaviku kestvat sotsiaalreklaami raudteel kõndimise kahjulikusest või turvavöö kandmise elementaarsusest. Huh.

4.

Klute (1971)

Kaob mees. Väiksema linna oluline ärimees. Ainuke vihje on ropp kiri prostituudile New Yorki, mis töösahtlist leitakse. Firma ja perekond paluvad pärast politsei loobumist asja uurima hakata perekonnatuttavast eksvõmmil. Saatuse õnneks on selleks valitud hämmastavalt noor ja usutava Donald Sutherland. Teine punkt saatusele, et naispeaosaliseks maandus suurepäraselt noor ja hullumeelselt värske Jane Fonda. Fonda jaoks kohe järgmine film pärast seda kuulsat hobuste mahalaskmise lugu, millest isegi pruun Ene pildi avaldas. Poleks uskunud, et prostituuti saab sedasi mängida. Aus ja kuradima ilus. Ei mingit põdemist ja moraalitsemist julma elu üle, mis toreda naisterahva hooratööle meelitas. Kui need suurepärased kaks kokku said, siis tekib paratamatult keemia, mis on nii võimas, et mõrvari otsimine muutub tühiseks ja tüütuks. Filmi oli võimas. Tehtud oli hoole ja armastusega. Iga kaader, iga paus, iga dialoog oli südamega tehtud ja korralikult ära nikerdatud. Juhusliku polnud siin filmis midagi. Pakula üks esimesi ja üks parimaid filme.

9.

Drive (2011)

Suutsin sellel aastal oscarifilmid enne valimist ära vaadata. Drive või Moneyball. Üks kahest.
Drive-st rääkides... Pisut veidrikult salapärane noormees hambaork suunurgas, kes naljalt autost ei väljuks. Õnnistus oli fakt, et kuskil teises kolmandikus ei hakatud selgitama, et miks ta selline on ja kuidas ja miks ta isa surma sai ja üleüldse..sentimentaalsust ei üritatud mulle pähe määrida. Autosõbrast kaskadöör töötas kohakaasluse alusel äraminekuautojuhina. Aitas varastel objektilt kiiresti kaduda. Aga eks iga normaalne inimene teab juba filmi sisu niigi. Trailer võttis ka filmi sisu 2 minutiga iluasti kokku. Sisu polnudki nagu väga oluline. Meeleolufilm. Ilus rohekas toon. Kandvad pausid jne. Peategelase pausid olid vast liiga kandvad. Enne igat lauset oli vast liiast 30 sekundit mõelda. Oleks väiksemast pausist ka aru saanud, et tegemist on erakliku seksika mässajaga...James Dean-i uuestisünniga. Erinevalt Deanist ei pidanud Gosling kuskil punktis maski eest rebima ja väherdes tundeid purskama. Jäi lõpuni jahedalt lahedaks. Üha verisemaks muutva tuulejope oleks võinud siiski mingi hetk välja vahetada. Ülepingutused sellega vist piirduvad. Need polnud ka midagi negatiivset. Lihtsalt on vaja kruvi üle keerata mutris, et point kohale jõuab. Film oli mõnus. Muusika oli mõnus. Operaator oli geenius. Režisöör saab oscari.

8.

What`s New Pussycat (1965)

Nii vanasid filme tavaliselt ei julge vaadata. Võõristavalt teismoodi tehti asju. Kuid sellise ansambli poolt ja nii lustaka pealkirjaga tehtud asi võlus ära. Peaaegu ei kahetse. Woody Alleni kirjutatud esimene päris film ja näitlejadebüüt. Sellised faktid juba iseenesest on vaatamist väärt. Ja kõik (va võibolla Peter Sellers) on nii kuramuse noored. Film ise räägib kolmest imelikust mehest ja nende probleemidest naistega. Probleemid olid tolleaegsetele komöödiatele omaselt hirmsad. Ülepaisutatud lõbusus, mis päädib hullumeelse tagaajamisega. Woody Allenit tunneb ära episoodiliselt. Käsikiri vist väga tema oma valitud teema ei tundu olevat. Selline kerglane jant. 30 aastast vanameest on ikkagi lahe vaadata.

5.

Moneyball (2011)

Alustaks juttu minu vennapoja juhmist näost pärast kinoskäiku. Seda filmi ei ole võimalik vaadata-mõista kui sa pesapalli ei armasta. Kinoomanikud on olnud meeldivalt humaansed ja pannud kinolevis Rahapallile sellise nime, mida keegi kunagi vaatama ei lähe - Edu Valem. Õige kah, pole vaja neid horde üksikuid daame, kes Brad Pitti peale tormi joostes kinost pärast poolt tundi pettunult ja vihaselt väljuvad. Samas oleks patt jätta näitamata film, mis Brad Pitt-ile tõennäoliselt Oscari või siis vähemalt nominatsiooni toovad. Teist moodi pole reaalne. Normaalse ameeriklase teeb selline film relvituks. Pesapall on tõesti romantiline mäng, aga ainult asjasse pühendatutele. Film on kindlasti väga hästi õnnestunud. Peab ikka andekas olema, et teha nauditavat 3-tunnist filmi vaese klubi direktorist, kes hakkas kõhutunde asemel mängijaid valides ehedat matemaatikat usaldama. Ise natuke kardsin, et noh..ei meeldi selline bradpitlus minu armastatud spordiala kallal, aga karta polnud vaja. Pitt oli tubli. Isegi NEED kohad kus nö braveheartlike kõnesid pidi pidama polnud tarvis viiulid peale keerata, et paremini nokiks. Hea film tõesti.

8.

The Son of No One (2011)

Noor ja väga kole mees, vihjan siin tema kohutavatele vuntsidele, määratakse tööle New Yorgi allkäinud, aga arhitektuuriliselt superlahedasse agulisse. Koledate vuntsidega noormees on sealt pärit ja teda kummitab üks väga inetu saladus, mille juured viivad tagasi lapsepõlve. Tüütu lugu? Vägagi!. Al Pacino on lihtsalt kohutav. Keegi peaks talle kirjutama, et aitab küll. Selline ätt võib ainult vanadekodus toimuvat mängida. Vastiks vaadata ausalt. Kõiki häid näitlejaid ei premeerita kahjuks vinge vanamehe välimusega viimasel karjääriveerandil. See kole jamps, mis film kahtlemata oli , oli ju trailerist hästi näha. Miks siis vaadata? New Yorki agulites on midagi müstilist. Kui neid maha ei lammutata, siis poole sajandi pärast lähevad kõik need allakäinud peldikud jälle moodi ja neid hoitakse nagu Tallinna Vanalinna Unesco kultuuriväärtuste nimekirjas. Need sik-sakilised kortermajad olid rajud.

2.

Black Death (2010)

Sean Bean on raudrüü jälle tolmust puhtaks pühkinud ja jälle mõõga haaranud. Ei heida ette. Päris hästi sobib talle see keskaegne värk, peaaegu samahästi kui tüüpilist IRA terroristi mängima. Suht meeldiv näitleja. Usaldusväärne ja lollikindel valik. Peaks mainima, et filmi vaatasingi põhiliselt Beani pärast. Natuke huvitab muidugi ka sünge keskaeg. Ajajärk on halvas mõttes huvitav. Järgmine kord oli kõik sama pe***s vist Hitleri aegu. Sisu pole filmil midagi geniaalset. Hulk segase taustaga mõõgamehi lähevad tsekkama mingit sooküla, kus millegipärast katka ei levi. Kahtlustatakse kõige hullemat -saatanat. Müstika lahendus on mingis mõttes üllatav. Lõpp oli jälle jama. Ajaviiteks võib vaadata kui telerist tuleb.

5.

The Parallax View (1974)

Üks film jälle minu lemmikaastakäigust - 1974. Naljas-naiivsevõitu põnevuslugu ajakirjanikust, kes satub hullumeelselt raske pähkli kallale. Ajajärk oli huvitav. Mehed juuksuris ei käinu ja naised rinnahoidjatest ei hoolinud. Seda võib selle filmi kohta julgelt öelda. Millegipärast oli eriti kuum sõna läbi varajaste ameerika filmide selline mehhaaniline ajusurkimine, kus inimesele pannakse nö juhe taha ja programmeeritakse aju ümber. Mitu filmi tuleb meelde. Noh, eks kus suitsu seal tuld. Eks selliseid katseid ohtralt ju-siis tehti. Mida iganes.
Naiivsevõitu sisust hoolimata on Pakula filmi tore vaadata. Väga sama käekiri kui järgmine (tema vist kõige kuulsaim film) kõikidest presidendi meestest rääkivas filmis. Sarnasust leiab ka tema viimaseks jäänud filmiga Pelikani memorandumiga. Meeleolu ja põnevust lisavad kruvikeerded on sarnased. Tore vaatamine igatahes. Peaks Klute-i ka ära vaatama. Pidi olema ka samasugune.

6.

The White Ribbon (2009)

Tutvus Michael Haneke filmidega algas halvasti. Viisin nooruspõlves hoolimatusest tütarlapse Funny Games-i vaatam. Fiasko. Date lahkus pärast 5 minutit kinost...nuttes. Kunagi hiljem vaatasin filmi lõpuni. No ei jätnud kõige paremat muljet. Mingi Austria veidrus. Valge pael jäi kohe reklaamist silma. Minu kadunud vanaema oli umbes sama aja laps kui filmi tegevustik. Pinnisin temalt pidevalt välja lugusid tema lapsepõlvest. Jättis sellise meeldiva mulje. Kardetavasti oli tolleaegne elu sama mustvalge nii Tsaari-Eestis ja Keiserlikul Saksamaal. Vanaema ei tahtnud hakata last reaalsusega muserdama. Film oli väga ilus. Vaikne ja külm. Väga mitte filmilik. Meenutas pigem raamatut või mustvalget fotot. Kartsin, et tuleb üks ilge kuntsiline manifest, aga oli hoopis tore realistlik ja samas mitte liiga jäle.
Inimesed ongi tegelikult sellised. Praegusel ajal isegi jäledamad, kuna nad on paremini teesklema õppinud.

8.

The Guard (2011)

Harva kui tunned juba enne filmi, sisututvustuse, näitlejate ja traileri pealt ära, et see on just see mida sa vajad. See raudselt meeldib. Kui see tunne tekibki, siis tavaliselt see on väär. Seekord tabas täpselt kümnesse. Just selline film mulle meeldib. Aeglane, mitte liiga naljakas ja mitte liiga julm. Selline vahepealne, aga kindlasti peab olema just nii vaimukas kui mina seda tahan. See film oli täpselt selline nagu ma tahtsin. Iirimaa väikekülas töötab konstaabel. Võiks vast võrrelda Käsmu konstaabliga, et suurusjärku ja meeleolu tabada. Ilus kant. Lihtne töö. Kohalikud on täpselt sama imelikud kui politseinik, või täpsemalt Garda, nagu iirlased ilusti on nimetanud. Toimub mõrv, vist esimene küla ajaloos. Järgmisena saabub FBI ja Dublini parimad pojad politseiperekonnast. Kohe saabub 500 milonit (pool biljonit) maksev narkolast. Partner saab surma. Ema sureb vähki. Igast sellist tavalist politseijama tundub jah? Vale! Narratiiv pole absoluutselt oluline. Oluline on meeleolu, oluline on inimhingede tabamine, olulised on suurepärased tegelaskujud. Klišeed on olematud. On tabatud iirilik külaromantika, aga ilma vastiku turismi-riverdance varjundita. Ei ole selline ebameeldiv kõhe tunne, et sattusid mõne kahtlase viski reklaamklippi. Kõik on suht super. Kunagi sõitsin sealt kandist läbi. Film tõi sama tunde meelde, mis kohapeal põgusalt tuntud sai. Uimane ookeaniäärne elus arusaamatu iiri keelega. Oscareid usutavasti ei võida, aga mina vaatan seda kindlasti veel.

10.

The Adjustment Bureau (2011)

Vaatasin selle juba ammu. Kuidagi raske on selle kohta midagi öelda. Selline libe asi. Pole hea, ega pole ka halb. Reeglina sellised teise reaalsuse asjad mulle sobivad. AB sobis ka, aga teatud piirini. See romantikaasi läks minujaoks liiga läägeks. Tihe ja põnev teemapool oli jälle tasemel. Kostüümikuntsnik oli liiale läinud.

6.